Vahel võtab ikka kuradima kaua aega enne kui asjadele päriselt pihta saad. No näiteks võib kaua minna sellega kui mingi asi mulle meeldima hakkab, tegevus mind rõõmust pakatama paneb või inimene mulle silma jääb ja korda läheb. Noh ja väga äärmuslik variant päädib sellega, et need asjad, tegevused ja inimesed ei hakkagi mulle kunagi meeldima:)
Never say never muidugi aga...ma ütlen ausalt, et kellelgi ega millelgi pole läinud mu südame võitmisega nii palju aega, kui inglise kuulsal popduo'l Pet Shop Boys:)
Umbes 10-15 aastat tagasi, kuuldes raadiost nende lugusid vahetasin ma kähku kanalit, sest see 3.5 minutit tundus igavikuna. Tagasihoidlikult öeldes ei meeldinud nad mulle üldse, laulud olid sisse lauldud Neil'i poolt iniseval toonil, tümps tundus odav, videod koomilised ja asjal polnud ei tegu ega nägu. Ja no öelge üks normaalne inimene, kes paneb oma bändile sellise nime?!
5 aastat tagasi mu trots jätkus aga ehk veidi leebust olid põhjustanud laulusõnad ja nende sügavamõtteline tähendus. Ühesõnaga ma kuulatasin:) Noh mõnda laulu siis.
1.5 aasta tagasi läksin ma ühe elu suurima fänni juurde järjekordselt külla ning ei avaldanud mulle omaks saanud tavapärast protesti, kui ta juba uksel nuias luba PSB DVD taustaks peale panna. No ma andsin viimaks alla, olin ikkagi külas eksole:) Nii neelaski DVD mängija ahnelt plaadi endasse. Ma kuulatasin teist korda. Piilusin ühe silmaga ka värvilist ekraani.
Umbes aasta või natuke rohkem tagasi ilmus teleekraanile Simpel'i lahe reklaam, mille taustamuusikaks kõlas hitt "Always on my mind". Loo pealkiri muidugi ei iseloomustanud mitte kuidagi minu ja PSB seniseid suhteid aga vaatamata kõigele olin ma juba natuke müüdud. Vana lugu osutus järsku uskumatult heaks. Ausõna mulle kohe täitsa meeldis nii, et ketrasin teist mitu korda järjest, enne kui küll sai:)
Eelmisel nädalal Aljošakese rahutuste kõrval elasin ma ka isiklikult läbi PSB rahutusi enda hinges. Sümptomid väljendusid sellega, et ma jäin vabatahtlikult kuulama peategelaste intervjuud saatele "Pealtnägija", ma isegi mõtlesin nende eesseisva Eesti kontserdi peale ja siis nagu välk selgest taevast pistetigi mu pihku kutse kontserdile. Järgnevaid sündmusi iseloomustavad PSB paksu raamatu kaanest kaaneni läbi vaatamine ja laenatud DVD PSB videotega läbitöötamine:) Ja...kuulutus, kuulutus! eile hüppasin lava ees teises reas ja nautisin vägevat show'd. Ma ei suutnud ära imestada, et peaaegu kahetunnise kontserdi jooksul kõlas vaid kaks tundmatut lugu. Ma ütlen see sõprade sihikindel tegutsemine tõi tulemuse. Ühesõnaga ma olen müüdud (ma rõhutan mitte fän, vaid müüdud)!
Mõned lisapunkte andvad faktid: läbi loomingu on ilmnenud nende huvi ajaloo vastu ja selline soe hoolivuse tunne maailma asjade suhtes. Mitte suhtumine "I'm a famous and I don't give a s...!" Lisaks avastasin täna ametlikult kodukalt, et Neil'i poolt on ülesse seatud sissekanne, mis annab põgusa ülevaate kirjas ja pildis pronksõduri kohta, respect!
Ja täna...täna pühendasin ma oma sissekande Pet Shop Boysile. Njaa...never say never tõesti. Müüdud, mis müüdud, ma olen ikka nõrk naine:)
3 kommentaari:
Panen siia ühe loo ühest teisest muinasjutust, st ma ei pane Sind konna positsiooni. :-)
Vanematekodus ehitasime kasvuhoonet, vundamendi kraav oli valmis kaevatud, seguauto keeras õue, vaatasin viimast korda kraavi üle, ja pagan, kraavi põhjas ujub paar peotäit konni. Hakkasin neid siis taga ajama, kitsas kraavis, kummardada ka nii keeruline ja nad on ju tugevad ujujad ja muudkui põgenevad ees. Et siis selline tugevuse vs tarkuse/kasulikkuse võrdlus tuli praegu meelde. (ps, kõik konnad sain kätte, neid ei valatud betooni)
Eiei, ma ju ütlesin, et see on hoopis teisest muinasjutust. Lihtsalt 1 assiotsatsioon. :-)
Ma nüüd hakkasin muretsema, et sa ikka arvad, et mul oli see teine assotsiatsioon ikka veel, see et ma Su konna olukorda panin ja et Sa Pet Shop Boysi kui täitsa kuulatava asja eest asjatult ära põgenesid.
Kle hea totu:) Sinusuguse sõbra suust pole ma veel halba ja solvanguid kuulnud, näe isegi konnakeste eest hoolitsed:) Nii, et ole nüüd, pole absull põhjust muretsemiseks, ausõna!
Postita kommentaar