Ootamatult kirju elu

Maailm püsib teatavasti viljateral aga ma ei teagi enam millel ma püsin, sest jõudu juurde andvaid elemente, situatsioone, kogemusi, läbielamisi ja inimesi on viimasel ajal niiii palju, juhtunud on niiii mitmeid asju ja ära on oldud niiii erinevates kohtades. Kõik on ühtviisi tähtis ja millekski kindlasti hea.

Osa infot paiskan millalgi ka blogilehele ja osa hoian kiivalt enda teada...

Kuigi uneaega napib ja keha on füüsiliselt väsinud, seilab vaimne tasand üle pika aja jälle laineharjal. Ja teate sõbrad, on ka põhjust. Ärge muretsege, ma ei ülehinda midagi aga põrgulikult mõnus tunne on ainuüksi juba sellepärast, et kõik stenaariumid pole enam ühesugused nagu neegrid kõrbes:)

Ainult üks asi on miinusmärgiga. Kodu, mis on ilmselgelt solvunud mu peale ja väljendab ennast sellega, et kraanist jookseb esmalt roostes vett, orhidee viskas helelillad õied maha, klaver on mattunud tolmukihi alla ja ust avades mõtlen tihti uksekoodi peale, et ikka õiged numbrid ritta saaks. Lemmikkodumasin on pesumasin ja peamine tegevus asjade lahti ja kokkupakkimine.

Ja nagu minu lemmikfilmi tegelane Forrest Gump ütles "Life is like a box of chocolates, you never know what you're going to get."



PS pildi klõpsasin Seto Talumuuseumi viljasalves:)