Kas sa tead kedagi, kes teab kedagi, keda ka sina tead? Õige vastus on loomulikult jaatav:) Sest sa tõepoolest ei tea kedagi, kes ei teaks kedagi, keda sina ei tea. Fui! sõnad lähevad sassi aga mõte jääb samaks:) Iseenest on ju nii põnev panna tutvusepuzzlesid kokku ja arutada sõprusahelate üle. Ükskõik kudapidi sa asjale lähened, ikka on keegi kellegi koolivend, ema, laps, vanaisa, hundikoer või lehma lellepoeg:) Eks kõigil on ette tulnud olukordi, kus külas olles fotoalbumeid lapates, ei saagi vahel pihta, kas album on su enda kaasa toodud või pererahva oma. Igatahes väga suur protsent piltidel figureerivatest inimestes kuulub ka juhuslikult sinu tutvusringkonda. Oh seda taasnägemisrõõmu:)
Teine palju piinarikkam teema on aga niisama (taas)avastada tuttavaid nägusid, kes sulle suvalistest kohtades meelde on jäänud. Seda viimast tuleb mul eriti tihti ette, kuna mul on nägude peale lihtsalt superhea mälu (nimedest ja numbritest ma ei jaga tavaliselt pooltki nii palju, mis muidugi tekitab vahel omakorda piinlikkust).
Ehe näide oleks siinkohal järgmine: alles suvel olin ma kimpus ühe järjekordse puzzle lahendamisega. Tegemist oli eakama daamiga, kes kaubamaja toiduosakonna salatileti ääres oma ostu sooritas. Ma jälgisin teda ainti, peas vaid üks mõte- kust ma teda tean? Kuna tema minu vahtimisele ei reageerinud, ei söandanud ma ka igaks juhuks teretada:) Oi ma siis nuputasin kuid, täpsemalt kuni novembri lõpuni, kuni ükspäev tuli „ilmutus”. Olin siis suht titt veel (u 12 a), kui „Ellerheina” laulukoori tõttasin ning see sama tädike mind alati Balti Jaama trollipeatuses imemaitsvate vahvlitorukestega kostitas:) Vot sihukesed lood on minu nägudemäluga! Märksa kirkam lugu juhtus minu kunagise kikutohtriga...Oi see on lausa halenaljakas, piinlik ja sihuke eriti imelik lugu. Sellest ehk teinekord;)
Aga täna tegin jälle ühe toreda avastuse ühe laheda inimesega!:)
Eesti on ikka tõeline konnatiik ma ütlen:)
Teine palju piinarikkam teema on aga niisama (taas)avastada tuttavaid nägusid, kes sulle suvalistest kohtades meelde on jäänud. Seda viimast tuleb mul eriti tihti ette, kuna mul on nägude peale lihtsalt superhea mälu (nimedest ja numbritest ma ei jaga tavaliselt pooltki nii palju, mis muidugi tekitab vahel omakorda piinlikkust).
Ehe näide oleks siinkohal järgmine: alles suvel olin ma kimpus ühe järjekordse puzzle lahendamisega. Tegemist oli eakama daamiga, kes kaubamaja toiduosakonna salatileti ääres oma ostu sooritas. Ma jälgisin teda ainti, peas vaid üks mõte- kust ma teda tean? Kuna tema minu vahtimisele ei reageerinud, ei söandanud ma ka igaks juhuks teretada:) Oi ma siis nuputasin kuid, täpsemalt kuni novembri lõpuni, kuni ükspäev tuli „ilmutus”. Olin siis suht titt veel (u 12 a), kui „Ellerheina” laulukoori tõttasin ning see sama tädike mind alati Balti Jaama trollipeatuses imemaitsvate vahvlitorukestega kostitas:) Vot sihukesed lood on minu nägudemäluga! Märksa kirkam lugu juhtus minu kunagise kikutohtriga...Oi see on lausa halenaljakas, piinlik ja sihuke eriti imelik lugu. Sellest ehk teinekord;)
Aga täna tegin jälle ühe toreda avastuse ühe laheda inimesega!:)
Eesti on ikka tõeline konnatiik ma ütlen:)
4 kommentaari:
Eriti hull on "oled-teda-kuskil-näinud" mõistatustega. Peaks nagu tere ütlema, aga samas ei hakka, kuna võin puusse panna! =) Ja siis ragistad aju (ei saagi muust enam mõelda), kuni täiesti suvalisel hetkel koidab, kellega oli tegu..
Tead...teinekord ma räägin sulle selle halenaljaka hambaarstiloo ka ära:) Noh sellepärast, et sinuga puzzle kokkupanek mind ju in the first place seda lugu kirjutama inspireeris;)))
Ma ei saa kohe selle loo peale ütlemata jätta, et: "ma tean, et see mees on mind katsunud" ;-)))
ai anonüümne, sa pead olema usaldusringis sees, kui tead seda nalja:)
Postita kommentaar