1 hetk

Veel 20 tundi pingutamist, närvitsemist, miljoneid telefonikõnesid, sadu meilivahetusi, peata olekuid ja koduses keskkonnas pilt on aga häält mitte situatsioone:)

Ja siis 5 tundi PIDU, aasta ühte tähtsündmust. Peale mida võtan jälle kontsakingad jalast, istun trepile ja tunnen kuidas kõik laguneb jälle koost, et ehk aasta pärast uuesti kokku saada. Olen õnnelik ja väsinud.

Jäävad mälestused, väsimus, kiidusõnad (loodetavasti ka seekord:)), aftekal rakku tantsitud jalad ja tunne, et midagi suurt on ära tehtud.

See teistmoodi päev

Tänud kõigile, kes eile vanust meelde tuletasid ja ilusaid soove edasi andsid:)
Neid oli nii palju, üks ilusam kui teine. Siiras aitäh!

Ma ei saa ega hakka vist kunagi aru saama ...

… naistest, kes loodavad leida maamunalt rikka eesli, kes nende arved kinni maksab ja elada selle ajani olematutest abivahenditest, selle asemel, et võtta jalad tagumiku alt välja ja ise teenima hakata

… inimestest, kellede otsustusvõimetus teeb haiget nii neile, kui lähedastele aga kes endiselt peavad seda vist oma „parimaks“ küljeks

... inimestest, kes ka viimases hädas peavad õigeks pirtsutada pakutud töökoha peale, eeldades et raha haiseb ja ego langeb

… vanematest, kes magavad koos lastega ühes voodis a la kuni viimaste 10-ne aastaseks saamiseni

… kuidas laevad mere peal püsivad ja lennukid õhus, vaatamata sellele, et füüsika mul kooli ajal 4-5 vahel oli

… inimestest, kes oma lapsi ei tunnista, omaks ei võta või neist ei hooli

… neist, kes teise silmas näevad pindu aga oma silmas palki mitte

… kuidas inimesed nõustuvad olema paarisuhtes, kus puudub kommunikatsioon, lähedus, seks ja kokkuhoidmine

… soomlastest, kes kõvasti ja valesti laeval karaoket laulavad ja enda arvates superstaari tiitlit vääriksid

… inimestest, kes võtavad vastu väljakutse olla keegi, kes nad olla ei suuda

… neist kellede jaoks on termin SIIRAS midagi uut või sootuks vanamoeline fraas

… ja mis seal salata, ka endiselt on minu jaoks arusaamatu kuidas moos kommi sisse saab ja laevuke pudelisse

Soovitan soojalt

Maitseid on muidugi erinevaid aga kes loodusfilme armastavad või kes seda kunagi varem teinud ei ole, võivad nüüd ilmselt oma südame sellele valdkonnala vabatahtlikult hõbekandikul kinkida.
Seda muidugi juhul, kui te juhtute vaatama ETV pealt laupäeviti (kordus pühapäeval) doksarja Lõunameri, mis meid küll juba mitmendat nädalavahetust järjest haudvaikuses teleri ette naelutab.

Vaikse ookeani ja ekvaatorijoone läheduses asuvad mitmed looduslikud aarded, saared mis on inimkätest suures osas puutumatud ja millede sekkumatu võlu on juba ainuüksi lennukilt filmides imelise vaatega. Milline loodus, millised värvid, milline kaameratöö ja operaatori meisterlikkus. Kõik on paigas, alates taustamuusikast ja lõpetades vahetekstidega. Uskumatu ja põnev loodus maa peal ja vee all Hawaist Fijini, Uus-Meremaast Saalomini saarteni. Sinna sekka troopilised asustamata saared ja veealune maailm koos nende asukatega. Elu nendel saartel meenutab lõputuid mesinädalaid.

Kokku on osasid 6 ja seni eetris olnud juba 4 tk. Eelmise nädalavahetuse reisi tõttu jäi meil 3 osa küll vaatamata aga 1, 2 ja 4-s on küll olnud vaatamist väärt ja silmaringilaiendav. Kas te näiteks teate, et kusagil elavad minu lemmikud – pingviinipojad, kelle suurimaks ohuks on krabid või seda, et üks haruldane kanaliik on niivõrd laisk (loe: kaval ja tark) muneja, et kasutab vulkaanilise maapinna soojust oma munade haudumiseks. Kui aeg küps, kaevab oma tibupojad liiva alt välja:)

Ühesõnaga soovitan soojalt see tunnike oma kalendrisse broneerida.

??

Ma ei saa aru kuhu aeg kaob. Ausalt noh! :)

Kakerdaja rabas kakerdamas

Pildid kõlpsis Urmas

Andmise ja saamise aasta

Nagu juba mulle tavaks on saanud, olen pea igal blogiaastal teinud kokkuvõtteid lõppenud aasta kohta. Et traditsioon jätkuks, tuleb ka seekord lippu kõrgel hoida ja tagasi vaadata. Ikka selleks, et tulevikusihid veelgi paremini välja joonistuksid ja läbi võrdlusmomentide paremaid jahimaid hinnata ja hoida oskaksin.

Peamised märksõnad ja emotsioonid:
* armastus
* hoolivus
* huumor ja naer
* üksteisega arvestamine ja kokkuhoidmine
* lähedus
* ilusad sõnad
* veel kaunimad teod
* megasuper Euroopa ringreis
* palju teatrikülastusi
* hüvasti Elion, tere uued väljakutsed
* gurmaansed naudingud
* ja veel palju asju, mida teie teadma ei pea:)

Lahkunud aasta versus sellele eelnenud aastad on minu nimekirjast märkamatult kustutanud sellised märksõnad, nagu pettumus, viha, mõistmatus jne. Kindlasti mitte lõplikult, sest miskid asjad jäävad paratamatult hinge kriipima ja aegajalt viskab elu ette ka uusi tumedaid varjundeid aga siiski...Suures plaanis ja üldpildis ma oma elu kirjeldamiseks nendele kohta ei leia. Kas see tuleneb sellest, et maailm minu ümber nüüd ilusam, parem või turvalisem on? Ehk on ka kogu minevikujamps mind muutnud tolerantsemaks, olen ma praegu parem inimene? Äkki on hoopis asi lihtsas märksõnas ARMASTUS, mida mu elus on nüüd topeltrohkem? Mine võta kinni, igatahes on sellise tulemuse üle nii hea meel.

Samas konstateerin ka fakti, et ma ei mäleta, et oleksin ühelgi varasemal aastal olnud nii põdura tervisega. Kohe näha, et käin juba neljakümnendaid:) Üks lähedane inimene arvas, ka siin põhjust teadvat - viimaste aastate läbielatu, koorem mida endaga kandsin ja mis selle taandudes, alles hiljem endast märku andma hakkas. Inimene ei jaksa ju kogu aeg tugev olla. Ehk siis teisisõnu pingelangus, mis tavaliselt kõik hädad esile manab. Tal võib õigus olla.

Avastused:
* Vahel on vaja vaid kellegi tugevama käepaitust ja pealehakkamist, et tunda uut rõõmu asjadest ja kohtadest, mis mul juba olemas olid, kuid mille osas ma üksi olles käegalöömise tundeis siplesin
* ka maailmatoreda töise etapi lõpp võib vallandada ootamatu vabadustunde, julge mõtlemise ning uute ideede pakatamise
* ma ei teadnud, et tegelikult on siin samas nurga taga nii palju neid, kes minusse usuvad ja kellel jagub positiivseid emotsioone. Siiralt südamest.
* vabanesin lõplikult noast seljapiirkonnas. Uhkelt ja püstipäi.

Rõõm & rahulolu:
Mõlemad on mu elus nüüd lõpuks koha leidnud:)

Õppetunnid:
* Nii lihtne on kaotada iseennast ning oma kõige tähtsamaid soove kõiksugu kiireloomuliste tegemiste ohvriks tuua
* Kas püüelda oma unistuste poole või täita teiste omi? Tõeliselt elavana tunned end vaid oma unistuste suunas liikudes.
* Ma ei suuda mängida kedagi, kes ma ei saa ega soovi olla ning loobuda oma tõekspidamistest „olla ja jääda siiraks“ kellelegi minu jaoks suvalisele meeldimise eesmärgil. See sünnitab minus vastuolu ja hukutab usalduse. Kui pole viimast, pole aga mu armsad sõbrad midagi.

Väljateenitud auhinnad-diplomid:
Tegelikult anti sel aastal mulle väga palju tiitleid, millede sisu ja mõtte ma enda teada hoian. Mõned asjad on lihtsalt nii ilusad, et ei raatsi jagada:)

Hetkeolukord:
* magan tasa aastate kaupa magamata jäänud unetunde veel niikaua kuni saab
* tunnen rõõmu ja naudinguid igapäevaelust
* armastan ja olen armastatud
* mu enesehinnanguga on kõik üle keskmise hästi

Tulevik:
„Sa ei saa mida sa tahad, kuni Sa ei tea mida Sa tahad.“ Mina aga tean nüüd üsna täpselt. Hetkel veel kõva häälega kõigiga ei jaga, vaid sosistan kõige kallimaga. Küll aga varsti, õige-varsti:)

IMELIST UUT MU SÕBRAD JA PRÄÄNIKUD!

Reede;)

Meie pere tavaline reede õhtu...

Hea...

Ma ei tahaks olla mitte kusagil mujal, mitte kellegi teisega.
Siin on lihtsalt meil nii hea... Järjekordselt!

Kohaneme

Oleme tagasi külmas reaalsuses aga õnnelikud, puhanud ja ...ÜLIRAHUL.
Reisist pikemalt kirjutan siis, kui kohalikku ellu end sisse söönud olen. Praegu kõnnime küll veel nagu kaks kuutõbist karges õhus, selle asemel, et Vahemere laintes hullata:)

P U H K U S

Eelviimasel töisel päeval haaras kell 15:41 mind oma sooja embusesse eufoorialaine, kui adusin, et nüüd tõepoolest algabki puhkus. Puhkus, mille sisustab reis, mida oleme planeerinud juba kevadest ja milleni oleme lugenud tunde viimastel nädalatel. Ikka selleks, et veel rohkem koos olla ja peaaegu 6 nädalat mõnusaid importelamusi nautida:)

Ma ei kurda ka kohaliku suve üle, mis eile meilt minema kolis:) Oli teine sootuks teistsugune, kui viimastel aastatel, sest olla ja nautida kõike koos, on ikka topeltrõõmsam:) Saime siis ka käputäie puhata ja töiste tegemiste ajal või selle vahepeal väga palju teineteise seltsi ja suve nautida aga (peaaegu) unustada kohustused ning spontaanselt olla seal, kus parasjagu lahe tundub, teha neid asju, mis täpselt sel hetkel meeltmööda on ja nautida erinevaid kultuure ja loomulikult ka nende kultuuride poolt pakutavate köökide maitseelamusi, on ikka sootuks miski muu. Ja seda viimast muidugi eriti veel sellepärast, et ma ju pole mingi niisama mutt, ma ikka reisin oma isikliku kokaga:)

No vot ja nüüd me siis lähemegi seda sooja suve otsima ja teie olge siis senikaua tupsununnud ja hoidke end kõrvaninakurguhaiguste eest!

Sauna taga tiigi ääres

Eks alati on mingite asjadega elus nii, et need kipuvad venima, vahel põhjusega ja vahel põhjendamatult kauaks. Planeerid küll nagu segane juba kuid või aastaid ja siiski tuleb midagi vahele, mõte muutub või sureb jõuetusest üksindusse ja kogu konseptsioon lendab vastu taevast. Lolli ja järjekindlana jätkad peale jõudehetke ehk uuesti. Kui jätkad.

Mina jätkasin, sest suvila saunaehitusprojekt on nagu mõne mehe eluprojekt, ausalt. Minu imearmas kadunud vanaisa juba unistas seda helesinist unistust ja püüdis Nõukogude idiootsele võimule selgeks teha, et ka selle suure ühtse liidu väike kodanik tahab pesta. Ja seda omaenese kodus. Aga ei, Lahemaa Rahvuspargis juba selliseid asju teoks teha ei lastud. Oli ju bürokraatia ja riigisaun, kus kõik käisid käest kinni tipa-tapa. Nii mäletangi lapsepõlvest allaandmise märke ja lootust, et ehk minu mees tulevikus ikka sauna püsti paneb.
Mõeldud, tehtud! Täna võib/võiks vanaisa uhkust tunda, sest lapselapse soovid ühtisid ja tuligi üks mees, kes võttis asja käsile. Saun on tehtud ja maja püsti ning suunurgad kipuvad iseensest taeva poole:)

Sada ja seened vol 2009

Valgus, soojus ja kõikehõlmavus, naer ja heatahtlik iroonia, palju fotomaterjali ja mälestusi, varajaste hommikutundideni ärkvelolekud, palju head ja paremat lauakatteks, veel suviselt lämbe õhk seenemetsas jne. Kõik see juhtus nädalavahetusel Võsul, kuhu kutsusime oma parimad semud, et teha üks korralik afterparty megalahedale Peterburi reisile ja kõike koostehtut meenutada.

Vene stiilis peolaualt ei puudunud külm viin, kalamari ja muu vene kraam ning korvist seened, mille sissetegemisega ma veel eilsegi õhtu pliidi ääres veetsin aga minusugune korilane selliste toimetuste üle ei kaeba. Pigem ootan juba uusi seeneleminekuid ja superinimestega koosviibimisi:)

Tänud ahvile ja ülejäänud lõbusale seltskonnale:)

Õhus on armastust

... ja armastus teadagi, käib kõhu kaudu:)

Lahkumispisarad ja teeseldud naeratus lennujaamas

Tibu on läinud ja hinge kriibib tühjus...
Harjumusel on suur jõud ja keeruline on olla aasta eemal inimesest, kellega oled olnud koos 21 aastat jutti. Kuulnud tema esimesi kilkeid, tabanud esimest naeratust, saanud osa esimesetest sammudest ja jonnituuridest, armastanud, nahutanud, kiitnud ja riielnud, laulnud ja tantsinud, laiselnud ja töötanud. Nii palju oleme me üheskoos teinud. Oleme ju üheskoos vanaema must ja valge koer ja nüüd peab see valge siin üksi saba liputama ja sina seal kaugel tuult ja udu trotsima. Hoian sulle pöialt, et kõik kenasti läheks.
Täna on alles teine päev aga ma juba igatsen ja ootan Sind tagasi kullakallis Liisuke...

Tervis...

on tähtsaim. Kõik muu on tipid-täpid, sest ilma selleta ei saa nautida täiel rinnal elu ilusaid hetki ja asju.

Kaua tehtud kaunikene

Olen teada-tuntud pisisasjadest rõõmutundev tegelane. Täna hommikul tööle sõites oli LÕPUKS OMETI avatud Vabaduse väljak autodele ja minul rõõmu kuipalju:) Sest teate mis see minu jaoks tähendab? Seda, et tulen nüüd tööle 8 minuti asemel 4-ga. Saate aru, poole kiiremini:)

Uskumatu, kui mugavaks me ikka oma elu elanud oleme:) Igatahes olin ma siiralt rõõmus otsesõidu, mitte kitsastel ja auklikel kõrvaltänavatel kolistamise üle.

Ainult lollid jäävad ennast kordama.

„Kõike saab teha ainult üks kord. Teine kord on juba kordus, võib-olla variatsioonidega aga põhijoontes sama“

* Hetkest, mil muutume teineteise jaoks loomulikuks osaks elust ning lakkame olemast ime, on kõik läbi. Ka mina olin hea ime, kuni ühel päeval sain teada, et mu headust kasutati ära. Valusalt, julmalt ja mulle tundub aina enam, et ka väga süüdimatult. Ainuke lohutus, mis mulle jäi, oli grimass Hr Kahetseja näos, mis reetis fakti, et see tegi ka talle endale piisavalt haiget aga sry mul polnud huvi tema lohutamiseks. Ma isegi ei tahtnud haletseda ega parastada. Eks igal oinal ole oma mihklipäev. See minu mihklipäev oli aga minu jaoks eriline. Võiks vist öelda isegi, et biggest wake-up call ever. Eriti tagantjärele mõeldes. Päev, mis õpetas mind nii teistmoodi elama ja hindama tulevikuks ettenähtut. Noh jah, paraku mitte küll kohe päevapealt, sest ikka leidsin veel võimalusi olla sõge armunud ja kolistada selles sogase veega täidetud ämbris, kuid veel enne, kui ma oma ihult ja hingelt viimsegi eneseväärikuse ja uhkuse oleksin riisunud, astusin kolisevast pangest välja. Natuke ise ja natuke selleks, et mulle vist ulatati abikäsi. Siiski astusin ma oma kahe jalaga vastu teadmatusele, mis tundus igatahes parem, kui lõputu jant asja eest, mis selleks hetkeks oli juba nagunii jõudnud tõdemuseni, et see ei vääri küünlaid. Ja parem see, kui jääda, oodata, loota ja leida ükspäev ennast samast hetkest, astudes kaks korda sama reha peale. Seda saab teha ainult täisidioot ja päris nii ma veel endast õnneks ei arvanud.

* Mingil suvalisel ajahetkel, mil oled vaba ja vallatu ning tahad kedagi, juhtub tavaliselt nii, et sel perioodil tema ei taha sind ja sina omakorda aga ei taha kõiki neid teisi, kes samal hetkel sinu sabas longivad. Ei huvita ja kõik! Tahan vaid teda! Siis sa väänled ja viskled omaenese südame poolt kehtestatud korras ning tunned kuidas üks samm on veel jäänud hulluksminemiseni. Njah pole mina mingi erand nendeski asjades maamunal, sest see kehtis vahel ka minu puhul. Väikeste eranditega küll, milleks olid vahepealsed õnnestunud suhted aga siiski. Nüüd olen ma midagi uut avastanud. Nimelt seda, et ei ole paremat ja enesehinnangut kergitavamat tunnet, kui see, et sind tahetakse ja justnimelt selle inimese poolt, keda tahad ka sina. Perfect match! Ka siin oleks võinud minna kohe lihtsamalt aga kas ma siis oskaksin hinnata kõike seda, mis mul nüüd olemas on?

„Kõike saab teha ainult üks kord. Teine kord on juba kordus, võibolla variatsioonidega aga põhijoontes sama“.

"Täna pole ma enam see naine, kes ma olin siis, kui kõik need tobedused minuga juhtusid. Täna mul pole enam aega kordusteks“

Jaan

Selleaasta Jaan oli nii hea, mõnus, soe ja pakkus turvatunnet hingele aga ka rõõmu ja ilu silmale ja südamele. Aga nii vist ongi, kui oled õnnelik ja ümbritsetud kallitest inimestest ja parimatest paladest:)

Algatuseks läksime sohu, täpsemalt Viru rabasse.

Vilutkiskumine raba laudteel on ohtlik, seepärast tegime selle juba enne ära:)
Tulime välja loomulike kadudeta ühes tükis kõikseemees ja oli põhjust rõõmustamiseks
Armastus käib kõhu kaudu, nii ka Jaanipäeval.
Ja eriti veel siis kui valmib maailmaparim barbeque kala.

Grilliuimas suvekodud

Õnneuimas jaanilised

Hingematvalt ilus päikeseloojang

Ja nii olengi ma õnnelik:)

No comments!