Täpselt aasta tagasi jalutasin ma hilisõhtuses Pariisis Champs-Elysées tuledesäras tänaval aurav teetass käes ja suhtlesin kõige targemaga:) Mõnus on vahel oma mõtetega üksi jääda, kasvõi siis, kui inimesed on vaevalt paari sentimeetri kaugusel. Ja veel mõnusam on teha elus otsuseid, mis pole publiku jaoks ehk kõige populaarsemad, kuid lõppkokkuvõttes osutuvad siiski tegija jaoks ainuõigeks.Meeleheide, mis eelneb otsustavale läbimurdele, tõukab tegelikult inimesi tegutsema. Kui see etapp on läbitud järgneb hingerahu, tasakaal ja suunurgad kisuvad vägisi taeva poole:) Pole vaja kahetseda olukordi, mis panevad naeratama:)
2 kommentaari:
Tead plika, räägi nüüd lõpuks välja, kes see õnnelik reisikaaslane oli,aasta otsa juba sütel elanud:(
Tead anonüümne, senikaua kuni sina anonüümsena nuhki mängid, jätkan mina sama anonüümselt ja vastuseks su küsimusele ütlen otse ja ilma valehäbita, et käisin Pariisis anonüümseks jääda sooviva isikuga:)
What goes around comes around:)
Postita kommentaar