Paljudele inimestele meeldib end liigutada. Erinevad stereotüübid käivad erinevatel eesmärkidel sportimas - kes soovib kõhuvoltidest vabaneda, kes igatseb tunda ennast vaimselt paremal tasemel, kes vajab füüsilist pingutust stressi leevendamiseks jne. Kuid laiem eesmärk on ikkagi tunda asjast mõnu ja nautida või olen ma millestki valesti aru saanud, sest vähemalt tenniseväljakutel kohtab aina enam vihaseid pallitagujaid.
Mäletate muumitrolli lugudest väikest My´d ja tema meeleolude skaalat, mis oli kas rõõmus või vihane? Aga mis valemi järgi tuleb üks täiskasvanud inimene, kes on hobiks valinud näiteks tennise rõõmsal meelel väljakule ja lahkub sealt must masendus hinges. Ma ei tea, kas olen mina loll aga sportimine tekitab minus hoopis vastupidise tunde – olgu see siis tennis, ujumine, jalgrattasport või suusatamine, on alati peale füüsilist tegevust sootuks parema inimese tunne peal. Sa valid enda jaoks sobiva spordiala, maksad selle eest ja teed seda kõike vabatahtlikult, kuid siiski ajab see sind nii vihale?!. Milleks, miks nii? Ma ei räägi siin elukutselistest sportlastest aga kas ka hobi korras pühapäevasportalsed peavad alati olema võidu peal väljas, et olla keegi ja tunda ennast hästi?!.
Ühesõnaga sattusin ma kõrvuti väljakutele mängima selliste ahvidega, kellede jaoks sport on vihane pingutus, mitte mõnu. Ma terve 1,5 tunni vältel mõtlesin, et mis küll sulgeks selle parasiitliku aparaadi, et sealt enam ühtegi piuksu välja ei tuleks ja kõik saaksid oma mängule keskenduda, sest teiste pritsivatest kommentaaridest hajub ka kõrvalplatsi mängijate tähelepanu. Sellistes tingimustes pole isegi mitte teoreetilist võimalust tunda iseenda mängust mõnu. Võrdse kohtlemise printsiibist lähtudes võiks sellised ropu suuga inimahvid väljaku ukse taha jätta, sest oleks vist viisakas anda kaasmängijatele ka otsustusõiguse, et kas me soovime kuulata neid roppusi pilduvaid kommentaare ja skandaale õhutavaid repliike. Kui üldse sõimama peab, siis ma hindan selle tegevuse juures professionaalsust ja konstruktiivsust. Paraku olid need roppused ja nooltepildumised üksteise pihta vaid lapsikud solvangud ja napid, pealegi veel nii viletsa kvaliteediga, et tekitasid pigem midagi kaastundetaolist.
Ma saan aru, et sport leevendab pingeid, kuid kas mõnusa tegevusega peab alati ühte kesta mahtuma ka eestlaslik jonn, meelepaha ja kadedus?!. Usun, et sellise kareda koore ja sakiliste sõnade taga elavad inimesed surevad lihtsalt lõpuks oma viha kätte ära. Piinlik hakkas, tõepoolest tohutult piinlik:(
Ma ei oleks nõus ühegi inimesega rohkem kokku mängima, kui mu partner oleks selline närvipundar:) Õnneks on mul vedanud ja üle võrgu pole see meesterahvas minu pihta küll ühtegi roppust lennutanud:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar