Soovin kandideerida maailmaränduri elukutsele, kõik pakkumised oodatud:)

Kolades ringi kõikvõimalikel reisisaitidel, leidsin ma ühe vahva lingi, mille peale klõpsates avanes maailmakaart ning sai ära märkida riigid, kus käinud oled.

Minu maailmakaart näeb välja nii:

Naljakas on aga see, et elu jooksul tuleb ette reise, mille hetked ja mälestused ei suuda vaibuda ka nädalaid, kuid ja aastaid hiljem ning piisab vaid sekundiks tagasi mõelda ja südame täidab soe ja mõnus tunne ning see feeling viib sind tagasi kohe nendesse kohtadesse ja nendele inimestele. Kindlasti on ja jääb üheks selliseks mälestuseks sel aastal toimunud pealkirjaga „ümbermaailma reis“, mille tänulikkust minu osalemise võimaluse osas, ei suuda ma iial päriselt sõnadesse panna… Selleks tean, et kutsuja mõistab mind sõnadetagi:)

Vaatamata sellele, et minevikutripid võivad toita igavesti, on siiski inimene oma loomult tulevikku vaataja ja selleks kindlasti on veel palju kohti, mida vallutada soovin. Euroopast näiteks Itaalia, Island ja Horvaatia, mis peale unistustemaal Uus-Meremaal käimist, tunduvad nüüd nii käegakatsutavad. Lisaks soovivad mu silmad näha ja jalad tunda Austraalia, Aafrika, Jaapani ning USA-st New York`i maapinda:)

Statistikas näeb mu maailmakaart välja siis selline:
Külastatud on 28 erinevat riiki, mis on suhtarvudes väljendudes 12% kogu maailma kaardist ning Euroopas olen tutvunud 19 erineva maa kultuuri ja inimestega, mis teeb 37% võimalikest.

Lisaks on veebilehele ülesse pandud ka maailma TOP 20 linna, mida kõige enam külastatakse.
Nendeks on:

Amsterdam, Berlin, Barcelona, Brussels, London,

Los Angeles, Madrid, Rooma, San Fransisco, Singapore,

Budapest, Cairo, Florence, Las Vegas, Lisbon,

New York, Paris, Rio de Janero, Venice, Vienna

Minu skoor on siin 20-st 9 linna:)

Toredaid reisielamusi kõigile!

Mõnu või vihane pingutus?

Paljudele inimestele meeldib end liigutada. Erinevad stereotüübid käivad erinevatel eesmärkidel sportimas - kes soovib kõhuvoltidest vabaneda, kes igatseb tunda ennast vaimselt paremal tasemel, kes vajab füüsilist pingutust stressi leevendamiseks jne. Kuid laiem eesmärk on ikkagi tunda asjast mõnu ja nautida või olen ma millestki valesti aru saanud, sest vähemalt tenniseväljakutel kohtab aina enam vihaseid pallitagujaid.

Mäletate muumitrolli lugudest väikest My´d ja tema meeleolude skaalat, mis oli kas rõõmus või vihane? Aga mis valemi järgi tuleb üks täiskasvanud inimene, kes on hobiks valinud näiteks tennise rõõmsal meelel väljakule ja lahkub sealt must masendus hinges. Ma ei tea, kas olen mina loll aga sportimine tekitab minus hoopis vastupidise tunde – olgu see siis tennis, ujumine, jalgrattasport või suusatamine, on alati peale füüsilist tegevust sootuks parema inimese tunne peal. Sa valid enda jaoks sobiva spordiala, maksad selle eest ja teed seda kõike vabatahtlikult, kuid siiski ajab see sind nii vihale?!. Milleks, miks nii? Ma ei räägi siin elukutselistest sportlastest aga kas ka hobi korras pühapäevasportalsed peavad alati olema võidu peal väljas, et olla keegi ja tunda ennast hästi?!.

Ühesõnaga sattusin ma kõrvuti väljakutele mängima selliste ahvidega, kellede jaoks sport on vihane pingutus, mitte mõnu. Ma terve 1,5 tunni vältel mõtlesin, et mis küll sulgeks selle parasiitliku aparaadi, et sealt enam ühtegi piuksu välja ei tuleks ja kõik saaksid oma mängule keskenduda, sest teiste pritsivatest kommentaaridest hajub ka kõrvalplatsi mängijate tähelepanu. Sellistes tingimustes pole isegi mitte teoreetilist võimalust tunda iseenda mängust mõnu. Võrdse kohtlemise printsiibist lähtudes võiks sellised ropu suuga inimahvid väljaku ukse taha jätta, sest oleks vist viisakas anda kaasmängijatele ka otsustusõiguse, et kas me soovime kuulata neid roppusi pilduvaid kommentaare ja skandaale õhutavaid repliike. Kui üldse sõimama peab, siis ma hindan selle tegevuse juures professionaalsust ja konstruktiivsust. Paraku olid need roppused ja nooltepildumised üksteise pihta vaid lapsikud solvangud ja napid, pealegi veel nii viletsa kvaliteediga, et tekitasid pigem midagi kaastundetaolist.

Ma saan aru, et sport leevendab pingeid, kuid kas mõnusa tegevusega peab alati ühte kesta mahtuma ka eestlaslik jonn, meelepaha ja kadedus?!. Usun, et sellise kareda koore ja sakiliste sõnade taga elavad inimesed surevad lihtsalt lõpuks oma viha kätte ära. Piinlik hakkas, tõepoolest tohutult piinlik:(

Ma ei oleks nõus ühegi inimesega rohkem kokku mängima, kui mu partner oleks selline närvipundar:) Õnneks on mul vedanud ja üle võrgu pole see meesterahvas minu pihta küll ühtegi roppust lennutanud:)

Pilk minevikku ja tulevikku

Käes on väga sündmusterohke ja segase aasta viimased päevad - aeg teha jälle sümboolne kokkuvõte, nagu ka aasta tagasi, sest väike "reality check" tuleb kasuks:)

Peamised märksõnad ja emotsioonid:
*reaalselt kaalutletud otsused
* sõprus
* naer

* viha
* lähedus
* elulahe maailmavallutamine
* palju kultuurisündmusi (pileteid on alles hoitud 32)
* pettumus
* palju uut ja huvitavat
* mõistmatus
* gurmaansed naudingud
* ja veel palju asju, mida teie teadma ei pea:)

Avastused:
* juba mitmendat aastat järjest olen ma ebaõnnestunud olemast täiuslik
* elukestev ümberõpe toimub pidevalt, ma ei ole täna see, kes ma olin eile ja ma pole homme see, kes ma olen täna

* olulised kohtumised on hingede poolt paika pandud ammu enne seda, kui kehad teineteist näevad

Rõõm & rahulolu:
esimene on olemas ja teine käegakatsutav

Õppetunnid:

* Eksimusi ei ole, on ainult õppetunnid.
* Ma olen inimlike vigadega ja mitte alati laitmatult robotilaadselt hakkamasaav aga ka nii on okei
* Tõsiasju tuleb tunnistada, enesepettuses elamine viib varem või hiljem katastroofini.

Väljateenitud auhinnad-diplomid:
* turunduskonverentsi tantsulõvi
* peakoka tiitel
* siiraima naise tiitel (mitmekordne kusjuures:))

Hetkeolukord:

* tunnen kerget kevadist tuulepuhangut
* ma lähen endiselt õnnelikuna tööle ja tulen õnnelikuna koju
* mu enesehinnang on leidnud uuesti kodutee

Tulevik:

Suhelda, vaiki olla, vaadata, kuulata, välja elada, sissepoole kaeda, silmad särama panna, pisar poetada, naeratada, nautida, mitte visata võitlussaunas leili, lihtsalt puhata. Võtta aega iseenda jaoks.

Lõpetuseks - siit edasi saab päev minna ainult paremaks. Päev, mis on alanud nagu liiga paljud samasugused.

Milline on parim kingitus?

Ikka see, mis tuleb otse südamest, mis on valmistajale sama palju rõõmu teinud, kui saajale endale ning mille idee on sündinud tänu sellele, et inimesed üksteist kuulavad ja märkavad…

Mul on siiralt hea meel, et minu elus on just sellised inimesed, kes mind kuulavad ja märkavad ning kelle südamest tehtud üllatused panevad mu silmad särama nagu gaasilaternad sõjaajal Tallinna tänavatel:) Need on inimesed, kellede kõrval oleks uhke marssida kasvõi otse Olümpose mäe tippu:)

Kuulutan nüüd ka omalt poolt jõulurahu kohustuslikuks ning igasugune rahmeldamine on keelatud!

Olge musid ja ilusat krudisevat talvemuinasjuttu!

Kallis Jõulumees,

Kuna sinu tulek hakkab jõudma kriitiliselt lähedale, otsustasin optimeerida riski osade kinkide kaotuse suhtes ja kõik ise ausalt ja keerutamata üles tunnistada:)

Olen nimelt teinud sellel suhteliselt segasel aastal suhteliselt segaseid asju. Ka neid, mida meenutades erilist uhkust hinges ei tunne. Mida? Näiteks astunud varvastele, millele ehk poleks pidanud, norinud tüli alateadvusega, tõmmanud oma elu teise sigari, lahjendanud adrenaliini alkoholiga, puutunud kokku kadedusest sisisevate inimeste poolt räägitavate juttude lõputu nimekirjaga, öelnud lähedasele inimesel s… , pettunud nii endas kui teistes, kakelnud (ja mitte andestanud) joomahulluse raudses haardes viskleva inimesega, nutnud märjaks üsna mitu patja ja ühe suure ja tugeva mehe õla, kaotanud suures töömeeleolus võime mõista nädalapäevade vaheldumise loogikat, näidanud üles vaid mõõdukat vaimustust, kui oleks võinud rohkem, kaotanud hetkeks iseend ja positiivse enesehinnangu, nõudnud teistelt sama palju, kui endalt, pahandades sellega mugavustsoonis liueldes dekaade mööda saatvaid inimesi, avastanud lähemal vaatlusel, et kõik ei olegi kuld, mis hiilgab, vaid mingi osa on ka petukaup.

Siiski nautinud ka südamest armastuse keelt, sõpruse lähedust, perekonna toetust, joobunud õnnetundest, keerutanud elulaval parimaid tantsusamme, saanud tuttavaks piiritult laheda inimesega, avastanud endas uue ja erilise oskuse, pühendunud ja nautinud seda tegevust, saanud osa maailmavallutusest, leidnud enda jaoks uue ja erilise huviobjekti jne. Kokkuvõtvalt olnud suurepärane pilvede, päikesekiirte ja vihmapiiskade kokkulugeja, ületamatu sealjuures:)

Aga ma ei kahetse midagi! Peaaegu mitte kui midagi.

See kõik on külvanud mu kogemustepõllule palju uusi võrseid ning ma olen karmis elu olelusvõitluses ellu jäänud ja veel tugevamaks saanud ning kes selles mängus ellu jääb, ju istub teatavasti õhtusöögil Vana-Jumala paremal käel.

Mida ma siis sinult veel ootan kallis jõuluvana? Ei, ei ma ei taha tassikest imejooki, mis mind maailma kauneimaks, paremaks ja targemaks muudab, Paris Hiltoni taskukoera, naaritsakasukat või briljantidest siravat sõrmust, eeslit, kes mu arveid kinni maksab, ilusaid valesid rääkivaid mehi, töövaba elu või hästi palju kingi nagu Carriel „Seksis ja linnas“ on.

Minu soovid on palju suuremad, raskemini kättesaadavad ning nõudlikumale maitsele suunatud. Ma soovin väga-väga leida su kingikotist hingerahu ja tasakaalu ning rohkem naeratust, siirust ja headust pakkuvaid inimesi. Ja veel… neid südamega kuulavaid ja asjajuures olevaid inimesi, kellede nõudmised ei ületa nende enda poolt pakutavat panust ja kellede meelest just siiruses ja lihtsuses peitubki võlu:)

On see tõesti liiga palju soovitud kallis punase mütsiga mees? :) Kui ei, siis suur tänu Sulle juba ette!

väikene Gerli :)

Pidu!

Tumedad vöökohani ulatuvad juuksed, musta-valge täpiline pluuse, viiki triigitud püksid, naeratav nägu, sõbralik tervitus, nimepidi tutvustusring, toidu-ja joogisoovitused – ühesõnaga väga soe ja familiaarne käitumine (mis ei seganud). Viimati kohtasin seda kõike Ameerikas.

Mitmeid tunde hiljem oli särav pilk veidi tuhmunud ning tulipunane huulepulk oli abivahend väsinud näoilme turgutamiseks. Sellegipoolest oli tunda endist soojust ning pühendumust ja rohkem, kui kunagi varem hindan ma neid inimesi, kes oma tööd motiveeritult teevad.

Selline on imetore ettekandja Marta:)

Argipäev imeb vilinal:)

Elan oma elu läbi mingisuguse filtri viimasel ajal. Asjad lähevad nii kiires tempos ja neid on nii seinast seina ja üllatuslikke kah veel peale kauba, et ma tunnen ennast hetkel pigem kõrvaltvaatajana, kui selle kõige keskel nimiosas.

Vaatame kuhu selle gruuvimisega siis välja jõuab, kas otse hullumaja puhvetisse või on plaanis ka väikesed vahepeatused:)

Kõik saabub nii salaja:)

Iga tütarlapse elus on aeg, mil end kenasti üles lüüa, enesekindlus läikima poleerida ja kogu see elukogemus enda kasuks pöörata...

See millesse sa tõeliselt usud, saab alati teoks

ja millessegi uskumine paneb selle sündima

Ebamaiselt hea lugu - ja nii juba aastaid:) Delerium-Just a dream

Valikuvõimalused

Elus tuleb ikka ette momente, mis toovad hõbekandikul nina alla valikuvõimalusi minevikuradadelt.
Neil hetkedel on valida kahe variandi vahel:
* anduda sellele müstilisele ligitõmbele ja libastuda (veel korra). Lasta oma haavad küüntega lahti rebida ja nautida sellest igat sekundit. Ja olla ehk veel aastaid täiesti katki.
* tõrjuda veetlevad lähenemiskatsed ja lasta endale jätta igaveseks haiglane rahuldus, et ma jäin endale kindlaks. Ma olen tugevam kui tema.

Valides esimese variandi, võid kahetseda, nagu võid kahetseda ka teise variandi valimise puhul. Sellises situatsioonis ei saa lihtsalt võita.

Kainestav kõverpeegel

Maailmas toimuv majanduslangus on võtnud juba enneolematud mõõtmed - need naised, kes varem abiellusid raha pärast, teevad seda nüüd armastusest:)

Siit moraal: ka "pahad" tüdrukud vajavad mõnikord peasilitamist;)