Lucky me

Mul tuli siin heade mõtete linnas just praegu üks hea mõte:) Et see hea mõte üksindusse ei sureks ja tulevikus ka realiseeruks, siis hoian keele hammaste taga ja välja ei lobise - teen hoopis mõtte teoks:)

Spontaansus

Ma tegin seda. Seda, millele ma juba tükk aega mõelnud olin. Läksin ja koputasin uksele, millest ma pole aastaid sisenenud. Mulle avati.

Võib-olla poleks pidanud enam aga see kõik juhtus spontaanselt ja ma ju tahtsin. Ja tuli välja, et tema tahtis ka. Sain sellest aru juba pärast esimest silmavaadet ja naeratust, mille siiras näolapp mulle kinkis. See oli spontaanne, armas ja väga emotsionaalne kohtumine.
Lahkusin nutuklimp kurgus, kuid teadmisega, et tegin õigesti, sest ilmselt me ei kohtu enam kunagi.

Inimesed minu ümber…

…on erinevad ja kindlasti ka erinevate eesmärkide peal väljas. Samas üks on kindel – ma eraldan püüdlikult sõpru, tuttavaid, tere-tuttavaid ja kolleege. Vahel juhtub sekka ka olukordi kus tuttavatest ja töökaaslastest saavad sõbrad ja vastupidi, kontakt lihtsalt katkeb ühel või teisel põhjusel. No pole viga, ega ei peagi suhtlema kõigiga jäägitult.

Kui mul oleks vaid 2 sõpra ja 3 tuttavat, oleksin ehk nutuses olukorras ja utsitaksin neid vaikijaid ise ja hoiaksin kõigist kümne küünega kinni. Õnneks on minu ümber neid, kes ilma palumata ja tingimusteta hoolivad ning tahavad koos olla. Selleks ei olegi minul isiklikult vaja korra kvartalis distantsilt piilujaid, oma mõtetes ja urus sügelevaid, pooli valivaid ja noaga selja piirkonnas vehkivaid tegelasi sõbraks nimetada, sest teada, mis on õige, ja seda mitte teha on kõige hullem argus.
Sõber olla ja selleks nii saada, kui jääda tähendab ikka sootuks midagi muud ja nagu igas teiseski suhteliigis on minu jaoks ka siin kaks peamist märksõna - tahtmine ja pühendumine. Kohustus ei pea olema igav. Sõprus ja armastus võivad teha selle ilusaks ja täita eluga.

Ainult sõbrad on need, kellele on antud luba võtmeta siseneda. Sõprussuhtel ei ole aega taandridadeks, tühikuteks, mõttepausideks ja kirjavahemärkideks - kui sa seda elus ei hoia, siis see kustub. Konkurentsis püsimiseks tuleb kätt pulsil hoida. Nii, et sõber kvalifitseerub minu peas ja südames selle järgi, et ta on alati olemas ja tema numbri võin kinnisilmi igas olukorras valida, teades kui palju lähedase inimese hääl tähendab mõlemale poolele.

Suur kallistus ja sõbrapai kõigile, kes ennast ära tundsid ja valehäbita sõbratiitlit kannavad!

Back in business

Kvaliteetaeg on selleks korraks möödas. Maandusin täna reaalsusesse. Pots:)

Aga see kõik juhtus teadmisega, et inimesed on ikka suures osas nii lahked, toredad ja head. Lisainfona silitas mu kõrvu üks massöör, kelle väitel olevat ma tema pikaajalise karjääri jooksul teine klient, kel nahk nii pehme ja sile nagu beebil, et poputamist ei vajagi:) Konkursi pani kinni neegri mees:) Vot daa, mul on veel kuhu areneda! :)

Sügis Pädastes

SügiseKUU

I just love it..

... every second and piece of it ...

"I slept with Georg" on ka vääääääääääga hea nii vol 1, kui vol 2

Ümmargune null

Kuigi minus on kõrgelt arenenud jalgpalli fännigeen, siis sellegipoolest tahaks jälle Salleriga vaielda teemal „jalgpall on parem kui …“:)

Kuum Hispaania temperament tegi platsil oma töö ja eestlastele jäid järjekordselt tühjad pihud aga sest pole midagi, melu oli ikka ja euroopa meistrite jalgadetöö mõjus reaalis sama usutavalt, kui varem läbi helesinise ekraani. Kahju oli ka, nimelt Iker Casillas´est, sest Eestimaa sügisel ikka nii pikalt jutti seista praktiliselt liikumatult värava all, võib lõpuks nina nohuseks teha ja köhapoisid välja võluda nii, et viinasokid ja citrosept oleks ennetusprotsessis abiks:)

See pole mingi klishee beibi, jalgpall on… absofuckingluutselt mega aga see on ka kõik ja mõne muu asjaga ärge seda minu kuuldes võrrelge:))))

Enampakkumine!

Kallid sõbrad ja präänikud,

Ma olen nüüd jälle olemas! :) :)

Homsega lõpeb üks suur tööprojekt, mis mind viimastel nädalatel arvuti taha naelutas ning sundis mõneks ajaks aktiivsemale seltsielule EI ütlema, skypes ja msn-is BUSY olema ja telefonikõnedele vastama „ma ei saa praegu rääkida, kiire!“ Aga tänasest on kõik mõneks ajaks teisti ehk niikaua kuni uued projektid peale tulevad:)

Nii soovingi ma vaba aega efektiivselt ja võimalikult mõnusalt kasutada ja olen igati aldis juba alates homsest startima nädalavahetuseks ja kasutama erinevaid meelelahutuspakette. Sobib nii kino, teater, pidu, sport, kui ka matk loodusesse (eriti äge oleks Soomaa). Igatahes on kõik alkoholivabad ettepanekud teretulnud! Ma ei pirtsuta, peaasi, et see ei ole töö:) Ärge tehke valesid järeldusi, ma endiselt armastan oma tööd, tunnen seda just praegu ka peale lahedat päeva Vihterpalus...

Ühesõnaga I´m back (tahtsin juba öelda, et in business) ja vägagi aldis…;)

Ma juba tunnen nädalalõpulõhna:) Sa ka? Ühineme siis!

Arsti ukse taga

…oodates võib vahetevahel ka naljakaid asju kuulda ja näha. Sedakorda vedas minulgi:) Istun mina rahulikult punasel ebamugaval toolil ja ootan millal saabub päästja koolikell ja arst mind viisakalt ultraheliruumi kutsub. Ootaja aeg on ju alati pikk. Lasen pilgul ahnelt mööda koridore käia ja mõtlen oma miljonit mõtet hetkeni, kuni kõrvalkabinetti siseneb valges kitlis arstionu, kes pealtnäha meenutab endist Modern Talkingu blondi figarot ehk meest who is not my type at all :) Ma muigan teda nähes. Omaette. Mees käib kindlasti juba viiekümnendaid aga on täpselt sellise olekuga, et teab üsna kindlalt oma popist väljanägemisest ja sellest, et plink-plink kuldkell ja geeliga lakutud juuksed võivad sihtgrupi seas plusspunkte tuua:)

Ukse jätab lahti, kuigi publikut peale minu ja ühe juba päris suureks paisunud põllealusega naise koridoris hetkel rohkem pole. Meiegi piilume silmanurgast:) Ta toetab oma kitsaste säärtega teksaste sees oleva tagumiku rahumeeli patsiendi lamamistoolile ja kukub oma udupeene klapiga mobiiltelefoniga sms-ima. Kentsakas naeratus ei lahku järgneva kümne minut jooksul ta näolt. Järelikult on uudised head ja eilne päev võis tuua järjekordse „lotovõidu“, oleks minu tagasihoidlik kommentaar selle enese ja olukorraga rahuloleva näolapi peale:)

Mina ikka ootan oma järjekorda. Õnneks mitte tema vastuvõtule, sest miskipärast ma ei suudaks teda tõsiselt võtta ja mu nõme irve näolt ei jääks punasele ebamugavale toolile minust maha, kui ta mind sisse kutsuks:) Järsku lükkab ta ukse koomale. „Äh hea lõburikkuja“ mõtlen mina, sest arst ei ole siiani mu nime veel hõiganud, kuigi 21 minutit on möödunud ajast, mil ma mantli varna riputasin. Deem, mida ma nüüd vahin ja mõtlen?

Arst hõikab veel 10 minutise ootusaja järel mu nime. Viimane pilt mida ma enne kabinetti sisenemist näen, on see kuidas tõmbetuulega figarost arsti uks lennuga lahti läheb ning ta mõnusalt ennast protseduuriraamile kerra on võtnud ja hommikust uinakut teeb. Nüüd olen ma juba üsna kindel, et eelnev õhtu ja öö olid ilmselt tõeliselt väsitavad ja kaunid hommikused sms-id tõid magusa une. No ja kus sa siis ikka ennast välja magad, kui mitte otse tööpostil riigiraha teenides:) Las patisendid ootavad aga ukse taga, neil aega küll:)