Kõrged nõudmised

Aru ma ei saa, kus kuradi kohas toodetakse selliseid rahulolematuid lapsevanemaid, kes mitte kunagi mitte millegagi rahul ei ole (pean silmas oma lastega ja nende tegemistega) ja seda kõval häälel ka kogu maailmale kuulutavad. Eilses tennisetrennis pidin ma koos mängupartneriga terve tunni jooksul osa saama kahe noore ema kaagutamisest oma laste pihta. Üle halli, kõval häälel. Sry vaan, aga kas see „tausatakära” on kaupan pääle ja hinna sees? Ma küll ei mäleta, et oleksime sellist lisateenust adminnilt palunud.
No igatahes mängisid kõrvalplatsil paarismängu meie meelest väga osavad ja lootustandvad väiksed tennisesõbrad. Samal ajal kommentisid nende kõiketeadjad emad võsukeste tegevust rõdult. Need vaevu tennisereketist suuremad poisiklutid olid igati mängus sees-löögid kiired ja teravad, servid ilusad ja võitlusvaim hinges aga kanaemad ei saanud 5 minni ka vakka olla. Kogu aeg oli neil vaja targutada ja oma võsukesi „hellitada” sõnadega- „kas sa oled pime, et pallile pihta ei saa”, „no mida sa magad seal platsil”, „mis see pidi mingi serv olema vä”, „kui sa kohe normaalselt mängima ei hakka, siis tule parem ära sealt platsilt ja tennisel lõpp” Ja nii undasid nad pidevalt meil kõrva ääres. Kusjuures 2-3 korral jagus neil ka heldimust, et plaksutada võsukeste võetud punkti peale ja jagada kiitust stiilis „no lõpuks ka üks ilus löök!”, „näe, saad küll kui tahad!”.

Mida peab tundma see väikene inimene, kes püüab kõigest väest, kuid isegi pallile pihta saades, siiski ema heameelt ei teeni. Ma imestan nende püsivust. Kui minu ema oleks pidevalt niimoodi targutanud, kui ma titt olin -tee nii-tee naa-ära jama-mis sul viga-, siis oleks mul igasuguste hobide osas vaim raugenud ning oleksin boikoti teinud. Ma saan aru küll, et vanem on targem ja teadjam aga kas ikka niisuguste repliikidega pead sa oma last elus suunama, temas huvi tekitama ja talle selgeks tegema, kuidas hästi või kuidas halvasti. Kas tõesti on ühiskond lati nii kõrgele tõstnud, et juba väiksena pead sa tegutsema vaid täiuslikult ja arenguruumi polegi vaja, sünnid ja oledki kohe proff`?!.

Ja ärge tulge mulle ütlema, et mul pole lapsi ja ma ei tea millest ma räägin. Pekki, tean ikka küll! Olen väikeste inimestega nii palju kokku puutunud ja sama kehtib ka suurte inimeste kohta-meile ei meeldi kui meie kallal pidevalt tänitatakse, meid mõnitatakse ja negatiivsete „komplimentidega” üle puistatakse (enda arust õpetatakse). Me ootame hoopis suunamist ja heatahtlikku õpetamist, mis säilitaks huvi asja vastu ning laseks meil nautida õnnestumisi ja õppida ise oma möödalaskmistest.