pühapäev, august 31, 2008

Iga lõpp on millegi uue algus


Sel nädalavahetusel toimus Pärnus suvehooaja lõpetamine alapealkirjaga
„Meil on ju viimane võimalus Gerlile tõestada, et Eestissejäämine on seda väärt:-)“

Ma lihtsalt ei jõua ära kiita, kui lahedad inimesed mu ümber on ja kui palju nad kõik mulle tähendavad. Ja mina ju neile ka!
Isegi siis, kui pole täna kõige kirkam kriit karbis ja väsimus on kontides, ei saa ma unustada nende inimeste panust minu elus.
Homme kl 17.00 viin hõbekandikul huvilistele oma elu tähtsaima vastuse. Nüüd aga panen peakat patjade vahele:)

reede, august 29, 2008

Sada ja seened


Seenehooaja algus sai eile pidulikult avatud! 2,5 tunni tulemuseks kahepeale üks ämbritäis seeni. Mükoloogid tuvastasid pilvikuid, männiriisikaid ja kuuseriisikaid:)



Peale 15 aastast seenelkäimise kogemust võiks muidugi kobedamalt esineda ja haarde laiemaks ajada, sest mets on täis ka muid söödavaid ja vähemsöödavaid kübarakandjaid, kuid pelgalt seeneraamatu piltide järgi ma oma valikuid teha ei soovi. Siis vajaks juba asjatundjate nõu. Peale kupatamisprotsessi ja marineerimist oli tulemuseks 3 purki kuuseriisikaid ning südaööks valmis pannitäis seenekastet.
Nii, et minu oravahooaeg talvevarusid kogudes hakkab vaikselt lõpule jõudma, sest moosid on keedetud ja kurgid sisse tehtud ning seened on tavaliselt viimased, mis purgikaane all sulguvad.

neljapäev, august 28, 2008

Päeva mõttetera

Kes teevad vigu, otsivad neid vigu teistes, mitte endas.

neljapäev, august 21, 2008

Poole noorem

Blogides käib ringi uus trend kirjutada lugu sellest, mida tegid, kus olid ja millest mõtlesid ei rohkem ega vähem, kui täpselt siis, kui olid poole noorem. Mina olin siis mõnusas teismeliseeas-vanust 14,5 aastat. Enda arust olin juba naine, oma nõudmistega:)
Minu vanemad olid tol ajal juba 7 aastat lahus olnud. Elasime ema, tema elukaaslase ja šoti terjer Jimmyga oma majas maailma kõige mõnusamas Tallinna linnaosas. Minu sõbrad olid kõik suure algustähega ja moodustusid peamiselt naabrilastest, koolikaaslastest ja laulukoori tüdrukutest.

Välja nägin nagu tüüpiline harju keskmine koolilaps – üle õlgade ulatuvad kartulikoore värvi juuksed, kuluvad teksapüksid jalas, neoonpusa seljas. Välja arvatud üle keskmise pikad jalad ja fakt, et olin peenike nagu number 10 niit, vaatamata sellele, et sõin nagu hobune ja eriti magusat:) Nagu heale lapsele kohane, oli mul mitu hüüdnime – Nupsu, Karlutsik, Gerljuuha, Gerka, Gerks. Osasid kuulen neist vahel siiani ja reageerin:)

Õppisin Tallina eliitkoolis 21 keskkool, mis peamiselt koondas enda alla rikaste, ilusate ja kuulsate inimeste lapsi. Minu vanemad polnud kusagilt otsast avaliku elu tegelased aga läbisin edukalt kadalipu ning sain katsetel sisse. Olin loomulikult muusikaklassis ja keemia ning matemaatika olid suurimad vaenlased maailmas. Sellest koolist on mul päris palju toredaid ja häid mälestusi ja lisaks haridusele sain sealt kaasa palju tuttavaid ja sõpru, kellega siiani läbime. Osalesin aktiivses seltsielus ning naljalt koolidiskolt või klassiekskursioonilt kõrvale ei jäänud.

Vaatamata oma noorele vanusele oli mul juba tol ajal oma arvamus suhteliselt välja kujunenud ning kõigesööja ma polnud. Nii käisidki kauge kaarega minust mööda suitsetamine, kange alkohol, punkarielu, rajud peod planeedi popimate pättidega jne, samas testisin ripsmetušši ja huuleläiget:) Mingi ontlik ja tagasihoidik plikatirts ma ei olnud, teadsin juba siis, et elu on nagu lehm-pidevalt peab pulli saama:) Nii me siis naabrilaste ja koolikaaslastega kõiksuguseid lolluseid üheskoos ette võtsimegi nii, et on neidki asju, mis päevavalgust ei kannata:) Vaatamata oma nooruse lollusele, olin ma aga nii asjalik juba küll, et mõista, et elu on suur lõuend ja ma tahan kanda sellele kõik värvid mida suudan. Olin pidevas liikumises ja paigalseisu ei talunud, tahtsin avastada uusi asju ning lugeda, kogeda, tunda, näha ja tajuda maailma ning tema võimalusi. Ühesõnaga tõsistest pahedest hoolimata ja proovimata, olin ma oma elu ja asjadega väga väga rahul!

Kaunid kunstid (eriti muusika) olid juba siis mu elu top 3-s. Selleks vanuseks oli mul selja taga 7 aastat klaveriõpinguid ning 8 aastat Ellerheinas laulmise kogemust, mitu koolis toimunud laulukonkurssi ning ohtralt tõrjutud kutseid osaleda ETV saates Laulukarusell. Nii, et kes veel ei teadnud, siis mul on varjatud andeid - ma laulan ja mängin pilli ning kui mind piisavalt seebitada ja masseerida, siis näitan neid andeid teistelegi. Aga ainult vahel ja siis ka loovuse/hingelisuse ülalhoidmiseks:)

Olin sellises vanuses teinud juba oma esimesed reisid väljamaale – esimene Soome ja teine Taisse. Soomes käisime Lydia Rahula (minu elu parim õpetaja) kooriga esinemas ning Tai reisile viis mind ema. See on siiani mu elu üks tipphetki-pääseda nii noorelt (olin siis 13) kohe nii kaugele sügaval rubla ajal. Mäletan siiani peaaegu iga detaili sellest reisist ja kummardan ema ees sellise võimaluse andmise üle. Super! Õnneks on elu mind sinna ka täiskasvanu eas viinud ning sain kogeda võrdlusmomenti ja värskendada mälu.

Ka fänniteema oli IN mu noores elus. Loomulikult oli minu toauks täiskleebitud Beverly Hills 90210 plakateid ja selle seriaali vaatamise ajaks kaotasin ma igasuguse kõnevõime:) Unistasin hetkest, mil Luke Perry uksest sisse astub ja mind üksikule saarele viib:) Mis seal salata, juhtus sedagi, kus ma seebikarbiga lemmiktegelasi läbi telekaekraani tabada püüdsin, aga ilmutusest musta filmi tagasi sain:) Aga mis teha kui „Meie Meel“ ja Soomemaalt saadud „Suosikki“ olid tookord ainukesed infoallikad:) Loomulikult olime me naabrilastega kohal igal aastal Rock Summeril, külastasime kontserte ja koolidiskosid. Suvised üritused minu suvekodus Võsul olid MUST THING ning vanaisa korraldatud koroonamatšid ning rannavõrkpall lahutamatu osa suvepäevast.

Õppisin alles maailma tolmuseid nurgataguseid tundma aga sellegipoolest võin tagasivaadates tunnistada, et kõrbemist mu elus eriti ette ei tulnud. Juba tol ajal elasin teadmises, et maailmas pole tähtsamat vahendit, kui suhted. Emaga sain üle keskmise hästi läbi ja me olime päris lähedased – tema oli see, kes armastas ja toetas mind nii heas kui halvas. Ka vanaisad-vanaemad hoidsid mind nagu seda sammustki pilpa peal ning tädi perel oli ja on väga oluline koht mu elus. Isal paraku olid muud huvid ja tema suhtlus minuga käis pigem distantsilt. Sõprade ja sõbrannadega suuri kismasid ette ei tulnud (ma vist polegi kunagi olnud eriline kraaka, kes pidevalt suhetes pinget vajab, kui veel eriti rõhutada fakti, et olen maailma kiireim leppija). Seda enam, et peamiselt lävisin ma poistekambaga, naabermajades olid lihtsalt esindatud vastassugupooled, v.a naabriplika ja kuna valikut polnud, siis oli mõistlik nendega asju kaasa teha, et ikka kambas sees püsida:) Mu pere, kodu, sõprad ja muusika olid olulisemad märksõnad. Kes aus ja siiras mu vastu oli, sai minu poolt puudutatud ning kes salakavalalt mind ära kasutada püüdis, sai valusa ninanipsu. Mul oli suhteliselt hea nina selliste tegelaste peale. Ma olin hoiakutega noor tüdruk ning igal vastutuleval püksikandjal end meelitada ei lasknud.

Esimene armastus tuli ja lõi mind jalust siis, kui olin täpselt 14 a ja 2 kuud vana. Nagu mu ema siiani vahel naljatades mainib, et päev enne mängisin veel nukkudega ja päev hiljem läksin juba kohtama:) No päris nii see ikka ka ei olnud, eks ma ikka juba luurasin koolis vanemaid poisse aga õnneks olin täie mõistuse juures ega arvanud naiivselt, et elu on ilus, elu on valus, ilus poiss on elu alus:) Tagant järgi tark olles polnud valik nii suur kui tänapäeval, kui sa just ei vaimustunud siilisoenguga kutist, kelle kuklal hiiresaba ning jalas kukepüksid:) Jummel nüüd on küll noortel plikadel ikka nii nummid valikud, et ma isegi keeran vahel kaela kahekordseks, et neid minust poole nooremaid uue aja figaroid imetleda hetkeni, mil mu vanus mulle reaalsust meelde tuletab:) Aga siiski leidsin TA, esimese ja ainsa, kelle kohta julgesin öelda „mis minu käes, see minu oma“. See oli armastus esimesest silmapilgust. 23. aprillist 1994, mil teda esimest korda nägin, kuni tutvumiseni 18. juulil 1994 ei tundunud murumängud naabripoistega enam üldse nii põnevad ja mu mõte liikus vaid ühes suunas-tutvuda selle Mr Salapärasega. Ega hiir magavale kassile suhu ei jookse-nii võtsingi tagasihoidliku Eesti poisi eest ohjad enda kätte ja skoorimisest alates olime lahutamatud. Lisaboonusena selgus, et tunne oli 23. aprillist saadik 100% vastastikune:) Nii siis kaotaski iseseisvuse ning ratsionaalsuse etalon pea ja südame, õnneks aga mitte saleda vöökoha:) Nii palju meil ikka nuppu oli, et tasa ja targu tegutseda.
See armastus tuli ja oli täpselt selline nagu ma väiksena unistanud olin või nagu sooviksin kunagi oma lastele. Me võisime rippuda tundide kaupa telefoni otsas, jalutada 20 kraadise miinusega külma tundmata ning mu kodus ei jagunud nii palju vaase, kuhu tema korjatud lilled ära mahuksid:) Igatahes 2 aastat hiljem kolisime kokku ning nii tema, kui minu peres arvestati meie õrna ja ilusa tundega:) Kuigi meie keemistemperatuurid olid väga erinevad-tema vaikne ja tasakaalukas, mina energiline tulesäde, on need olnud ühed vähesed vastandid mu elus, mis on nii kõvasti tõmbunud. See kestis 4 aastat enne, kui ma otsustasin suunda muuta ja seda mitte põhjusel, et tunne sai otsa. Muutus tuli raskelt aga tagant järgi oli ilmselt hädavajalik, sest olla ja jäädagi kokku oma esimese armastusega…, njah on kindlasti erandeid, mis reeglit kinnitavad, kuid mina sellesse ei uskunud. Eks vist esimest armastust nimetataksegi sellepärast esimeseks, et tuleb veel teine ja kolmaski… Sellises noores vanuses aga 4 aastat pühendada on vist aga üsna märkimisväärne tulemus või mis?!. Mul on heameel tõdega ka nüüd ca 15 aastat hiljem, et see oli väga tore ja ilus ning me saame hästi läbi ja elame üksteise õnnestumistele kaasa:)

Spordist olin ma selles vanuses sama kaugel, kui Eesti Austraaliast, kui välja arvata uka-uka-mina-prii, 4 ruutu ja rahvastepalli mängimine nonstop koduhoovis. Aeroobika, jõusaal ja muud trennid ei huvitanud mind põrmugi. Ei, tegelikult luiskan, rattasport oli siis juba igapäevane kaaslane ning tekkis ka tennisehuvi, mis siiani vaibunud pole.

Praegu vaadates tagasi on kindlasti nii tehtut kui tegematajätmisi, kuid kes neid ikka suudab hiljem adekvaadselt hinnata ja igast asjast võib ju erinevaid järeldusi teha. Vähemalt mõned asjad on endiselt loomupärased – ma olen ja jään optimistiks, kes ostab koos muruseemnega ka muruniiduki:)

Siinkohal on vist sobilik pühkida vanadelt fotoalbumitelt tolm ning nostalgitseda:)

teisipäev, august 19, 2008

Kunst, teadus ja sport = mäng


Üks käib ja teine käib, kohtunik jälgib kõrvalt. Kell tiksub kuuldavalt. Mängus on vaba valik, kas võtta vastase nuppe või ei. Eesmärk on matistada vastase kuningas.

Moraal on aga see, et pärast mängu lähevad nii kuningas kui ettur kõik ühte karpi tagasi...

pühapäev, august 17, 2008

Naine pole pomm su jala küljes!


Enne kui ma järgneva jutu kirja panen, lubage selgitada kõigile nuhkidele ja uudishimulikele, et alljärgnev tekst ei ole inspireeritud mingil moel minu mineviku armuelust. Tundub, et ikka on neid, kes arvavad, et ma copy-paste oma elust kõik jutud siia ritta sätin nii, et agaratel lugejatel on jälle põhjust pahameelt tunda, sest ka seda sissekannet pole mõtet mulle külge pookida:) See lugu sai hoo sisse hoopis kellegi teise kogemustest ja on puhtalt arvamuslugu, mitte absoluutne tõde.


Ma pole enam selles eas, et elada naiivses usus arvates, et kui naine ja mees armuvad, siis ilma mõlemapoolse pingutuseta möödub nende edaspidine elu helesinises ilusas udus igavesti. Inimsuhted on väga keerulised ja armumalelaual tuleb alati ette osavaid vingerdusi ja tihemini kui tahetakse ning ühel või teisel hetkel on ikka asjad väheke sassis. Paraku on see reaalne elu, sest mitte miski muu peale suhete ei too ellu rohkem rõõmu ja rahulolu või siis vastupidist – probleeme ja kannatusi.

Minu tänase sissekande üheks peategelasteks on naisterahvas, nii veidi üle 30, kena, iseseisev, hea huumorisoonega ja seltskondlik tegelane, hea ema oma lapsele. Temaga kohtudes ja mõnusalt veini libistades räägime me ikka erinevatest maailmaasjadest ja mis seal salata, ka meestest ja nende ajupoolkeradest:) Minu küsimuse peale „Kuidas su eraelu läheb?” vastas see kena naine juba teatava tüdimusega, et polegi nagu teist enam eriti aga ta endiselt loodab, et ükspäev paistab tunneli lõpus valgus. No kuulge mis vastus see on kenalt ja targalt naisterahvalt, kes on tegelikult väärt kogu selle maailma ilu ja rõõmu, ah? Kus te olete normaalsed ja südamega otsivad mehed, et te sellised lillekesed vedelema jätate ja pigem manipuleerivad kunksmoorid või kerge saagi oma sappa kinnitate?

Igatahes jõudis see naine enne otsustavat finaali oma „paarilisega” suhelda kokku 1 aasta ja 5 kuud. Päris märkimisväärne aeg või mis, et teha lõpuks mingid otsused? Igatahes mida rohkem ma tema juttu süvenesin, seda enam mulle tundub, et hoopis mehed on nõrgem sugupool ning muutused, eriti inimsuhetes kipuvad nende jaoks raskemini tulema. Käia mitme naisega korraga on ju eriti lahe ning vana ja vinduv suhe lõpuks hauda visata tundub samuti mission impossible. Õnneks on veel tugevaid naisi, kes ise ohjad haaravad ja selliste otsustusvõimetute meeste eest otsuseid tegema peavad, enne kui sammal selga kasvab. Nii ongi tänaseks see lugu naise soovil läbi ja mul on selle üle hea meel, sest pole minu lemmiktegevus näha head sõpra kannatamas.

Kuigi suhtes on alati kaks poolt, siis hetkel võtan endale õiguse kogu selle loo kohta moraali pidada just mehe suunas, sest tema käitumine oli ikka üks paras naljanumber:) See teema siin blogilehel oleks jäänud ilma igasuguse vastukajata, kui tegemist oleks situatsiooniga, kus kaks täiskasvanud inimest tegutseks vastastikuse „ärakasutamise” eesmärgil ja oleks selles ühiselt kokku leppinud, et teeme seda, teist ja kolmandat aga koos olema ei hakka ja lubadusi ei anna. Aga ei…vallatustest ilmajäämise hirmus läks mehe poolt paraku mäng juba liiga kõrgete panuste peale, millele vastureaktsiooniks ka naine pead tõstis.

Tutvuse algus oli täis head läbisaamist ja kirge, koos oldi siis kui mõlemale sobis ja ilma igasuguste tingimuste ja lubadusteta. Asi algas kiiresti ja peale paarinädalast tutvumisperioodi olid mängureeglid välja kujunenud. Kusjuures kõik kohtumised said alguse mehe initsiatiivil ja naine suhtles pigem distantsilt ja seda põhjusel, et mees oli oma surnud suhet „lõpetamas“. No mehed on ju teada tuntud kadunukese väntsutajad, naised lasevad märksa kiiremini sellised järelelohisevad elevandid vabaks. Igatahes ei elanud see naine ootuses ja lootuses, vaid suhtles vaba naisena ka teistega, kuni ükshetk täitsa arvestatav tegelane välja ilmus, kes kummivenitaja kõrval märksa kärsitumalt esines. Võta siis kinni, üks tahab kohe ja kõike korraga ja teine venitaks kuni surmani. Kuid ilmajäämise hirm kummivenitajal kasvas ning konkurendi välja ilmumisel oli vesi ahjus ja päkad tulised. Nii hakkaski mees endast järsku distantsilt märku andma ja suutis trügida uue tärkava tunde vahele ja olla jälle ise olukorra rahulolev peremees. Oleme nüüd kordki realistid, huvi on see mis hoiab suhtlemist üleval, hirm hoiab kohtlemist üleval.

Nüüd oli valitud mehel aga juba uus ja kindel taktika – lubadused, lubadused, lubadused. Udujutt, mida mehed arvavad, et naised ootavad:) Alates sellest, kuidas kohe ilusate ilmade puhul koos kalale minnakse ja romantilisi nädalavahetusi mere ääres koos veetma hakatakse, sest selle kadunukesega olevat asjad ikka nii halvasti. No pekki, kui ilusaks need ilmad veel minema peavad küsis see meeldiv naine suvepäikese käes ja tõdes kurvastusega, et ega ta enam ilusamaks ja nooremaks ei lähe ega saa.
Ja kui see naine õigustatult lubajalt mehelt küsis, et kle sell, mis on su lubaduste taga ja millal sa neid päriselt-päriselt realiseerima hakkad, siis vahetas see kaks numbrit suurema jutuga mees teemat, sest EBAMUGAV on. „Ma ei taha jälle selle jutuga pihta hakata, kallis küll me teeme neid asju kõike koos“:) Well, aga me naised ei taha ka sinu lõputuid lubadusi kuulda. Uhke jutu, mõtlemise ja unistamisega ainult ei jõua paraku kaugele, tegusid on vaja! Teod on need mis asju sündima panevad. Läbi häda sai naine siis paaril korral "välja pressitud" ka muid ühiseid tegevusi peale voodispordi, nt ühe kinokülastuse ja paar lõunasööki aga mehe aeg oli sellisteks tegevusteks alati limiteeritud.

Mingi hetk kui soe positsioon tagasisaadud, hakkas endiselt kaksikelu nautiv mees aga teatavat nahaalsust üles näitama ja nüüd ilmutama ennast juba vaid teatud tegevusteks teatud ajal. Fine, vaba naine, käed-jalad töötavad ja huvi on, miks mitte. Kõik oleks naise jaoks okei olnud ka veel siis, kui „sellistele“ kohtumistele ei oleks järgnenud mehe poolt üleliigsed kantseliidid teemal, kuidas ta hoolib, kui kallis see naine talle on, kuidas ta temaga oma tulevikku ette kujutab. Pole vist mehe parim idee tulla välja lubadustega, mida ta ise ka uskuda ei suuda või mis?!. Vabandust väga aga kas see sõna otses mõttes „möla” on seda väiksest pauku väärt?!. Kas see on ainuke taktika kuidas ennast kehtestada ja mehena esineda? Äkki saaks lihtsamaltki?!.

Nii juhtuski, et täiesti süüdimatult oldi kuu kadunud ja siis saadeti öösel sms, nagu poleks vahepeal midagi olnudki. Ja kui see naine julges öiseid pakkumisi ignoreerida, julgeti veel kurigi olla, et miks naine meest avasüli vastu ei võta. Kui mees sai, mis vaja, võis ta rahulikult olla kuu aega jälle kadunud. Huvitav tõesti, kui naine, kes on noor ja tahab ka seda kõike saada, oli saanud ühise öö, kas ta pidi siis selle eest tänulik olema vähemalt kuuks ajaks?!. Njah, mõned mehed on ikka vähenõudlikud, mina küll hea asjaga nii vähe ei lepi:)
Äkki ei peaks kõike tegema alasti, vaid mõnda asja lisaks ilusti? Ärge arvake, et kõik naised loodavad teilt vaid siniseid silmi ja poolt kuningriiki ning pärast tutvust pulmapäeva paika tahavad panna, aga mingi austus võiks ikka olla küll, pole ju tegemist üheöösuhtega. Anda üks päev lootust, et see järgmisel päeval koheselt ka kustutada, on ju puhas energiaraiskamine. Kui naine ei mahu te ellu, siis tulge ja öelgegi nii, keegi ei taha jääkidega leppida (ka te ise mitte). Milleks siis kõik see libe jutt tuleviku teemadel sinna juurde veel lisada ning läbi vasikapilgu naise hinge pugeda?!. Minu küsimus ongi pigem selles, et milleks sellised jutud, lubadused ja ka uksekraapimised siis, kui ilmajäämisinstinkt esile kerkib? Ma ei soovi teada muud. Milleks on vaja ajada mingit möla ja nagu viis kopikat välja ilmuda, kui linna pealt naise uue austaja kohta infot kuuled? Parem siis leppida mitte millegagi või vaid ühise ärakasutamisega, kui tulevik nagunii midagi enamat ei too?

Et nagu eriti soola haavale raputada on lõppnormaalne ja viisakas ju sms-ile mitte vastata või vastamata kõnele mitte tagasihelistada. Kui naine mehega samamoodi käitus, tuli sellest tavaliselt üks pikk moraalilugu teemal, miks sa ei vasta, kellega ja kus sa oled? Mis õigusega mehed võivad nii matsi panna ja naised mitte? Kui te ühe head-ööd sms-i saadate või meile endast kasvõi ülepäeva märku annate olete mökud ja kaotate oma meheliku uhkuse? Hakkate paugust sussiks? Kui teile ikka keegi meeldib ja te ei soovi, et see naine hommikuks koos kuuga kadunud oleks ja te ka pikemas perspektiivis huvi tunnete, siis vaadake vahel üle oma õllepudeli ja pingutage ka omalt poolt, mitte ärge arvake, et olete liiga väsinud selleks, et helistada või sms-ida või, et telekast on jalgpall ja naine samal ajal diivani peal kaisus oleks lihtsalt üks segaja. „Ma võiks nädal ka magamata olla, aga kallile inimesele jaksaks ikka ühe väikse sms-i või kõne teha, kiirel hetkel kasvõi wc-potilt“ ütles see naine mulle. Ja ma pean temaga nõustuma, ka mind ajavad oksele sellised kahtlase väätusega vabandused.

Eriti kõvad mehed ütleks siinkohal muidugi, et ise on loll ja naiivne aga vabandust väga –ma kordan veelkord, et see naine ei mõelnud lambi koha pealt midagi välja ega esitanud nõudmisi. Küsis vaid seda, millest mees ise juttu tegi. Ta on ajudega ning way to far käitumisest ise meestele asju peale suruma. Kui see elukogenud ja haritud naisterahvas kõiki neid jutte uskuma hakkaks, siis istuks ta ilmselt iga õhtu näpp suus kodus, juuksed hallid peas kepile toetudes ja hoiaks plakatit „waiting for the perfect man”. Õnneks on tema kahe kõrva vahel rohkem aga siiski võib ka selline libekeel südamesse pugeda. Südant ei sunni ju! Nii, et pole mõtet ilkuda. Kulla mehed „ütle tõtt ja laula vahel valet” ei ole see taktika, mis elus edasi viib?!.

Ühesõnaga need lõputud vabandused teemal OLEKS asjad nii ja naa vot siis, ma oleks mees ja tegutseks. Teate - oleks tädil rattad all, oleks ta omnibuss:) Nii, et kui ikka huvi on, siis ei aita pelgalt mõtlemisest, tuleb tegusid teha - tõsta toru, tee ettepanekuid, mida sa täita suudad ja ole džentelmen, sest naiste kannatus ei ole paraku nii pikk, kui meeste bloody otsustusvõimetus:)

Vot aga kui mõni meesolevus tundis nüüd uhkust oma sellise "lollitamise” peale või mõni pani oma patuse pea veel rohkem liiva alla, siis fine, ega keegi üksi ka seda maailma päästa ei suuda. Aga palun ärge siis ka rääkige oma sõpradele ja tuttavatele või veel vähem nendele naistele, kes teiega maailma jagada tahavad, kui õnnetud ja üksikud te olete ning, et keegi teie pead ei paita või kohvi voodisse ei too ja kui väga te tegelikult kõige selle järele igatsete. Pekki, teile tuuaks asjad hõbekandikul nina alla ja te lihtsalt sülitate selle peale. Uskuge mind, ükshetk enam ei tooda ja siis on juba liiga hilja kahetseda ja midagi muuta. Paljud inimesed on just sellepärast üksikud kuna ehitavad sildade asemel seinu ja langevad oma kõrgete nõudmiste otsa.

Kuigi jutt oli üldistav, ei tähenda see kõigi meeste ühte patta panekut, KINDLASTI MITTE. Paraku tunnen ka selliseid tegelasi, kes oma tegudega kiitlevad, selle asemel, et neid häbeneda. Kes solvub või võtab isiklikult, on ilmselt ise mingi jamaga hakkama saanud ja ehk pole veel hilja vigadeparandust teha:) Ma pean üsna sageli lugu meeste mõttemaailmast ja nii mõnegi koha pealt mõtlen teiega sarnaselt. Olen ka oma silmaga näinud neid, kes tõesti südamega otsivad, leiavad ja ka seda kõike hoida oskavad, mitte ei lase sel mööda minna. Nii, et hetkel ei ole küll selle jutu peale ühelgi teisel meesolevusel põhjust asju isiklikult võtta peale konkreetse põmmpea, kes selle ilusa naisega nii käituda julges. Ma teritan hambaid vaid ühe aadama suunas. Kes isiklikku diagnoosi soovib, see tulgu ja küsigu:)
Ja üldsegi pole see ka mingi ärapanemise jutt ega eesmärk meestele ideed maha müüa, et te meid rohkem märkaks, armastaks, hindaks, hooliks ja teeks komplimente- ühesõnaga nii, nagu te soovite, et ka teist lugu peetakse. Eks igaüks teab ise milleks sellised mängud ning millest ilma võib jääda ja mis on selle ilmajäämise hind, sest quess what ka naised võivad särada samal ajal mitmes suunas ja ükspäev on teil lihtsalt tühjad pihud…


reede, august 15, 2008

Ei ole midagi uut siin päikese all:)


Ehee ja piraki, mind viidi täna tsirkusesse:)

Ütlen ausalt, et olen alati olnud veidike skeptik nii mustkunsti, kui klounide suhtes aga trikid loomadega on ikka sootuks omaette vaatamisväärsus.

Olin vist viimati umbes viiene, kui ema-isaga tsirkuses käisin. Mäletan ähmaselt lõvisid, kes läbi hularõnga hüppasid, lipsukestega puudleid ning klouni erepunast nina. Minu südame võitsid tookord aga ahvid, kelle peale mu pilk ainiti pidama jäi. Peale 25 aastast pausi kinnistas end uuesti fakt, et ahvid on siiani mu lemmikud nii, et pole midagi uut siin päikese all:)

kolmapäev, august 13, 2008

"Olümpia"


Kuigi mul on suhteliselt pikad jalad, tekib sellegipoolest vahel hinge ebakindlus ja südamesse hirm, et kas ma ikka saan ja suudan hüpata üle seatud lattidest. Õnneks on veel motivatsiooni!!!


neljapäev, august 07, 2008

Top 3 naljanumbrit viimasest nädalast

Piknikku pidada võib ka muud moodi, kui romantilisel päikeseloojangul mererannas veini libistades ja liha grillides. Nimelt on meie lõunanaabrid lätlased leidnud lihtsa mooduse mõnusaks äraolemiseks looduses:) Aja lihtsalt auto mereäärsesse parklasse nii, et parklas oleva pingi ja auto tagaosa vahele jääb väike vahe, võta välja toidukraam ja kata lauake otse pagaasnikusse. Siis istu pingile (soovitavalt naine keskel ja mehed ääres) ja koogutades pagaasniku kohale lase heal paremal söögil-joogil oma kõrist alla voolata. Romantika missugune ja tüütu piknikuteki tassimine jääb ka ära:) Nii palju neil seda arukest ikka oli, et kui päike merre kukkus ja õhk jahedamaks läks, ei keeratud autosüüdet sisse, et ennast sooja tossu sees surmani soojendada.

Pole midagi uut siin päikese all:) Ma olen mõnikord nalja visanud ühe vana teema üle, mis jälle reaalsuseks sai ja seda vist u 10 aastase vaheaja järel. Ikka on neid keskkonnasäästlikke taaskasutust harrastavaid memmesid, kes fantaasia lendu lasevad ning rahatähti enda välja mõeldud rahakotis hoiavad:) Esmaspäeval kohtusin toidukaupluses ühe järjekordse leiutajateküla Lottega. No mis sobiks paremini „Koidulaid“ ja „Tammsaart“ hoidma, kui mitte puhtakspestud kilepakk, mille peale trükitähtedega kirjutatud „PETT“ ja tõmbelukuks pesupulk.

Päris kummaline vaatepilt juhtus ka eile ehituskaupluses. Sanitaaretehnika osakonda oli sattunud hästilõhnastatud kobeda välimusega pintsaklipslasest figaro, popp roosa triiksärk seljas, mustad brändiprillid silmi katmas ja lips lõugade vahel. Ütleme nii, et ta jäi tolmuste töötunkede ja väljaveninud dressipükstes meeste vahel koheselt silma aga tema kohalolekut rõhutas veelgi enam see, kui ta üks hetk ühest vannist teise kepslema hakkas, sooviga sobivaim järgi proovida, välja valida ja ära osta:) Ega siis põrsast saa kotis osta:) Ma ei tihanud talle näkku naerda aga shikk ülikonnas mees ehituspoe vannis mõjus kui Mr Bean kummalistes olukordades:)