Reede;)

Meie pere tavaline reede õhtu...

Hea...

Ma ei tahaks olla mitte kusagil mujal, mitte kellegi teisega.
Siin on lihtsalt meil nii hea... Järjekordselt!

Kohaneme

Oleme tagasi külmas reaalsuses aga õnnelikud, puhanud ja ...ÜLIRAHUL.
Reisist pikemalt kirjutan siis, kui kohalikku ellu end sisse söönud olen. Praegu kõnnime küll veel nagu kaks kuutõbist karges õhus, selle asemel, et Vahemere laintes hullata:)

P U H K U S

Eelviimasel töisel päeval haaras kell 15:41 mind oma sooja embusesse eufoorialaine, kui adusin, et nüüd tõepoolest algabki puhkus. Puhkus, mille sisustab reis, mida oleme planeerinud juba kevadest ja milleni oleme lugenud tunde viimastel nädalatel. Ikka selleks, et veel rohkem koos olla ja peaaegu 6 nädalat mõnusaid importelamusi nautida:)

Ma ei kurda ka kohaliku suve üle, mis eile meilt minema kolis:) Oli teine sootuks teistsugune, kui viimastel aastatel, sest olla ja nautida kõike koos, on ikka topeltrõõmsam:) Saime siis ka käputäie puhata ja töiste tegemiste ajal või selle vahepeal väga palju teineteise seltsi ja suve nautida aga (peaaegu) unustada kohustused ning spontaanselt olla seal, kus parasjagu lahe tundub, teha neid asju, mis täpselt sel hetkel meeltmööda on ja nautida erinevaid kultuure ja loomulikult ka nende kultuuride poolt pakutavate köökide maitseelamusi, on ikka sootuks miski muu. Ja seda viimast muidugi eriti veel sellepärast, et ma ju pole mingi niisama mutt, ma ikka reisin oma isikliku kokaga:)

No vot ja nüüd me siis lähemegi seda sooja suve otsima ja teie olge siis senikaua tupsununnud ja hoidke end kõrvaninakurguhaiguste eest!

Sauna taga tiigi ääres

Eks alati on mingite asjadega elus nii, et need kipuvad venima, vahel põhjusega ja vahel põhjendamatult kauaks. Planeerid küll nagu segane juba kuid või aastaid ja siiski tuleb midagi vahele, mõte muutub või sureb jõuetusest üksindusse ja kogu konseptsioon lendab vastu taevast. Lolli ja järjekindlana jätkad peale jõudehetke ehk uuesti. Kui jätkad.

Mina jätkasin, sest suvila saunaehitusprojekt on nagu mõne mehe eluprojekt, ausalt. Minu imearmas kadunud vanaisa juba unistas seda helesinist unistust ja püüdis Nõukogude idiootsele võimule selgeks teha, et ka selle suure ühtse liidu väike kodanik tahab pesta. Ja seda omaenese kodus. Aga ei, Lahemaa Rahvuspargis juba selliseid asju teoks teha ei lastud. Oli ju bürokraatia ja riigisaun, kus kõik käisid käest kinni tipa-tapa. Nii mäletangi lapsepõlvest allaandmise märke ja lootust, et ehk minu mees tulevikus ikka sauna püsti paneb.
Mõeldud, tehtud! Täna võib/võiks vanaisa uhkust tunda, sest lapselapse soovid ühtisid ja tuligi üks mees, kes võttis asja käsile. Saun on tehtud ja maja püsti ning suunurgad kipuvad iseensest taeva poole:)

Sada ja seened vol 2009

Valgus, soojus ja kõikehõlmavus, naer ja heatahtlik iroonia, palju fotomaterjali ja mälestusi, varajaste hommikutundideni ärkvelolekud, palju head ja paremat lauakatteks, veel suviselt lämbe õhk seenemetsas jne. Kõik see juhtus nädalavahetusel Võsul, kuhu kutsusime oma parimad semud, et teha üks korralik afterparty megalahedale Peterburi reisile ja kõike koostehtut meenutada.

Vene stiilis peolaualt ei puudunud külm viin, kalamari ja muu vene kraam ning korvist seened, mille sissetegemisega ma veel eilsegi õhtu pliidi ääres veetsin aga minusugune korilane selliste toimetuste üle ei kaeba. Pigem ootan juba uusi seeneleminekuid ja superinimestega koosviibimisi:)

Tänud ahvile ja ülejäänud lõbusale seltskonnale:)

Õhus on armastust

... ja armastus teadagi, käib kõhu kaudu:)

Lahkumispisarad ja teeseldud naeratus lennujaamas

Tibu on läinud ja hinge kriibib tühjus...
Harjumusel on suur jõud ja keeruline on olla aasta eemal inimesest, kellega oled olnud koos 21 aastat jutti. Kuulnud tema esimesi kilkeid, tabanud esimest naeratust, saanud osa esimesetest sammudest ja jonnituuridest, armastanud, nahutanud, kiitnud ja riielnud, laulnud ja tantsinud, laiselnud ja töötanud. Nii palju oleme me üheskoos teinud. Oleme ju üheskoos vanaema must ja valge koer ja nüüd peab see valge siin üksi saba liputama ja sina seal kaugel tuult ja udu trotsima. Hoian sulle pöialt, et kõik kenasti läheks.
Täna on alles teine päev aga ma juba igatsen ja ootan Sind tagasi kullakallis Liisuke...

Tervis...

on tähtsaim. Kõik muu on tipid-täpid, sest ilma selleta ei saa nautida täiel rinnal elu ilusaid hetki ja asju.

Kaua tehtud kaunikene

Olen teada-tuntud pisisasjadest rõõmutundev tegelane. Täna hommikul tööle sõites oli LÕPUKS OMETI avatud Vabaduse väljak autodele ja minul rõõmu kuipalju:) Sest teate mis see minu jaoks tähendab? Seda, et tulen nüüd tööle 8 minuti asemel 4-ga. Saate aru, poole kiiremini:)

Uskumatu, kui mugavaks me ikka oma elu elanud oleme:) Igatahes olin ma siiralt rõõmus otsesõidu, mitte kitsastel ja auklikel kõrvaltänavatel kolistamise üle.

Ainult lollid jäävad ennast kordama.

„Kõike saab teha ainult üks kord. Teine kord on juba kordus, võib-olla variatsioonidega aga põhijoontes sama“

* Hetkest, mil muutume teineteise jaoks loomulikuks osaks elust ning lakkame olemast ime, on kõik läbi. Ka mina olin hea ime, kuni ühel päeval sain teada, et mu headust kasutati ära. Valusalt, julmalt ja mulle tundub aina enam, et ka väga süüdimatult. Ainuke lohutus, mis mulle jäi, oli grimass Hr Kahetseja näos, mis reetis fakti, et see tegi ka talle endale piisavalt haiget aga sry mul polnud huvi tema lohutamiseks. Ma isegi ei tahtnud haletseda ega parastada. Eks igal oinal ole oma mihklipäev. See minu mihklipäev oli aga minu jaoks eriline. Võiks vist öelda isegi, et biggest wake-up call ever. Eriti tagantjärele mõeldes. Päev, mis õpetas mind nii teistmoodi elama ja hindama tulevikuks ettenähtut. Noh jah, paraku mitte küll kohe päevapealt, sest ikka leidsin veel võimalusi olla sõge armunud ja kolistada selles sogase veega täidetud ämbris, kuid veel enne, kui ma oma ihult ja hingelt viimsegi eneseväärikuse ja uhkuse oleksin riisunud, astusin kolisevast pangest välja. Natuke ise ja natuke selleks, et mulle vist ulatati abikäsi. Siiski astusin ma oma kahe jalaga vastu teadmatusele, mis tundus igatahes parem, kui lõputu jant asja eest, mis selleks hetkeks oli juba nagunii jõudnud tõdemuseni, et see ei vääri küünlaid. Ja parem see, kui jääda, oodata, loota ja leida ükspäev ennast samast hetkest, astudes kaks korda sama reha peale. Seda saab teha ainult täisidioot ja päris nii ma veel endast õnneks ei arvanud.

* Mingil suvalisel ajahetkel, mil oled vaba ja vallatu ning tahad kedagi, juhtub tavaliselt nii, et sel perioodil tema ei taha sind ja sina omakorda aga ei taha kõiki neid teisi, kes samal hetkel sinu sabas longivad. Ei huvita ja kõik! Tahan vaid teda! Siis sa väänled ja viskled omaenese südame poolt kehtestatud korras ning tunned kuidas üks samm on veel jäänud hulluksminemiseni. Njah pole mina mingi erand nendeski asjades maamunal, sest see kehtis vahel ka minu puhul. Väikeste eranditega küll, milleks olid vahepealsed õnnestunud suhted aga siiski. Nüüd olen ma midagi uut avastanud. Nimelt seda, et ei ole paremat ja enesehinnangut kergitavamat tunnet, kui see, et sind tahetakse ja justnimelt selle inimese poolt, keda tahad ka sina. Perfect match! Ka siin oleks võinud minna kohe lihtsamalt aga kas ma siis oskaksin hinnata kõike seda, mis mul nüüd olemas on?

„Kõike saab teha ainult üks kord. Teine kord on juba kordus, võibolla variatsioonidega aga põhijoontes sama“.

"Täna pole ma enam see naine, kes ma olin siis, kui kõik need tobedused minuga juhtusid. Täna mul pole enam aega kordusteks“

Jaan

Selleaasta Jaan oli nii hea, mõnus, soe ja pakkus turvatunnet hingele aga ka rõõmu ja ilu silmale ja südamele. Aga nii vist ongi, kui oled õnnelik ja ümbritsetud kallitest inimestest ja parimatest paladest:)

Algatuseks läksime sohu, täpsemalt Viru rabasse.

Vilutkiskumine raba laudteel on ohtlik, seepärast tegime selle juba enne ära:)
Tulime välja loomulike kadudeta ühes tükis kõikseemees ja oli põhjust rõõmustamiseks
Armastus käib kõhu kaudu, nii ka Jaanipäeval.
Ja eriti veel siis kui valmib maailmaparim barbeque kala.

Grilliuimas suvekodud

Õnneuimas jaanilised

Hingematvalt ilus päikeseloojang

Ja nii olengi ma õnnelik:)

No comments!

Kõik on kinni mõtlemises?

Ma keen, praen, kõrben. Pilk on nii udune, et sügisene London on selle kõrval poisikene. Keha valutab ja tuikab, süda klopib sajaga ja hirm sööb viimsegi julguse.

Ja siis kuulen ma oma nime. On aeg minna ja ületada iseennast. Kui ma ikka saan ja suudan. Kohtuda millegagi, mis on minusuguste klaustrofoobikute suurim hirm. Viskan ennast vastutahtmatult raamile pikali. Valges kitlis naisterahvas asetab mu pea raamil olevasse süvendisse ja sulgeb selle kaanega. Käib klõpsatus. Esimene õudus on käes. Ma ei saa oma pead keerata, tõsta ega ka kõige suurema hirmu korral lahti kangutada, raudkolakas on kinni ja minu pea selle sees. Näen vaid päevavalguslambi vihku oma peakohal , mis kaane ribade vahelt läbi kumamas. Tunnen kuidas särk selja külge sekundiga kinni kleepub ja pisarad mööda põski allapoole veerevad. Mul pole võimalust isegi neid pühkida. Hirm võtab veelgi võimust ja süda peksab juba maksimum volüümi peal. Nii püüangi kunstliku pingutusega mõelda ilusatele hetkedele, kallitele inimestele ja kõigele muule. Masinamõte on kõigist neist tugevam ja hirm halvab mind. Nada Fedja, nada!, on mu ainuke missioon, sest see lihtsalt on vaja ära teha. Iseenda hingerahu ja tervise pärast.

Siiski…tean ju mis mind ees ootab. Sõit 2 meetri pikkusesse masinasse, mis on u 50 cm kõrge ja 50 cm lai. Põhimõtteliselt praeahju, kui erksamat võrdlust tuua. Selline on uus imemasin ehk ajukompuuter, mis erineb oma eelkäijast, mis oli avar ja avatud, täielikult.

Arst ulatab paanikanupu ja kuulen kuidas ta susside sahinal ruumist lahkub, et mind kogu seanssi jooksul klaasi tagant vaadata. Magnetväli ruumis on liiga tugev, sellepärast. Läheb paar sekundit, kui masin mind ahnelt endasse tõmbab. Järgneb pool tundi õudust, ängistust, hirmu, pisaraid. Ma kordan 30 minutit. See kõik toimub suure mürina ja erinevate helide taustal. Tean, et kui silmad avan ja läbi metallvõre piiluda püüan, on pekkis. Tekib veel suurem paanika ja väljapääsuvõimalused on koheselt olematud. Jälle püüan tugeva mõttejõuga suunata oma mõtteid mujale – lähedased, kodu, töö…, kuid taaskord ahistab mind mõte sellest masinast.

Ärge arvake, et ma olengi selline äpu. Ega ma naljalt ikka iga arstiriista peale vedru peaaegu välja viska või valges kitlis inimese peale pisaraid vala aga see…see kogemus oli midagi, mis pisarad suure survega tööle pani ja arsti käepigistust vajas.

Olen kahel korral peaaegu vajutamas paanikanuppu, sest õudus ei tundu lõppevat ja hirm on mind praktiliselt alla neelanud. „Krt Gerli, võta ennast kokku“, on mu hambad ristis antud lause aga kas ma ikka suudan… Ja kujutage ette, suudan!

Tõeline õudus ja igikestev seanss lõppevad. Toibun veel mõned minutid ooteruumis ja siis tekib pingelangus, mis laseb valla tõelise nutuhoo kalli inimese telefonikõne peale. Veel tunde hiljem turgutab neuroloog mind uuringu positiivsete tulemuste ja rahustitega aga unenägudes tunnen veel kordi seda tunnet.

182 päeva

Kvaliteetaeg nädalavahetusel

Siin meie suurepärases riigis, kus päike poole aasta vältel juba kell neli pärastlõunal looja läheb, tuleb suvega varakult pihta hakata. Seda me nädalavahetusel järjekordselt ka tegime. Üldse on viimased kuu aega suvi südames ja kui ujumine ja päevitamine välja jätta, siis kõiki muid suvetegevusi olen ma küll juba aprilli keskpaigast alates omal nahal proovinud. Nii ongi lahe, eriti kui ilm soosib, sest siis kestab suvi justkui kauem ja juba 4 kuu pärast tuleb pikem jätkuüritus reisil.

I love my life!

Kiviviske maailmameistrivõistlused Võrtsjärve ääres

Plärts

Ka hüppemeeskoond ei väsi:)


Kolm musketäri põõsastes sahistamas:)


San Fransisco Eesti moodi ehk sümpaatne Viljandi


Türi lillelaada stiilipuhas meelelahutaja

Paadimatk Emajõel

Piknik kolmele Võsul

Kiri

Koju postkasti saabus ümbrik. Mhmmm..., tuttav käekiri oli esimene emotsioon valget paberit silmates. Paari tehtega keeras ette, et tegemist on selle kirjaga, mille ise endale eelmisel aastal Vainu koolitusel kirjutasin ehk üks osa koolitusel tavaks saanud lahedast traditsioonist. Paned oma soovid, unistused kirja, kamakaks kas üks või mitu, asetad kirja hoolikalt ümbrikusse ja maalid oma nime ja aadressi peale. Poole aasta pärast leiad kirja oma postkastist ja alati on esimene emotsioon see, et mhmmm..., tuttav käekiri:) Olen seda kordi tundud.
Sedakorda oli aga kõige lahedam kirja avada üldse, sest enam-vähem umbes-täpselt mäletasin ma kirjapandud unistust, teemat mis seekord fookuses oli ja kohati tundus käegakatsutav ja siis jälle nii kauge ja ähmane. Täna pole seis enam sama. Täna on see unistus täitunud ja seisab mu ees, elab minuga kaasa ning on sügaval südames ja peopesa kumeruses.
Täna olen ma tüdruk, kelle unistus on lõpuks täitunud ja tagasihoidlikult öeldes :) olen ma sellest kõigest mõõdukas vaimustuses. Sünkroonis kirja lugeda ning tunda, näha ja tajuda, et kõik ongi lõpuks nii, on lihtsalt öeldes vapustavalt lahe:)

Ilus on olla, kui kole on möödas...

Et saada paremat- tuleb soovida parimat!

Et saada paremat, tuleb soovida parimat ja vahel ülearu kaua kannatada...

Kujuta ette, et oled kinos ja vaatad filmi, mille jooksul on sul võimalus hetkeks kehastuda kellekski teiseks, elada kellegi teise elu, tunda kellegi teise tundeid ja mõelda kellegi mõtteid. Mis saab aga siis, kui kaamera sinu peale suunatud on? Millist filmi sina oma elust vaadata tahaksid või milline see oleks, kui keegi selle filmilindile jäädvustaks?

On ju olnud nii ja naa pidi aegu. Täna aga tahaksin ma kaamera tööle panna, sest olen iga päevaga aina õnnelikum, tasakaalukam, rahulolevam, enesekindlam ja tunnen turvatunnet – kõike seda, millest ma vargsi juba aastaid puudust tundsin. Seda, mille suunas ma liikusin, kuid justkui kohale jõudmata. Sellised olukorrad tekitasid lõpuks käegalöömise emotsiooni, tunde kus aju ei registreerinud mitte ühtegi kaadrit ega heli ja ma lihtsalt proovisin tõmmata järjest rohkem õhku kopsudesse, et virelevat pilti selgemaks saada.

Loomulikult oli sekka ka kuhjaga õnnelikke hetki, kuid negatiivsest õpid kõige enam, see on see, mis jääb kahjuks meelde:( Siiski ma vist ei muudaks midagi, peaaegu mittekuimidagi …või siiski… See kõik on kogemus, need rasked otsused, vaagimised-saagimised teemal kas jääda, kuhu jääda, kellega jääda, on ajanud mind ükshetk hulluks, kuid samas oli see praeguse rahulolutunde kasvulavaks. Seda enam on tagantjärele uhke tunne, et olen roninud igast supist võidurõõmsalt välja:)

Täna oskan nautida ja hinnata olemasolevat veel rohkem ja sõna „iseenesestmõistetav“ ei ole märksõnaks suhetes kummalegi poolele. See on paganama hea tunne!

Nii lõppekski minu film kaadriga, kus keerutaksin end ümber elektriposti, sest lihtsalt nii hea on olla! Vihmas, lumes või päikese käes – vahet pole!

Don´t worry, be (very) happy!

Varsti juba traditsiooniks saanud igakevadine haiglaring on sedakorda tehtud :) – prii sõit kiirabiautoga, majutus nagiseval raudvoodil ja glükoosiannus veeni + mitmed uuringud ja saabuvad lisauuringud ning lähedaste hirmul silmad ja tugevad käepigistused.

Aga sõbrad ärge enam muretsege, mul on juba jälle parem:) Kuigi sedakorda ei otsiks ma põhjust stressist ja suurest pingest, vaid pigem madalast vererõhust ja söömatusest ning ehk ka kevadväsimusest, sest muud asjad minu elus on hästi ja graafiku järgi aina paremini hakkavad olema:)

PS! Pärast horisontaalasendis veedetud nädalavahetust sai eile nauditud Vombatit – väga lihtne ja mõnus vahepala.