Eelarvamuste purustamine

Kohtusin eile ühe imearmsa 3 aastase printsessiga, kelle muumivaimustus on nii suur, et perekond oli sunnitud tegema väikese tripi üle lahe peategelastele külla. Minu lihtlabasele pärimisele “kuidas meeldis?”, vastas see väike, kuid juba oma arvamust omav tüdrukuke ootamatult “Ei meeldinud! Muumid polnud üldse sellised nagu nad olema peavad ja paistavad, nad polnud päris, nagu telekas. Puhas pettus!” Põmm! Kohkusin selle väikese preili konkreetsusest ja tunnetasin neile väikestele silmadele otsa vaadates tõelist pettumust. Last ikka kõigega ei meelita ja haneks ei tõmba. Endalegi meenub lapsepõlve dilemma jõuluvanade suhtes, kui nägin teksapükste äärt mantli alt paistmas või viltu vajunud habeme kinnituskummi. Ja samas tahtsin ju siiralt seda kõike uskuda. Ka sellel väikesel Freial oli oma ettekujutus ja teadmine muumide välisest look´ist ja tõelisest olemusest. Paraku erines väljakujunenud muumi stereotüüp, mis senini jõudnud temani vaid telepildi ja raamatute kaudu, reaalsest muumitrollist. Päristutvusel purunes justkui kõik tuhandeks killuks. Aga mis saab siis, kui elus juhtub vastupidi ja eelarvamusi täis kujutelm võtab üle positiivsed toonid...;)

Ehk peaksime juba eos iga asja peale mõeldes korrutama vanarahva tarkust, et kõik ei ole kuld, mis hiilgab ja õpetama seda põhimõtet ka järeltulijatele?!. Nii lihtsalt kujunevad ju täiskasvanute (eel)arvamused kellestki, millestki (sõltuvalt rassist, rahvusest, soost, majanduslikust olukorrast, välimusest). Fakte ja kontekste ei tunta ning visuaalne vaatlus ja klatsh süvendavad olukorda. Paraku on eelarvamusi aga palju keerulisem välja juurida ja kõik inimesed ei suuda ega viitsi selle nimel pingutada.

Igasugune tegevus eeldab teatud ettevalmistust, tööhüpoteesi püstitamist, tahet ning motivatsiooni. Kaugelt on alati justkui lihtsam järeldusi teha ja vaatlustulemustega leppida. Niisama eemalt piiludes, ei saa me aga kunagi sotti kellegi tegelikust minast. Ka kõige enesekindlama tüübi teine pool võib peita endas nõrkusi ning kõige rikkama ja ilusama naise/mehe vasakul kehapoolel tuksub süda. Mõtleme ju sageli, et intelligent suhtleb ikka omasugustega, ilusad hoiavad kokku ja rikkal on vaid teise rikkuriga ühiseid teemasid. Tõsi ta ju on, et suur kihistumine ühiskonnas läbi väljakujunenud stereotüüpide hindab rikkaid, ilusaid ja tarku veidi üle ning teisi inimesi veidi alla. Samas ei maksaks neid eelarvamusi kilbile tõsta, eesmärk on ju huvi korral ikkagi subjektiivsema pildi saamine, või kuidas?!.
Kuna enamustel inimestel ei ole siiski ükskõik mida maailm nendest arvab, kaasa arvatud minul, siis on ääretult armas, kui keegi täiesti ootamatult, siiralt ja ise samal ajal piinlikustki tundes ütleb, et eksis ja mõtles ühiskonnas väljakujunenud mõttelaadi. Ta justkui vaatas sind, kuid vaatas samal ajal ka sinust mööda, tehes järeldusi stereotüüpselt platvormilt.

Nii hea tunne on loobuda üleolekuillusioonist, võtta seljast soomusrüü ning laotada oma olemus hõbekandikule…Tunda vabanemisetunnet!