Arsti ukse taga

…oodates võib vahetevahel ka naljakaid asju kuulda ja näha. Sedakorda vedas minulgi:) Istun mina rahulikult punasel ebamugaval toolil ja ootan millal saabub päästja koolikell ja arst mind viisakalt ultraheliruumi kutsub. Ootaja aeg on ju alati pikk. Lasen pilgul ahnelt mööda koridore käia ja mõtlen oma miljonit mõtet hetkeni, kuni kõrvalkabinetti siseneb valges kitlis arstionu, kes pealtnäha meenutab endist Modern Talkingu blondi figarot ehk meest who is not my type at all :) Ma muigan teda nähes. Omaette. Mees käib kindlasti juba viiekümnendaid aga on täpselt sellise olekuga, et teab üsna kindlalt oma popist väljanägemisest ja sellest, et plink-plink kuldkell ja geeliga lakutud juuksed võivad sihtgrupi seas plusspunkte tuua:)

Ukse jätab lahti, kuigi publikut peale minu ja ühe juba päris suureks paisunud põllealusega naise koridoris hetkel rohkem pole. Meiegi piilume silmanurgast:) Ta toetab oma kitsaste säärtega teksaste sees oleva tagumiku rahumeeli patsiendi lamamistoolile ja kukub oma udupeene klapiga mobiiltelefoniga sms-ima. Kentsakas naeratus ei lahku järgneva kümne minut jooksul ta näolt. Järelikult on uudised head ja eilne päev võis tuua järjekordse „lotovõidu“, oleks minu tagasihoidlik kommentaar selle enese ja olukorraga rahuloleva näolapi peale:)

Mina ikka ootan oma järjekorda. Õnneks mitte tema vastuvõtule, sest miskipärast ma ei suudaks teda tõsiselt võtta ja mu nõme irve näolt ei jääks punasele ebamugavale toolile minust maha, kui ta mind sisse kutsuks:) Järsku lükkab ta ukse koomale. „Äh hea lõburikkuja“ mõtlen mina, sest arst ei ole siiani mu nime veel hõiganud, kuigi 21 minutit on möödunud ajast, mil ma mantli varna riputasin. Deem, mida ma nüüd vahin ja mõtlen?

Arst hõikab veel 10 minutise ootusaja järel mu nime. Viimane pilt mida ma enne kabinetti sisenemist näen, on see kuidas tõmbetuulega figarost arsti uks lennuga lahti läheb ning ta mõnusalt ennast protseduuriraamile kerra on võtnud ja hommikust uinakut teeb. Nüüd olen ma juba üsna kindel, et eelnev õhtu ja öö olid ilmselt tõeliselt väsitavad ja kaunid hommikused sms-id tõid magusa une. No ja kus sa siis ikka ennast välja magad, kui mitte otse tööpostil riigiraha teenides:) Las patisendid ootavad aga ukse taga, neil aega küll:)