pühapäev, november 30, 2008

Kolgata tee

Istun oma lemmikkohvikus. Senikaua kuni mu kaaslane lisatellimust esitab, kuulen paratamatult pealt naaberlaua naiste omavahelist vestlust.

“Mehed lihtsalt tulevad kuskilt, alguses on normaalsed – hellad, tähelepanelikud, hoolivad ja igal sammul peaaegu olemas. Siis muutuvad äkki mittenormaalseteks- vaevu märkavad mind, suhtlevad siis kui neile sobib ja mõtlevad, et õhtusöök ja lillekimp kompenseerivad kõik eemalolekud. See ei aita, sest see pole enam see, tema ise pole enam see ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda tõesemaks see ka minu jaoks muutub. Samas pean ma ikka olema teeseldult õnnelik ja naerusuine ning oma solvumise alla neelama, kuni tuleb uus normaalne mees ja jällegi on alguses kõik ilus.“

Ja veel enne kui mu kaaslane lemmikkoogiga saabub, jõuan mõelda kas nii see kõik meestel käibki või on hoopis naised need, kes soovivad vett teistpidi voolama panna?!.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tihti ongi tulemused osapooltele ebameeldivad, sest põhjustele ei mõtle keegi.

Gerli ütles ...

Justament!
Nii, et siit kinnitub veelgi see, et kommunikatsioon on elu alus. Suhelge inimesed ja te saate teada ka põhjuste ja tagajärje seoseid:)