Ära lükka oma elu tulevikku!

Marilyn Monroe on öelnud, et karjäär on imeline asi, kuid ta pole suuteline sulle külmal ööl sooja andma. Ma arvan, et kogu see mõte võtab kokku ka minu tahtmised ja selleks ei ole soov olla üksi ja külmetada.

Selle otsusega on nüüd lõpuks ometi ühel pool. See edasikaebamisele ei kuulu ning etteheiteid ma samuti ei soovi kuulda. Süda ja mõistus ei konkureeri enam, vaid käivad üheskoos ja käsikäes. Peaaegu 3 kuud põdemist ja vaagimist-saagimist teemal kas jääda või lahkuda on jõudnud finišisse. Ajudekrigistamise suvi on läbi ja ma loodan, et ma ei pea mitte kunagi enam niisugust suve taluma. Igal hommikul ärgata tundega, et teadmatus võtab võimust, tunda ebakindlust ja hirmu kõige ees ning pidev swot analüüs teemal kas parim viis oleks põgeneda, et asjadele selgust saada, teistele ruumi teha ja kunagi nii ahvatlevana tundunud võimalusest kinni haarata või mitte, on olukord, mida vaenlaselegi ei tahaks soovida. Täna on rõõm tunda, et segaseid tundeid täis suvi on läbi ning vahepeal kadumaläinud Gerli on lõpuks ometi tagasi ning murepilved pea kohalt laiali hajumas. Andke andeks kõik need, kes sel kurnaval perioodil mulle ette jäid või kellede eest ma varju pugesin. Ma ei olnud mina ise ja tunnistan seda süümepiinu tundes.

Tänaseks on see periood läbi. Ma olen rahulik ja rahulolev, mu silmad säravad nagu mulle mainiti ning tunnen nagu oleksin justkui saanud elult uue võimaluse. Seekord ei jäta ma seda kasutamata ega võta kõike iseenesest mõistetavana. Üks kolleeg, kes hommikukohvil mulle vastu tuli, oli pannud selga T-särgi „Tänasest algab minu ülejäänud elu esimene päev“ - ma oleksin tahtnud ta sellest välja tõsta:)

Mis ma sellest kogemusest-põdemisest õppisin või kaasa võtsin? Kindlasti selle, et olen ennast teatud valdkondades seni alahinnanud, mõistmata oma väärtust. Nüüd on aeg seda teadmist muuta. Olen ka tugevam, kui julgesin arvata. Mu ümber on neid, kellede jaoks minu lahkumine oleks olnud sama suur elumuutus, kui mulle endale. Seda kuulda ja teada on väga tähtis. See kogemus lahterdas ära need, kes tõepoolest on südamega asja juures ning minust päriselt-päriselt hoolivad ja tahavad minu seltskonnas olla. Edaspidi oskan suhestada tänu sellele enam andmise-saamise tasakaalu, sest tunnistan, et olen vahel liigselt endast andja ja pidurit vajutada ei suuda, kuigi peaks. Loomulikult oli see minu otsus ja seda nad mulle ka kõik ühest suust korrutasid aga oleme ausad nende enamuse egoistlik soov, et jääksin, oli mulle väga suureks komplimendiks. Aitäh kõigile kes te nii mõtlesite ja ka ennast väljendasite!

Võin nüüd julgelt öelda, et kõik millest ma unistanud olen, on SIINSAMAS käeulatuses, mitte kusagil mujal kaugustes. Selleks, et eesmärke kinni püüda või mõista, kes on elus tähtsad inimesed, ei pea kuhugile eemale minema ega nendest eemalduma. See minu eluga pea kogu aeg kaasaskäiv plaan põgeneda ei tööta mu jaoks. Lisaks oli kolm kuud piisavalt pikk aeg ka muude asjade järelemõtlemiseks ja arusaamiseks. See mida ma tahan muuta, kui ma siia jään, mida ma ise teha saan selleks, et muutused aset leiaksid ja milliste silmadega ma tulevikku vaatan, on nüüd veel selgem. Nii sündiski koos Londonisse mittemineku otsusega ka mitu muud minu jaoks olulist otsust, mida ma realiseerima kukun ja seekord ma hinnaalandust endale ei tee, vabandust!

Ma tean juba praegu, et ma ei kahetse. Tundsin seda eriti tugevalt eile peale ühe inimese rõõmukilkeid. Pigem olen õnnelik tõdedes viimasel minutil, et õnnerada ei asugi tähtede taga kõrgustes, vaid minu südames. Ühesõnaga olen tänulik ning ülimalt teadlik oma otsusest jääda ja olla siin ning nautida olemasolevat.

„Ära lükka oma elu tulevikku!“ ütles mulle üks kontvõõras inimene nähes keset tänavat mu silmis hirmupisaraid. See lause suutis mind mõjutada väga palju ning tuua reaalsusesse tagasi, sest ka minu seltsimise juures, ei juhtu seda, et tuleb üks võõras, kes ütleb asju ausalt ja otse ja ma tunnen tema mõtetes ära ennast. Ma luban talle ja eelkõige iseendale, et ma ei lükka oma elu tulevikku, sest nagu ta ütles - ma ei jää nooremaks ja elu on näidanud, et pelgalt mõtlemise ja unistamisega eesmärke kinni ei püüa, tegutseda tuleb. Olen täis energiat ja soove asju realiseerima, ega mökuta enam niisama, sest aeg lendab nagu kärbes ja kes tasa sõuab, sel mädanevad aerud ära:)

Bye one way ticket to London!