neljapäev, august 21, 2008

Poole noorem

Blogides käib ringi uus trend kirjutada lugu sellest, mida tegid, kus olid ja millest mõtlesid ei rohkem ega vähem, kui täpselt siis, kui olid poole noorem. Mina olin siis mõnusas teismeliseeas-vanust 14,5 aastat. Enda arust olin juba naine, oma nõudmistega:)
Minu vanemad olid tol ajal juba 7 aastat lahus olnud. Elasime ema, tema elukaaslase ja šoti terjer Jimmyga oma majas maailma kõige mõnusamas Tallinna linnaosas. Minu sõbrad olid kõik suure algustähega ja moodustusid peamiselt naabrilastest, koolikaaslastest ja laulukoori tüdrukutest.

Välja nägin nagu tüüpiline harju keskmine koolilaps – üle õlgade ulatuvad kartulikoore värvi juuksed, kuluvad teksapüksid jalas, neoonpusa seljas. Välja arvatud üle keskmise pikad jalad ja fakt, et olin peenike nagu number 10 niit, vaatamata sellele, et sõin nagu hobune ja eriti magusat:) Nagu heale lapsele kohane, oli mul mitu hüüdnime – Nupsu, Karlutsik, Gerljuuha, Gerka, Gerks. Osasid kuulen neist vahel siiani ja reageerin:)

Õppisin Tallina eliitkoolis 21 keskkool, mis peamiselt koondas enda alla rikaste, ilusate ja kuulsate inimeste lapsi. Minu vanemad polnud kusagilt otsast avaliku elu tegelased aga läbisin edukalt kadalipu ning sain katsetel sisse. Olin loomulikult muusikaklassis ja keemia ning matemaatika olid suurimad vaenlased maailmas. Sellest koolist on mul päris palju toredaid ja häid mälestusi ja lisaks haridusele sain sealt kaasa palju tuttavaid ja sõpru, kellega siiani läbime. Osalesin aktiivses seltsielus ning naljalt koolidiskolt või klassiekskursioonilt kõrvale ei jäänud.

Vaatamata oma noorele vanusele oli mul juba tol ajal oma arvamus suhteliselt välja kujunenud ning kõigesööja ma polnud. Nii käisidki kauge kaarega minust mööda suitsetamine, kange alkohol, punkarielu, rajud peod planeedi popimate pättidega jne, samas testisin ripsmetušši ja huuleläiget:) Mingi ontlik ja tagasihoidik plikatirts ma ei olnud, teadsin juba siis, et elu on nagu lehm-pidevalt peab pulli saama:) Nii me siis naabrilaste ja koolikaaslastega kõiksuguseid lolluseid üheskoos ette võtsimegi nii, et on neidki asju, mis päevavalgust ei kannata:) Vaatamata oma nooruse lollusele, olin ma aga nii asjalik juba küll, et mõista, et elu on suur lõuend ja ma tahan kanda sellele kõik värvid mida suudan. Olin pidevas liikumises ja paigalseisu ei talunud, tahtsin avastada uusi asju ning lugeda, kogeda, tunda, näha ja tajuda maailma ning tema võimalusi. Ühesõnaga tõsistest pahedest hoolimata ja proovimata, olin ma oma elu ja asjadega väga väga rahul!

Kaunid kunstid (eriti muusika) olid juba siis mu elu top 3-s. Selleks vanuseks oli mul selja taga 7 aastat klaveriõpinguid ning 8 aastat Ellerheinas laulmise kogemust, mitu koolis toimunud laulukonkurssi ning ohtralt tõrjutud kutseid osaleda ETV saates Laulukarusell. Nii, et kes veel ei teadnud, siis mul on varjatud andeid - ma laulan ja mängin pilli ning kui mind piisavalt seebitada ja masseerida, siis näitan neid andeid teistelegi. Aga ainult vahel ja siis ka loovuse/hingelisuse ülalhoidmiseks:)

Olin sellises vanuses teinud juba oma esimesed reisid väljamaale – esimene Soome ja teine Taisse. Soomes käisime Lydia Rahula (minu elu parim õpetaja) kooriga esinemas ning Tai reisile viis mind ema. See on siiani mu elu üks tipphetki-pääseda nii noorelt (olin siis 13) kohe nii kaugele sügaval rubla ajal. Mäletan siiani peaaegu iga detaili sellest reisist ja kummardan ema ees sellise võimaluse andmise üle. Super! Õnneks on elu mind sinna ka täiskasvanu eas viinud ning sain kogeda võrdlusmomenti ja värskendada mälu.

Ka fänniteema oli IN mu noores elus. Loomulikult oli minu toauks täiskleebitud Beverly Hills 90210 plakateid ja selle seriaali vaatamise ajaks kaotasin ma igasuguse kõnevõime:) Unistasin hetkest, mil Luke Perry uksest sisse astub ja mind üksikule saarele viib:) Mis seal salata, juhtus sedagi, kus ma seebikarbiga lemmiktegelasi läbi telekaekraani tabada püüdsin, aga ilmutusest musta filmi tagasi sain:) Aga mis teha kui „Meie Meel“ ja Soomemaalt saadud „Suosikki“ olid tookord ainukesed infoallikad:) Loomulikult olime me naabrilastega kohal igal aastal Rock Summeril, külastasime kontserte ja koolidiskosid. Suvised üritused minu suvekodus Võsul olid MUST THING ning vanaisa korraldatud koroonamatšid ning rannavõrkpall lahutamatu osa suvepäevast.

Õppisin alles maailma tolmuseid nurgataguseid tundma aga sellegipoolest võin tagasivaadates tunnistada, et kõrbemist mu elus eriti ette ei tulnud. Juba tol ajal elasin teadmises, et maailmas pole tähtsamat vahendit, kui suhted. Emaga sain üle keskmise hästi läbi ja me olime päris lähedased – tema oli see, kes armastas ja toetas mind nii heas kui halvas. Ka vanaisad-vanaemad hoidsid mind nagu seda sammustki pilpa peal ning tädi perel oli ja on väga oluline koht mu elus. Isal paraku olid muud huvid ja tema suhtlus minuga käis pigem distantsilt. Sõprade ja sõbrannadega suuri kismasid ette ei tulnud (ma vist polegi kunagi olnud eriline kraaka, kes pidevalt suhetes pinget vajab, kui veel eriti rõhutada fakti, et olen maailma kiireim leppija). Seda enam, et peamiselt lävisin ma poistekambaga, naabermajades olid lihtsalt esindatud vastassugupooled, v.a naabriplika ja kuna valikut polnud, siis oli mõistlik nendega asju kaasa teha, et ikka kambas sees püsida:) Mu pere, kodu, sõprad ja muusika olid olulisemad märksõnad. Kes aus ja siiras mu vastu oli, sai minu poolt puudutatud ning kes salakavalalt mind ära kasutada püüdis, sai valusa ninanipsu. Mul oli suhteliselt hea nina selliste tegelaste peale. Ma olin hoiakutega noor tüdruk ning igal vastutuleval püksikandjal end meelitada ei lasknud.

Esimene armastus tuli ja lõi mind jalust siis, kui olin täpselt 14 a ja 2 kuud vana. Nagu mu ema siiani vahel naljatades mainib, et päev enne mängisin veel nukkudega ja päev hiljem läksin juba kohtama:) No päris nii see ikka ka ei olnud, eks ma ikka juba luurasin koolis vanemaid poisse aga õnneks olin täie mõistuse juures ega arvanud naiivselt, et elu on ilus, elu on valus, ilus poiss on elu alus:) Tagant järgi tark olles polnud valik nii suur kui tänapäeval, kui sa just ei vaimustunud siilisoenguga kutist, kelle kuklal hiiresaba ning jalas kukepüksid:) Jummel nüüd on küll noortel plikadel ikka nii nummid valikud, et ma isegi keeran vahel kaela kahekordseks, et neid minust poole nooremaid uue aja figaroid imetleda hetkeni, mil mu vanus mulle reaalsust meelde tuletab:) Aga siiski leidsin TA, esimese ja ainsa, kelle kohta julgesin öelda „mis minu käes, see minu oma“. See oli armastus esimesest silmapilgust. 23. aprillist 1994, mil teda esimest korda nägin, kuni tutvumiseni 18. juulil 1994 ei tundunud murumängud naabripoistega enam üldse nii põnevad ja mu mõte liikus vaid ühes suunas-tutvuda selle Mr Salapärasega. Ega hiir magavale kassile suhu ei jookse-nii võtsingi tagasihoidliku Eesti poisi eest ohjad enda kätte ja skoorimisest alates olime lahutamatud. Lisaboonusena selgus, et tunne oli 23. aprillist saadik 100% vastastikune:) Nii siis kaotaski iseseisvuse ning ratsionaalsuse etalon pea ja südame, õnneks aga mitte saleda vöökoha:) Nii palju meil ikka nuppu oli, et tasa ja targu tegutseda.
See armastus tuli ja oli täpselt selline nagu ma väiksena unistanud olin või nagu sooviksin kunagi oma lastele. Me võisime rippuda tundide kaupa telefoni otsas, jalutada 20 kraadise miinusega külma tundmata ning mu kodus ei jagunud nii palju vaase, kuhu tema korjatud lilled ära mahuksid:) Igatahes 2 aastat hiljem kolisime kokku ning nii tema, kui minu peres arvestati meie õrna ja ilusa tundega:) Kuigi meie keemistemperatuurid olid väga erinevad-tema vaikne ja tasakaalukas, mina energiline tulesäde, on need olnud ühed vähesed vastandid mu elus, mis on nii kõvasti tõmbunud. See kestis 4 aastat enne, kui ma otsustasin suunda muuta ja seda mitte põhjusel, et tunne sai otsa. Muutus tuli raskelt aga tagant järgi oli ilmselt hädavajalik, sest olla ja jäädagi kokku oma esimese armastusega…, njah on kindlasti erandeid, mis reeglit kinnitavad, kuid mina sellesse ei uskunud. Eks vist esimest armastust nimetataksegi sellepärast esimeseks, et tuleb veel teine ja kolmaski… Sellises noores vanuses aga 4 aastat pühendada on vist aga üsna märkimisväärne tulemus või mis?!. Mul on heameel tõdega ka nüüd ca 15 aastat hiljem, et see oli väga tore ja ilus ning me saame hästi läbi ja elame üksteise õnnestumistele kaasa:)

Spordist olin ma selles vanuses sama kaugel, kui Eesti Austraaliast, kui välja arvata uka-uka-mina-prii, 4 ruutu ja rahvastepalli mängimine nonstop koduhoovis. Aeroobika, jõusaal ja muud trennid ei huvitanud mind põrmugi. Ei, tegelikult luiskan, rattasport oli siis juba igapäevane kaaslane ning tekkis ka tennisehuvi, mis siiani vaibunud pole.

Praegu vaadates tagasi on kindlasti nii tehtut kui tegematajätmisi, kuid kes neid ikka suudab hiljem adekvaadselt hinnata ja igast asjast võib ju erinevaid järeldusi teha. Vähemalt mõned asjad on endiselt loomupärased – ma olen ja jään optimistiks, kes ostab koos muruseemnega ka muruniiduki:)

Siinkohal on vist sobilik pühkida vanadelt fotoalbumitelt tolm ning nostalgitseda:)

8 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Gerka Gerka :) Mäletan neid aegu!

Sul olid alati popid riided, palju vanemaid pilguheitjaid koolis, ilusad küüned, koolikotis noodid, julge pealehakkamine ja väga särav ja soe naeratus. Seda, et ka sina Lydia Rahula lemmiklaps olid, saime me aru, sest olid ju sina see, kes õpetaja ütlemisel meile vahel ettelaulmisi tegi, et kõik käikudest õieti aru saaks ning keda alati solistina kasutati. Oleksid pidanud ikka laulusaates ära käima ja võidud koju tooma:)

Ma arvan küll julgelt, et olid ikka meie kooli üks popimaid, kes esimese klassi lastest keskkooli poikadeni kõigiga hästi läbi sai. Alati heas tujus kah veel, vaatamata õrnale vanusele:) Minule muidugi asendamatu sõber!

Ainult ühest asjast ei saa ma mõhku miks sa Luke Perryst unistasid, kui su oma poiss oli sama nägu, ilusad pruunid silmad ja kenad näojooned. Kaugelt kohe täitsa Luke, plikad kõik kadestasid:)

Peaksin isegi albumid välja võtma. Kallistused sulle Gerka!

Anonüümne ütles ...

Hallo Gerla, sa oled praegu ka peenike nagu nr 10 niit! Väga hea figuuriga naine;)

Unknown ütles ...

Kui mina oleksin sinu esimene armastus, siis ma läheksin uhkusetundest lolliks. Paraku pole ma isegi mitte tuttavate ringis. Väga ilusad sõnad noorelt kaunilt daamilt. Tavaliselt naised oma minevikus tuhnides midagi väga head ei leia ja meenutused on pigem ikka virisemise ja etteheidete varjundiga. Mehel on au olla sinu kaaslane!

Gerli, kuidas nüüd on, kas tunded on enamasti mõistust varjutanud?

Gerli ütles ...

Ma tänan, ma tänan:)

Raul sinu küsimusele on vastus lihtne. Olen kahe jalaga maapeal olev romantik:)

Kuna ma tean, et see sulle ilmselt palju infot ikkagi ei anna (mis pole ka minu eesmärk), kuid siiski sooviga jääda viisakaks küsimusevastajaks, ütlen vaid nii palju, et eks elus ole olnud erinevaid inimesi. Pean tunnistama, et olen küll suur suhtleja=suure südamega, mis peaks tähendama seda, et sinna suurde südamesse mahub palju inimesi aga ei. Sinna suurde südamesse on mu lühikese elik pika elu jooksul mahtunud päriselt vaid mõni haruldane eksemplar. Ma eelistan mehele, kes mu südames on ka hingamisruumi jätta ja teda korralikult hoida oma pluusi all, kui see, et igaühele ukse avan ja lõpuks neid seal palju ja õhk saab otsa:(
Nii ongi need mõned üksikud väga suured tunded olnud sellised, millede puhul mõistus ja tunded käsikäes käivad ja üks ei varjuta teist. Ma annan endale väga kindlalt olukorrast ülevaate ja analüüsin ka mõistusega üsna palju. Tundeid väljendan pigem käitumisega ja teise inimese märkamisega nii, et mühkamiks, kes meest kodus tähele ei pane, mind kindlasti nimetada ei tohi:)
Kui armastan siis hoolin ja pühendun ja anna endast palju...
Kui aga vastasel huvi puudub või ta seda eriti üles ei näita, siis blokib mõistus mu tunded ja nägemist tuleb konkreetselt ja ruttu.

Unknown ütles ...

Tänan Gerli! Vastus on muidugi väga armas ja kinnitab veelkord fakti, et tegemist ei ole harju keskmisega:)
Eesmärk pole tegelikult külge lüüa, tahtsin lihtsalt mainida, et ilusad mõtted.

Ilmselgelt on see suur süda juba ühe väärilise eksemplari poolt hõivatud ja vähemalt üks õnnelik mees siin maamunal kindlates kätes?

Gerli ütles ...

Tänan Raul komplimendi eest!

Ja järjekordne vastus sinu küsimusele on see, et süda on suur ja kinni ning hoitud... Õnn on suhteline mõiste ja ma ei paneks enda suhu kellegi teise sõnu:)

Anonüümne ütles ...

Gerli sa oled ilmselt kursis, et Kanal 11-st saad jälle Beverly Hills 90210 seriaali vaadata ja Luke Perryt ka:)

Gerli ütles ...

Of course:) Vahel ikka piilun ka ja endiselt meeldib LukePerry@pahapoiss