Minu majas elab üks mees – selline pensioniikka kalduv, suure kõhu ja musta soniga. Kõik need kuus aastat, mis me kõik temaga ühist katust oleme jaganud, ei ole ma iialgi näinud, et ta kedagi koridoris teretab (ka siis kui ühte lifti satume), kellelegi naeratuse kingib või kuidagi inimestega kontakti otsib. Ka ühistu koosolekutelt ei lahku ta kunagi vihastamata, kärkimata ja kobisemata. Tema terav keel pillub „kuradeid” siia ja sinna ning hambaid saab teritatud iga teema ja ettejuhtuva inimese peal.
Põhjuseid selliseks käitumiseks võib ju olla mitu – üksindus, elus pettumine, inimeste vähene tähelepanu jne jne. Ometigi on ju ka tema inimene või mis? – vähemalt välised sarnasused on olemas ja miskipärast mulle tundub, et ka tema pluusi all tuksub süda.
Täna hommikul alustasin katsega ja poetasin talle anonüümselt postkasti Robert Bolton´i raamatu „Igapäevaoskused”. Raamatu kaante vahelt leiab kindlasti alust nii enese kui suhtlemispartnerite käitumise analüüsimiseks, mõistmiseks ja usutavalt ka arendamiseks. Peale panin post-it´i millel soe soovitus – „Kui tahad midagi muuta, pead olema julge muutma. Ainuke inimene keda on vaja võita, on see, kes sulle hommikul peeglist vastu vaatab.”
Miks ma seda tegin? Isegi ei tea, spontaansusest ilmselt! Kindlasti ei arva ma naiivselt, et suudan üksi seda maailma päästa aga lootus, et ehk ta siiski peale esmareaktsiooni=pahandamist-ropendamist avab selle, loeb läbi ja ükspäev kingib koridoris meile lihtsa „tere!”.
Põhjuseid selliseks käitumiseks võib ju olla mitu – üksindus, elus pettumine, inimeste vähene tähelepanu jne jne. Ometigi on ju ka tema inimene või mis? – vähemalt välised sarnasused on olemas ja miskipärast mulle tundub, et ka tema pluusi all tuksub süda.
Täna hommikul alustasin katsega ja poetasin talle anonüümselt postkasti Robert Bolton´i raamatu „Igapäevaoskused”. Raamatu kaante vahelt leiab kindlasti alust nii enese kui suhtlemispartnerite käitumise analüüsimiseks, mõistmiseks ja usutavalt ka arendamiseks. Peale panin post-it´i millel soe soovitus – „Kui tahad midagi muuta, pead olema julge muutma. Ainuke inimene keda on vaja võita, on see, kes sulle hommikul peeglist vastu vaatab.”
Miks ma seda tegin? Isegi ei tea, spontaansusest ilmselt! Kindlasti ei arva ma naiivselt, et suudan üksi seda maailma päästa aga lootus, et ehk ta siiski peale esmareaktsiooni=pahandamist-ropendamist avab selle, loeb läbi ja ükspäev kingib koridoris meile lihtsa „tere!”.
Senikaua olen loll ja järjekindel ning jätkan kajata teretamist nagu ülejäänud 12 perekonda:)
5 kommentaari:
Mis sai?
Postkastist on igatahes raamat kadunud. Muidugi seda ei tea, kas otse prügikasti või kapiäärele põrnitsema:)
Muid progresse veel ei ootaks ja annaks aega atra seada:) Küll ma siis informeerin, kui ta taevas päike paistab:)
Mulle ei meenu ühtegi teist tuttavat, kes sellise ideega välja ilmuks ja selle ka teoks teeks - teiste heaks midagi ette võtaks. Pean silmas kaugema ringi tarvis. Lahe ikka!
Mis see sulle annab? Pole paha mõte, lihtsalt küsimus.
Annab ehk ühe tere kunagi ja muudab maailma pisutki helgemaks:)
Postita kommentaar