Poole noorem

Blogides käib ringi uus trend kirjutada lugu sellest, mida tegid, kus olid ja millest mõtlesid ei rohkem ega vähem, kui täpselt siis, kui olid poole noorem. Mina olin siis mõnusas teismeliseeas-vanust 14,5 aastat. Enda arust olin juba naine, oma nõudmistega:)

Minu vanemad olid tol ajal juba 7 aastat lahus olnud. Elasime ema, tema elukaaslase ja šoti terjer Jimmyga oma majas maailma kõige mõnusamas Tallinna linnaosas. Minu sõbrad olid kõik suure algustähega ja moodustusid peamiselt naabrilastest, koolikaaslastest ja laulukoori tüdrukutest.

Välja nägin nagu tüüpiline harju keskmine koolilaps – üle õlgade ulatuvad kartulikoore värvi juuksed, kuluvad teksapüksid jalas, neoonpusa seljas. Välja arvatud üle keskmise pikad jalad ja fakt, et olin peenike nagu number 10 niit, vaatamata sellele, et sõin nagu hobune ja eriti magusat:) Nagu heale lapsele kohane, oli mul mitu hüüdnime – Nupsu, Karlutsik, Gerljuuha, Gerka, Gerks. Osasid kuulen neist vahel siiani ja reageerin:)

Õppisin Tallina eliitkoolis 21 keskkool, mis peamiselt koondas enda alla rikaste, ilusate ja kuulsate inimeste lapsi. Minu vanemad polnud kusagilt otsast avaliku elu tegelased aga läbisin edukalt kadalipu ning sain katsetel sisse. Olin loomulikult muusikaklassis ja keemia ning matemaatika olid suurimad vaenlased maailmas. Sellest koolist on mul päris palju toredaid ja häid mälestusi ja lisaks haridusele sain sealt kaasa palju tuttavaid ja sõpru, kellega siiani läbime. Osalesin aktiivses seltsielus ning naljalt koolidiskolt või klassiekskursioonilt kõrvale ei jäänud.

Vaatamata oma noorele vanusele oli mul juba tol ajal oma arvamus suhteliselt välja kujunenud ning kõigesööja ma polnud. Nii käisidki kauge kaarega minust mööda suitsetamine, kange alkohol, punkarielu, rajud peod planeedi popimate pättidega jne, samas testisin ripsmetušši ja huuleläiget:) Mingi ontlik ja tagasihoidik plikatirts ma ei olnud, teadsin juba siis, et elu on nagu lehm-pidevalt peab pulli saama:) Nii me siis naabrilaste ja koolikaaslastega kõiksuguseid lolluseid üheskoos ette võtsimegi nii, et on neidki asju, mis päevavalgust ei kannata:) Vaatamata oma nooruse lollusele, olin ma aga nii asjalik juba küll, et mõista, et elu on suur lõuend ja ma tahan kanda sellele kõik värvid mida suudan. Olin pidevas liikumises ja paigalseisu ei talunud, tahtsin avastada uusi asju ning lugeda, kogeda, tunda, näha ja tajuda maailma ning tema võimalusi. Ühesõnaga tõsistest pahedest hoolimata ja proovimata, olin ma oma elu ja asjadega väga väga rahul!

Kaunid kunstid (eriti muusika) olid juba siis mu elu top 3-s. Selleks vanuseks oli mul selja taga 7 aastat klaveriõpinguid ning 8 aastat Ellerheinas laulmise kogemust, mitu koolis toimunud laulukonkurssi ning ohtralt tõrjutud kutseid osaleda ETV saates Laulukarusell. Nii, et kes veel ei teadnud, siis mul on varjatud andeid - ma laulan ja mängin pilli ning kui mind piisavalt seebitada ja masseerida, siis näitan neid andeid teistelegi. Aga ainult vahel ja siis ka loovuse/hingelisuse ülalhoidmiseks:)

Olin sellises vanuses teinud juba oma esimesed reisid väljamaale – esimene Soome ja teine Taisse. Soomes käisime Lydia Rahula (minu elu parim õpetaja) kooriga esinemas ning Tai reisile viis mind ema. See on siiani mu elu üks tipphetki-pääseda nii noorelt (olin siis 13) kohe nii kaugele sügaval rubla ajal. Mäletan siiani peaaegu iga detaili sellest reisist ja kummardan ema ees sellise võimaluse andmise üle. Super! Õnneks on elu mind sinna ka täiskasvanu eas viinud ning sain kogeda võrdlusmomenti ja värskendada mälu.

Ka fänniteema oli IN mu noores elus. Loomulikult oli minu toauks täiskleebitud Beverly Hills 90210 plakateid ja selle seriaali vaatamise ajaks kaotasin ma igasuguse kõnevõime:) Unistasin hetkest, mil Luke Perry uksest sisse astub ja mind üksikule saarele viib:) Mis seal salata, juhtus sedagi, kus ma seebikarbiga lemmiktegelasi läbi telekaekraani tabada püüdsin, aga ilmutusest musta filmi tagasi sain:) Aga mis teha kui „Meie Meel“ ja Soomemaalt saadud „Suosikki“ olid tookord ainukesed infoallikad:) Loomulikult olime me naabrilastega kohal igal aastal Rock Summeril, külastasime kontserte ja koolidiskosid. Suvised üritused minu suvekodus Võsul olid MUST THING ning vanaisa korraldatud koroonamatšid ning rannavõrkpall lahutamatu osa suvepäevast.

Õppisin alles maailma tolmuseid nurgataguseid tundma aga sellegipoolest võin tagasivaadates tunnistada, et kõrbemist mu elus eriti ette ei tulnud. Juba tol ajal elasin teadmises, et maailmas pole tähtsamat vahendit, kui suhted. Emaga sain üle keskmise hästi läbi ja me olime päris lähedased – tema oli see, kes armastas ja toetas mind nii heas kui halvas. Ka vanaisad-vanaemad hoidsid mind nagu seda sammustki pilpa peal ning tädi perel oli ja on väga oluline koht mu elus. Isal paraku olid muud huvid ja tema suhtlus minuga käis pigem distantsilt. Sõprade ja sõbrannadega suuri kismasid ette ei tulnud (ma vist polegi kunagi olnud eriline kraaka, kes pidevalt suhetes pinget vajab, kui veel eriti rõhutada fakti, et olen maailma kiireim leppija). Seda enam, et peamiselt lävisin ma poistekambaga, naabermajades olid lihtsalt esindatud vastassugupooled, v.a naabriplika ja kuna valikut polnud, siis oli mõistlik nendega asju kaasa teha, et ikka kambas sees püsida:) Mu pere, kodu, sõprad ja muusika olid olulisemad märksõnad. Kes aus ja siiras mu vastu oli, sai minu poolt puudutatud ning kes salakavalalt mind ära kasutada püüdis, sai valusa ninanipsu. Mul oli suhteliselt hea nina selliste tegelaste peale. Ma olin hoiakutega noor tüdruk ning igal vastutuleval püksikandjal end meelitada ei lasknud.

Esimene armastus tuli ja lõi mind jalust siis, kui olin täpselt 14 a ja 2 kuud vana. Nagu mu ema siiani vahel naljatades mainib, et päev enne mängisin veel nukkudega ja päev hiljem läksin juba kohtama:) No päris nii see ikka ka ei olnud, eks ma ikka juba luurasin koolis vanemaid poisse aga õnneks olin täie mõistuse juures ega arvanud naiivselt, et elu on ilus, elu on valus, ilus poiss on elu alus:) Tagant järgi tark olles polnud valik nii suur kui tänapäeval, kui sa just ei vaimustunud siilisoenguga kutist, kelle kuklal hiiresaba ning jalas kukepüksid:) Jummel nüüd on küll noortel plikadel ikka nii nummid valikud, et ma isegi keeran vahel kaela kahekordseks, et neid minust poole nooremaid uue aja figaroid imetleda hetkeni, mil mu vanus mulle reaalsust meelde tuletab:) Aga siiski leidsin TA, esimese ja ainsa, kelle kohta julgesin öelda „mis minu käes, see minu oma“. See oli armastus esimesest silmapilgust. 23. aprillist 1994, mil teda esimest korda nägin, kuni tutvumiseni 18. juulil 1994 ei tundunud murumängud naabripoistega enam üldse nii põnevad ja mu mõte liikus vaid ühes suunas-tutvuda selle Mr Salapärasega. Ega hiir magavale kassile suhu ei jookse-nii võtsingi tagasihoidliku Eesti poisi eest ohjad enda kätte ja skoorimisest alates olime lahutamatud. Lisaboonusena selgus, et tunne oli 23. aprillist saadik 100% vastastikune:) Nii siis kaotaski iseseisvuse ning ratsionaalsuse etalon pea ja südame, õnneks aga mitte saleda vöökoha:) Nii palju meil ikka nuppu oli, et tasa ja targu tegutseda.
See armastus tuli ja oli täpselt selline nagu ma väiksena unistanud olin või nagu sooviksin kunagi oma lastele. Me võisime rippuda tundide kaupa telefoni otsas, jalutada 20 kraadise miinusega külma tundmata ning mu kodus ei jagunud nii palju vaase, kuhu tema korjatud lilled ära mahuksid:) Igatahes 2 aastat hiljem kolisime kokku ning nii tema, kui minu peres arvestati meie õrna ja ilusa tundega:) Kuigi meie keemistemperatuurid olid väga erinevad-tema vaikne ja tasakaalukas, mina energiline tulesäde, on need olnud ühed vähesed vastandid mu elus, mis on nii kõvasti tõmbunud. See kestis 4 aastat enne, kui ma otsustasin suunda muuta ja seda mitte põhjusel, et tunne sai otsa. Muutus tuli raskelt aga tagant järgi oli ilmselt hädavajalik, sest olla ja jäädagi kokku oma esimese armastusega…, njah on kindlasti erandeid, mis reeglit kinnitavad, kuid mina sellesse ei uskunud. Eks vist esimest armastust nimetataksegi sellepärast esimeseks, et tuleb veel teine ja kolmaski… Sellises noores vanuses aga 4 aastat pühendada on vist aga üsna märkimisväärne tulemus või mis?!. Mul on heameel tõdega ka nüüd ca 15 aastat hiljem, et see oli väga tore ja ilus ning me saame hästi läbi ja elame üksteise õnnestumistele kaasa:)

Spordist olin ma selles vanuses sama kaugel, kui Eesti Austraaliast, kui välja arvata uka-uka-mina-prii, 4 ruutu ja rahvastepalli mängimine nonstop koduhoovis. Aeroobika, jõusaal ja muud trennid ei huvitanud mind põrmugi. Ei, tegelikult luiskan, rattasport oli siis juba igapäevane kaaslane ning tekkis ka tennisehuvi, mis siiani vaibunud pole.

Praegu vaadates tagasi on kindlasti nii tehtut kui tegematajätmisi, kuid kes neid ikka suudab hiljem adekvaadselt hinnata ja igast asjast võib ju erinevaid järeldusi teha. Vähemalt mõned asjad on endiselt loomupärased – ma olen ja jään optimistiks, kes ostab koos muruseemnega ka muruniiduki:)

Siinkohal on vist sobilik pühkida vanadelt fotoalbumitelt tolm ning nostalgitseda:)