Sündmuste kalender:)

Blogi kultuurinurgas haigutab tühjus aga tehtud, nähtud ja kogetud on paljut. Viimane kuu aega on sündinud ilmselt kultuuriraja rekord, sest ma leian ennast pea iga õhtu kusagilt:) Ikka on ju rohkem ja vähem lemmikuid ja kui kutsutakse, siis tuleb minna ning kogetut ka teistega jagada.

Tanel Padari „Aknal” - see mees (loe: muusika) on mulle aastaid sümpatiseerinud, eriti talvelaagris:) Mulle üldse istuvad sõnumiga laulud, mitte lihtne bla-bla „ma tahan sind, sa tahad mind, milleks meile küll see mäng”:) Ja Taneli lauludes on omajagu sõnumit, mida kinni püüda:) Igatahes ei pidanud ma ka seekord pettuma. Arvasime kaaslasega üheskoos, et Tanel üksi on sootuks miksi muu, kui kogu pundiga ja ka nalja oskab ta visata üle keskmise hästi:) Unplugged igati nauditav!

Bob Dylan - alias käitumisprobleemidega kriipsujuku, kes oleks minu pärast võinud ka koju jääda:) Ei „tere”, ei „aitäh”, ei midagi. Omaette küljega publiku poole laulda võib ka elevandipoeg dušši all:) Ma ei ole väga aldis poole pealt lahkuja, kuid seekord piisas vaid kaaslasega silmavaatest, kui saime aru, et kusagil mujal hoopis mõnusamate rütmide taustal on palju meeldivam olla:)

Lenny Kravitz – peaaegu täissaal ja üks kontsert, kus ei pidanud häbi tundma eestlasele omase passiivsuse pärast. Aplaus ja kestvad ovatsioonid lõppesid südaööl ehk ligi 2 tundi peale avalööki. Kui kaaslane mulle kontserdil infot jagas Lenny tsölibaadistaatusest, siis pean tunnistama, et minu vallatu pea mõtles ülejäänud pool kontserti, et miks ometi ja kuidas inimesed vabatahtlikult heale asjale käe ette panevad:) Muusika ei täida ju kõiki sahtleid ometigi or what?!.:)

Def Leppard - tõeliselt naljakas kogemus ja põhjus minus:) Kuna päev oli toimetusi täis, ei jõudnud ma enne koju riideid vahetama. Nii leidsingi ennast ükshetk rokipeerude vahelt roosas pluusis, võrksukkade, kontsade ja seelikuga:) Aga õige sihtgrupp, kes moodustus 80% meestest , tervitas mind sellegipoolest rõõmsalt ning ei loopinudki tomateid minu poole, vaid pigem kinkis mõni vuntsikandja ilase naeratuse ja nalja oli nabani:) Kuna kontserdi enda osas mul ootuseid polnud, siis avastasin, et see muusika polegi minust mööda käinud, üsna palju oli tuttavaid lugusid. Igatahes lahe! Visuaalsel vaatlusel meenutasid mehed mulle kunagist rootsi popbändi „Carisma”, kellede esinemist ma kooli ühe popima pätiga õrnas teismeliseeas Linnahallis kuulamas-vaatamas käisin:) Olid ajad, olid majad:)

Draamateatri suvelavastus „Loojang” – Viinistu on alati olnud mu jaoks koht, kus käia jõudu ammutamas ja samas nautida loodust. Seekord nautisin ka näitlejate tööd, elufilosoofiat, suuri sõnu ja peent huumorit. Kuid sellegipoolest ei jõudnud sisu ja asja point minuni (võimalik, et minu viga). Polnud seost - ei algust ega lõppu sel lool aga mida me ootame – ikka õnnelikku lõppu. Nii, et ma arvan, et suvelavastuse kohta on kogu see asi veidi too much, samas soovitan siiski.

SEAL - Minu kuu parim kontserdielamus vaatamata Saku Suurhalli gräpile helile, mis iga kord võimu näitab. Mahe, mõnus, meelas, siiras on vaid vähesed märksõnad, mis seda artisti juba aastaid iseloomustavad ja mis ka täismaja 1,5 tunniks kohale tõi ja vaimustunult kaasa elama pani:)
Kirss tordil oli muidugi kontserdikorraldaja üllatus, mille tulemusena sain jutustada, kallistada ja jäädvustada end minu lemmikmodelli Heidi Klum´i mehega:) Ma austan ja kadestan heas mõttes kogu seda pere ja nende väärtuseid elust, respekt! Tahaks isegi nii...

Avril Lavigne – armas väike naerusuine plikatirts, kes vokaalselt väga võimekas ja juba abielus:) Lemmikvärvid defenetely must ja roosa:)
Kui me Bedwettersi soojenduse ajal saalis ringi vaatasime, oli hetkeks tunne nagu oleksime sattunud laste sünnipäevapeole, vaid õhupallid ja klounid olid puudu:) Küll aga oli kohal massides roosade miniseelikute, hambaklambrite ja kahe patsiga väikeseid tüdrukuid, kes turvameestele vööni ulatusid. Üks armsam kui teine, keksides ühelt jalalt teisele ja karjudes oma linnupoja hääle ära. Õnneks põhiajaks ilmutas end ka väheke vanem generatsioon (lapsevanemad ilmselt), kes koos meiega keskmist vanust 15 aasta võrra ülesse tõstsid ja nii see saal peaaegu täis saigi:)
Postrid, plaadid, T-särgid ja muu träni läksid kui soojad saiad. Ka videoinstallatsioon oli sihtgrupile üles ehitatud (mis polnud üldse paha ja visuaal täitsa nauditav) , tähekesed, roosad ringid ja muu kirju-mirju. Meenusid põhikooli pidžaamapeod:)
Elamus oli lisaks naljakale vaatepildile ja ilusatele ballaadidele see, et lapsed on ikka tänuväärne publik – nii aval, siiras, vahetu ja tingimusteta. Kõigil olid sõnad peas, kasvõi „ken lii” laulu moodi aga siiski ning lipukesi, neoonpulki ja käsi hoiti 1 tund ja 15 minutit jutti lae all. Ütlen ausalt, et veel tunde hiljem kodudiivanil tundsime kõrvus kriipivat kisa:)

Draamateatri suvelavastus „Pikk päevatee kaob öösse” – Keila-Joa mõis on koht, kuhu ma oma teadlikus elus esmakordselt sattusin. Väsinud, vana aga perspektiivikas, kui vaid keegi otsast kinni võtaks ja tegutseks. Etenduse sisu arvestades aga sobiv mängupaik. Kes otsib head draamakunsti, super näitlejatööd, mõtteainet elust, asjadest ja inimestest, soovitan kindlasti vaatama minna, kuigi piletid on siseinfo kohaselt kõik välja müüdud:(

Kui nüüd siia otsa veel KUMU ÖÖ ja mõned kinoõhtud lisada, siis...võiks muidugi arvata, et ma kõigesööja olen, kuid tegelikult päris nii ei ole. Kuulan ja naudin kauneid kunste igal võimalikul hetkel aga olen senikaua tolerantne, kuni mind prügi sisse ei uputata:)