reede, mai 11, 2007

„Rahvastesõprus”

ehk lugu sellest kuidas ma esimest och (ilmselt ka viimast korda) eurovisioonil käisin:)
Mitte, et see story teid nii väga huvitama peaks aga panen siiski kirja mõned tähelepanekud:) Igatahes olen jälle uue ja põneva kogemuse võrra rikkam.
Täpselt, umbes 24 tundi tagasi poosetasin ma keset Euroopa muusika kesksündmust. Njaa, kõik on koha peal sootuks teine kui helesiniselt ekraanilt paistab. No tõesti, kogu üritus on ikka 99% TV show´le ülesse ehitatud. Nägime paralleelselt ka seda, mida televaataja. Tugitoolist jälgijale jääb ikka palju asju märkamatuks ja olematuks, a la kiire esinejate, dekoratsioonide ja pillide vahetus vaheklippide ajal, õhtujuhtide cheer up publiku suunas vahetult enne eetrisse mineku korda jne. Uskumatu, et 80% publikust moodustub meestest, eriti mustadest šašlõkimeestest (Balkani maad jne), kes andunult lippe lehvitavad ja laule kaasa laulavad. Tohutu melu ja "rahvastesõprus" oleksid peamised märksõnad, mis tervitavad juba eurovisioonilinna saabudes. Palagani laval muidugi rohkem kui rubla eest. Minu kui veidi süvendatult muusikahuvilise silmis on seal MUUSIKA siiski teisejärguline ja show comes first! A-poliitilise ettevõtmisega pole ilmselt samuti tegu. Sugri-mugri rahvad ruulivad ja annavad üksteisele hääli. Fair enough or not? aga kindel on see, et sarnased kultuurid ja naabermaad hoiavad kokku. Lahe oli jälgida kaamerameeste tipptasemel tööd, ämblikkaameraid ja kogu seda köögipoolt. Hullult nalja tegi see, kuidas üks filmikutt adidase tossudele valu andis ja paremate kaadrite nimel esinejate alt, ülevalt ja vahelt läbi kimas. Kusjuures põrand tundus jube libe, ilmselt olid naelad all, et ta kogu oma varustusega kõhuli ei käinud:)
Kuigi Eestil läks nagu läks, olid Gerly ja Co minu arust väga tublid ja tasemel. Ma karjusin oma hääle ära neile kaasa elades:) Vaatamata tulemusele oli mõnna tunne, ega siis me süüdi pole, et väikerahvana sündisime. Finaali vaatan ka kindlasti ja nüüd juba sootuks uue pilguga. Kuulmata enamus lugusid on mu hetkelemmikuks sedakorda Soome laul. Tundub, et thouse tangotimes are finally over for them.
Aga lõppkokkuvõttes jäin väga rahule ja mulle üritusturundajale oli lahe ja kasulik kogemus kõrvalt vaadata nii suure rahvusvahelise ürituse sündi:)
Kohutavalt vässu on ainult täna peal ja jalad haiged, nagu oleks ise kaamerameest teinud:)

3 kommentaari:

Anneli ütles ...

Ma tean, mida te tunnete:)
Mul on ainuke kaelakaart, mida alles olen hoidnud, Eurovisiooni kaart 2002. aastast. Vot ei raatsi ära visata :-) Emotsioon on hästi meeles... Väga lahe, et nö köögipoole ära nägid!

Muidu ei ole Eurovisiooni sõber,
An

Jànus Robert ütles ...

Gerli, sa oled ju superintelligent-superseksikas naine. Hea profiilfoto, kindlasti parem kui front shot. Kas Sa Orkutis pesitsed?

Gerli ütles ...

To Anneli: ma siis hoian ka kaelakaardi alles ja suure kultuuritarbijana kogun kokku sinu eeskujul ka piletid (ei, ei mitte augustatud bussipiletid). Siis hea aastalõpus raamatupidamist teha ja avastada kus, mis, kellega ja milleks kusagil käidud sai:)

To janus robert: Aitähh komplimentide eest!;) Orkut ju võimas relv ja tuleb ajaga kaasas käia nii, et eks ma natu ikka piilun sinna virtuaalsuhtlusemaailma ka:)