Armastusel kummalised teed

Tänahommikusel töötrajektooril kohtasin ma kahte inimest - kontvõõrad, lihtsad ja tavalised, kuid midagi selles kohtumises läks miskipärast hinge. Need olemuselt harjukeskmised mees ja naine, seisid keset tänavat, suurte kastanite all ja vaatasid teineteisega tõtt. Naise pilk oli nii andunult mehele suunatud, et raske oli seda endast andmise panust minusugusel võõral mitte märgata. Mehe ilmes oli aga midagi tuttavlikku - kergelt ebalev ning kimbatuses asjakohaste ja „õigete” vabanduste-hädavalede-lubaduste leidmisega. Olen sellise näoga isegi tõtt vaadanud.

Ma möödusin neist ning jätkasin teekonda. Mõni minut hiljem kostus tuulevaikse hommiku tõttu minu selja tagant lähenevaid samme ja mida lähemale need mulle tulid, seda enam lisandus kontsaklõbina helile nuuksumist…Ma tundsin, et miski nagu karjuks selle inimese hinges, kes minuga koos Tallinna tänavaid mõõdab. Pöörasin pilgu- mu selja taga lonkis pea norus seesama naine, kes hetk tagasi kastani all jäägitut armastust jagas. Seekord märkasin aga tema põselt allavoolavaid pisaraid. Olin täiesti segaduses, soovides lohutada, öelda midagi, mis tõstaks ta meeleolu ja kuivataks pisarad aga…olen ikkagi eestlane ja meil pole ju ometigi kombeks teiste haigeid suhteid klaarida ning ennast appi pakkuda hingepiinades võõrale. Nii ma läksingi edasi, sees õõnes ja abitu tunne ja tema jäi seisatades maha Jaani kiriku ukse ees. Veel viivuks ümber pöörates, nägin ma naist suurest ja võimsast kirikuuksest sisenemas. Ei teagi, kas see oli spontaanselt tehtud otsus abisaamiseks või kindel plaan. Mida iganes-loodan, et nüüd mõned tunnid hiljem on osakegi temale järelelohisenud elevandist maha jäänud.
Umbes sadakond meetrit eemal kohtusin ma juhuslikult ristmikul jälle selle „lubajamehega”. Jah, nüüd julgen juba vägagi valjult teda sellise nimega kutsuda. Kui ma ristmikunurgal ta kõrval seisatasin, valisid mehe näpud parasjagu mobiilinumbrit. Mõne sekundi pärast järgnes tekst, mis suunatud juba hoopis uutele jahimaadele „Kallis, vabanesin just ja olen su poole teel!” Figaromaailm!

Armastus on realistlik, armunud olek andub illusioonidele.

Miks nii…

Lihtsuses peitub võlu

Võiks vist öelda, et ma kohati toitun kultuurist ja suve jooksul olen seda ka ohtralt tarbimas käinud aga siiski haigutab blogi kultuurirubriigi sissekannete osas rohkem kui kuu aega tühjus. Ja mis ma siin ikka pingutan, kui parasjagu vaimu peal pole:) Sellegipoolest on emotsioone ja üritusi olnud seinast seina, alates „Jumalaema kiriku kellamehest“ kuni eile õhtul Tartu laululaval toimunud suurejoonelise Broadway galani välja.

Mu vaikimisperiood lõppeb aga siin ja täna peale audiovisuaalse Leigo järvemuusika nautimist.

On enam kui selge, et kõik mida Leigol kuuled, kuulub kokku sellega, mida näed- tule, vee ja helide harmoonia.

Lisaks poputusprogrammile, mis mind Leigol ees ootas ja mida jagus tänu lahketele inimestele kuhjaga, oli niivõrd lõõgastav tegevus kogu selle maalilise kuppelmaastiku rüpes ning teistmoodi helide keskel inimesi jälgida. Igal neist on oma lugu, olemine ja tulemine…

Ühessõnaga, kes oli kohal see teab ja kes ei olnud, see võtku teadmiseks ja proovigu järgi. Midagi selles paigas ja kogu ürituses mõjus nii, et võttis aega, enne kui raatsisin uinuda ja sulgeda silmad toaaknast avaneva vaate ees küünaldesäras järvele.

Ilus… hingematvalt ilus!

Ole tubli mu hiireke:)

Kulla Ivikene!

Kui me Võsu rannas suvepalavuses su minekuotsusele alla kirjutasime, siis ei teinud me seda päikesepistest tingituna, vaid teadsime, et see saab olema uus ja üllatusi täis peatükk sinu elus. Põhjust ei pea otsima kaugelt-me usume sinusse! Nii vähestel inimestel on jõudu minna sinna, kuhu süda kutsub.
Igatahes nagu kingitusel lubatud sai ja ka juuresolevalt pildilt näha võib, on 2057.a. juba osaliselt planeeritud:) We will be there! Pista siis ploomikook ahju;)

Lahe oled! Ja tea, et me jääme siia alles nii, et selles osas ei muutu mitte kui midagi:)

Ilusat uut algust Sulle ja väikesele Karlile!
Fänclub

Ära anda elevant!

Kindlasti on peaaegu igaühel elus vähemal või rohkemal määral ette tulnud situatsioone, kus antakse endast 100% ja vastu saadakse kohati vaid miinimum. Võiks aga olla vähemalt 50/50. Ükskõik millise šablooni järgi sa neid andmisi-saamisi siis ka ei mõõdaks või kas need puudutavad suhteid tööl, kodus või puhkehetkel, on sellegipoolest ilgelt nõme endale ükshetk peeglist vastu vaadates tunnistada „Kle totu, sinu seljas lastakse liugu ning sa ise lased sellel kõigel sündida”. Njah, siiski pean vist seda aeg ajalt tunnistama ja olema enda vastu karm. Olen viimastel kuudel ühel teatud asjal liigagi üle pea lasknud kasvada, mille tulemusel elan umbrohu sees, vaateväli häiritud. Nüüd aga nõuan vikatit, trimmerit, muruniitjat, mida iganes, et rohtukasvanud rada puhtaks teha.
Põhjus on mu nina all ehk minus endas. Olen olnud liiga kaua liialt tolerantne ja salliv, teistega liigpalju arvestav, andnud endast ülearu ja tänaseks päevaks on tulemuseks see, et vean järgi elevanti, kes minust mingil kummalisel põhjusel ka lahti lasta ei taha. Ja, jah ma ei ole üdini ego, ega unusta ära ka neid väheseid või rohkemaid kasutegureid, mida ma tobujussiks olemise tulemusel saanud olen. Kuid see pole lahendus olukorrale, mis mind tegelikult häirib. See ei ole ka mingi silma kinnipigistamise koht. Kõik millest ma kasutegurit silmas pidades kinni olen hoidnud, on mu isu aina rohkem kasvatanud. Aga kõht on ikkagi tühi! Nii võikski minu käimasolevat projekti kohati iseloomustada lauseke: Aitan vanamutikese üle tee, lootes väikest tänugi kuulda aga ülla-ülla vanamutikene ei tahtnutki üle tee minna:) Tahad head, saad vastu pead!
Tark mees taskus ütleks muidugi kuldsed sõnad „lase asjadel omasoodu minna, küll aeg loksutab kõik vajaliku paika”. Aga kui ka see etapp on läbitud? Kui pole enam aega? Siis see tark mees ütleks ilmselt ka seda, et „vähem asjatuid pingutusi millegi nimel, mis ei sõltu vaid sinust”

Ja võib-olla tal oleks isegi õigus, sest tõsi ta ju on „life is what happens to you while you're busy making other plans“.

Aga...siiski... enough is enough!

Hüüdja hääl kõrbes

Kohutavalt raske on, kui su hinges on suur soov kedagi väga konkreetset ja kallist inimest aidata, sest ta tõepoolest ka vajab sinu ja teiste abi aga…sa ulatad käe ja ta lükkab selle tagasi. Ta ei lase sind lähedale, ei luba seda teha, ei hooli teiste jõupingutustest. Tal on tähtsamatki teha- alla suruda oma nõrka iseloomu ja tunnistada ennast tugevaks, ise vaevu jalul seistes. Peituda maski taha, mida kannab juba kümneid aastaid.

Luba oma sünnipäeval teha oma elus muutus-lase ennast aidata, ära jää abituks kannatajaks!

Kõik on liiga laokil ja ei mahu ära kuidagi see valu sinu sees.

Mööda tube käid ja otsid rahu, tõelist rahu leiad üksnes eneses.

Kõik on liiga laokil, kogu maja, pole jõudu otsast alata.

Vist on veidi liiga palju vaja, seks et iseennast salata...

Eelarvamuste purustamine

Kohtusin eile ühe imearmsa 3 aastase printsessiga, kelle muumivaimustus on nii suur, et perekond oli sunnitud tegema väikese tripi üle lahe peategelastele külla. Minu lihtlabasele pärimisele “kuidas meeldis?”, vastas see väike, kuid juba oma arvamust omav tüdrukuke ootamatult “Ei meeldinud! Muumid polnud üldse sellised nagu nad olema peavad ja paistavad, nad polnud päris, nagu telekas. Puhas pettus!” Põmm! Kohkusin selle väikese preili konkreetsusest ja tunnetasin neile väikestele silmadele otsa vaadates tõelist pettumust. Last ikka kõigega ei meelita ja haneks ei tõmba. Endalegi meenub lapsepõlve dilemma jõuluvanade suhtes, kui nägin teksapükste äärt mantli alt paistmas või viltu vajunud habeme kinnituskummi. Ja samas tahtsin ju siiralt seda kõike uskuda. Ka sellel väikesel Freial oli oma ettekujutus ja teadmine muumide välisest look´ist ja tõelisest olemusest. Paraku erines väljakujunenud muumi stereotüüp, mis senini jõudnud temani vaid telepildi ja raamatute kaudu, reaalsest muumitrollist. Päristutvusel purunes justkui kõik tuhandeks killuks. Aga mis saab siis, kui elus juhtub vastupidi ja eelarvamusi täis kujutelm võtab üle positiivsed toonid...;)

Ehk peaksime juba eos iga asja peale mõeldes korrutama vanarahva tarkust, et kõik ei ole kuld, mis hiilgab ja õpetama seda põhimõtet ka järeltulijatele?!. Nii lihtsalt kujunevad ju täiskasvanute (eel)arvamused kellestki, millestki (sõltuvalt rassist, rahvusest, soost, majanduslikust olukorrast, välimusest). Fakte ja kontekste ei tunta ning visuaalne vaatlus ja klatsh süvendavad olukorda. Paraku on eelarvamusi aga palju keerulisem välja juurida ja kõik inimesed ei suuda ega viitsi selle nimel pingutada.

Igasugune tegevus eeldab teatud ettevalmistust, tööhüpoteesi püstitamist, tahet ning motivatsiooni. Kaugelt on alati justkui lihtsam järeldusi teha ja vaatlustulemustega leppida. Niisama eemalt piiludes, ei saa me aga kunagi sotti kellegi tegelikust minast. Ka kõige enesekindlama tüübi teine pool võib peita endas nõrkusi ning kõige rikkama ja ilusama naise/mehe vasakul kehapoolel tuksub süda. Mõtleme ju sageli, et intelligent suhtleb ikka omasugustega, ilusad hoiavad kokku ja rikkal on vaid teise rikkuriga ühiseid teemasid. Tõsi ta ju on, et suur kihistumine ühiskonnas läbi väljakujunenud stereotüüpide hindab rikkaid, ilusaid ja tarku veidi üle ning teisi inimesi veidi alla. Samas ei maksaks neid eelarvamusi kilbile tõsta, eesmärk on ju huvi korral ikkagi subjektiivsema pildi saamine, või kuidas?!.
Kuna enamustel inimestel ei ole siiski ükskõik mida maailm nendest arvab, kaasa arvatud minul, siis on ääretult armas, kui keegi täiesti ootamatult, siiralt ja ise samal ajal piinlikustki tundes ütleb, et eksis ja mõtles ühiskonnas väljakujunenud mõttelaadi. Ta justkui vaatas sind, kuid vaatas samal ajal ka sinust mööda, tehes järeldusi stereotüüpselt platvormilt.

Nii hea tunne on loobuda üleolekuillusioonist, võtta seljast soomusrüü ning laotada oma olemus hõbekandikule…Tunda vabanemisetunnet!

Meeste kiiksud:)

Kui me hiljuti Saarde sõitsime võtsid (nalja)mehed ette huvitava lektüüri (loe: meeste öökapiraamatu) “How to pick up a beautiful women?” (in nightclubs or any other place: secrets every man should know). Ühelt poolt täitsa kummaline, et sellised raamatud olemas on, teisalt oleks ilmselt hädavajalik mõnele saamatule tegelasele see pihku pista:)

Kui üks mees seda teistele ette lugema hakkas, olime me kõik naerust kõveras- kas tõepoolest nii õpetataksegi meestele kauneid filmitrikke või tüüplauseid, millega naisolevusi enda paati meelitada?!. A la tule ma näitan sulle ühte maali seal üleval toas või ma võtan sind ainult kaissu, ausõna (aukudega ausõna) või, et sa oled nii ilus ja sul on imelised juuksed (lause suunatud peaaegu kiilakale). 21. sajandil võiks ikka originaalsemalt ja mitte nii läbipaistvalt esineda:) Igatahes mida lehekülg edasi, seda naljakamaks läks ja tekkisid tulihingelised diskussioonid meeste-naiste vahel. Pärle elusituatsioonidest tuli mitmest väitlejatevõistkonnast korraga. Mängisime elavalt läbi variandid, mis tutvumis- ja kohtamisperioodil ette võivad tulla. Kohati tundus, et vist kõik aadamapojad siin maamunal on selle lektüüri aabitsa asemel omal ajal korralikult läbi töötanud ja kõiki naisi on selliste tüüprepliikidega meelitada püütud:)

Mees: “Can I buy you a drink? pidavat raamatu järgi olema muideks levinum ja samas parim viis skoorimiseks. Naise tüüpvastus meeldiva mehe puhul on ilmselt jaatav. Aga mis saab siis, kui naine ei joo alkoholi, või pole tal hetkel isu selle järele aga kutt meeldib sellegipoolest? Kulla mehed, varuge tagavaraküsimus, sest kunagi ei tea millise kännu taha jutt takerduda võib. Ühesõnaga keep up the good work, kui näete, et naine teie silmadesse juba ära uppus:) Ma isegi oleks kunagi ühest heast lotovõidust selle totaka repliigi pärast äärepealt ilma jäänud, sest alkoisu polnud aga mees oli sellegipoolest kaunis kui pühademuna. Veel koomilisem on variant: “Kas tantsime ka algatuseks?”-daah, mille algatuseks, misasja?!. Näita päevaprogrammi, eks ma siis õunte pealt vaatan:)

Aga mitte ainult sellest raamatust ei tahtnud ma rääkida, vaid levinumatest kiiksudest, mis naistele välja paistavad. Seda enam, et äsjalõpetatud telefonikõne ühe laheda vallalise mehega sundis meid humoorikatele lugudele tagasi vaatama. Tundub, et ka meestemaailm on aegajalt hädas põmmpeadest naistega, kelle otsustusvõime on samal tasemel ristmikul seisva lambaga:)

Kindlasti minu ööklubi kogemuse pärliks jääb vene aksendiga ääääärimehelt öeldud lööklause: „I’m a businessman from New York!“ Minu ülbe ja napp vastuküsimus „So?“ pani teda piinlikust tundma ja oma tagumikku minu kõrval olevalt toolilt kibekähku edasi nihutama. Juba 3 minuti pärast astus ta järgmise naisega samasugusesse vestlusringi. Huvitav mitu korda see ajukääbikust businessman oma õhturepliiki ketrama pidi, enne kui keegi naiivne kaunitar motiveeritud sai ning teda uskuma jäi, dollarimärgid silmade ees virvendamas:) Way too far käitumine ütleks selle peale. Kuid jutumehi liigub alati ringi. Minu silmis on nende võimalus skoorida suurem ilmselt kõigesööjate naiste seas, kelle jaoks on kvaliteedist olulisem kvantiteet. Aga nagu üks elukogenud meesolevus aastaid tagasi oma kuldsed sõnad ütles, tulevad tõelised ….neeedsammusedki mehed ikka vaikselt ja viisakalt nurgast:)

Meenus veel üks originaalküsimus bon-bon‘i aegadest. Teate ju küll, et aeg ajalt tekib kohutav söögiisu keset pidu ning ka silme ette kujutletav hamburger maitseks sel puhul nagu gurmaanide õhtusöök. Igatahes vahetult peale seda, kui me oma kolmese naistepundiga suurest näljast hamburgeri mõtteid mõlgutasime, ilmusid me ette kolm pealtnäha täitsa kobedat vibukütti lausega: „Naised, k..i või hamburgeri?" Vabandust minu otsekohene väljendusviis avalikus internetiportaalis aga nii see tõesti oli:) Niisuguse küsimuse peale ei saa ka kõige kõrgim naine vihastada, vaid pigem naerust nõrkeda, seda enam kui meil tõepoolest oli peale pikka peorallit kohutav rämpstoidu isu:)

Njaa, mehed ja naised on vahel ikka niivõrd erinevad oma seisukohtadelt (samas ühe eesmärgi-„õnnelik elu“ peal väljas), et tekib küsimus, kuidas me üldse koos eksisteerida saame:) Kas tõesti vaid selleks, et käsi peseb kätt? Igatahes pole mulle veel seni ühe tehtega ette keeranud, et mis värk seal meeste peas ja hinges ikkagi toimub, kui naine neid oma täiuslikkusega jalust lööb. Seega asi tahab väljaelamist-selgekstegemist:)

No näiteks mille kuradima pärast mehed kõiki harjukeskmisest kenamaid naisi lausega „kle kuidas sinusugune kena naine ikka üksinda on ja meest pole?“ üle puistavad. Võiks ju siis vastu küsida sama: „kuda-kuda endal, homo oled vä?“ Seega pliis-pliis vältige palun selliseid repliike, sest see kõlab naiste kõrvus sama hullult, kui teie jaoks mõte soojast õlust külmas saunas.

Teine väga levinud haigus on unustada ära oma naise ja/või laste olemasolu ning esitleda ennast kuude kaupa saadaval oleva mehena. Saadaval ja saadaval on vahe! Eks siin ole küsimus ka orki kukkunud naise heas ninas ja elukogemuses, kuid siiski mulle tundub et sellise tegevusega mehed justkui ise tulistaksid endale väheke jalga:) Commoon, elame ju konnatiigis ja ka kõige kiivamalt hoitud saladused tulevad hiljem välja (valevorstide jaoks äärmiselt piinlikult). Olen ka ise omal ajal mõnda sellist lähedalt näinud ja siiani ei mõista vabanduse „ma kartsin sind kaotada“ sisu. Ega ma arvagi, et kõik kaardid peab koheselt lauale laduma, nii jääks ära kogu mänguilu ja avastamisrõõm. Samas kui ikka mees ise väga konkreetsete sellelaadsete küsimustega naisele sisse sõidab ja naine ka vastu küsib, oleks vist viisakas oma lisadest rääkida või mis?!. Ega me teiega kohe pulmapäeva paika taha panna:) Teadja naine saab siis ise otsustada, kas olla kättesaamatute meeste magnet ja kompenseerida teiste naiste puudujääke või leida tõsiselt võetav meessoo esindaja".

Levinud kiiksuna mainiks ära veel varunaise haiguse. On mehi, kes iga hinna eest peavad soetama endale ka varunaise pärisnaise või levinud slogani "lõpetamata suhte" kõrvale. Ja seda selleks, kui oma naine out of order on või koos on elatud mingi aeg ja peale tuleb räme rutiin. On ka selliseid, kes isegi kooseluperioodi ei jõua ära oodata, vaid vajavad juba eos vaheldust. Nii need varunaise pidajad siis sipsivad siin ja seal ning meenutavad kitse kahe heinakuhja vahel. Neid tunneb ära selle järgi, et peamiselt nad halisevad, kui halvasti neil kõik kodus on ning hiilivad varunaistega mööda seinaääri, sest vahelejäämise hirm on sama talumatu, kui pärisnaise näägutamine. Ja kui sa neilt niutsuvatelt tegelastelt siis otse küsida julged, et mida kuradit ta oma kodurahu parandamise või isikliku väärikuse säilimise nimel teinud on, järgneb sellele pikk vaikus, mille lõpetab vaid boksiroundis nurka surutud mehe MÖH!. Seega soovitan soojalt oma nutulaulu mitte varunaise õlal nutta, vaid tegutseda kodus asjade paremaks muutmise nimel, märgata seda varblast, mis juba peos on või siis klaarida oma haige suhe ära, põletada sillad ning astuda julgelt uue ja ehk veel parema tuleviku suunas.

Aga selleks, et kogu meessugu mind nende arvustuste järel nüüd vihkama ei hakkaks, ütlen ma ausalt, et tänane sissekanne on lihtsalt meestest and that’s it. Don‘t take it personal! Ma ei väidagi, et kõik mehed ühe vitsaga löödud on ja kõik naised inglitena maamunal ringi hõljuvad. Luban, et järgmisel korral saab läbi dr Gerli silmade kuulda paljastusi ka mitte nii täiuslike eevade kohta:)

7 kiiksu

Läbi mitmete blogide on minuni jõudnud üleskutse osaleda aktsioonis-„Minu 7 kiiksu” ehk siis ülesse märkida naljakaid ja kummalisi tegevusi, harjumusi, kombeid ja hirme, mis mind iseloomustavad. Olen lugenud päris mitme blogikirjutaja ülestunnistusi ning saanud inspiratsiooni ka ise peeglisse vaadata ja oma kiiksud kirja panna. Kuigi ma ei väsi kordamast, et ma tahaksin olla kasvõi üks päev tavaline inimene, nii raske on olla täiuslik:)

Minu kiiksud: (osa neist ehk mõnele tegelasele teada)
gerli@klaustrofoobik
See õudus jälitab mind juba lapsepõlvest. Ma nimelt kardan kinni jääda lifti või avalikku tualetti (just need kaks kohta ning just sellised WC-d, millel pole all ja üleval lahtist ava, kust hädaolukorras põgeneda või toidupakke kätte saada). By the way, ma pole iialgi kumbagi kohta kinni jäänud ja ma sõidan juba 5-ndat aastat järjest oma kodumajas olude sunnil ka liftiga:) Lisaks olen ma ületanud iseennast liftisõiduga teletorni tippu ning külastanud ka Eiffelit. No see fakt, et ma oma kaaslasel suurest hirmust tingituna mööda taginööpe ülesse tahtsin ronida, pole vist siinkohal oluline:) I did it anyway!
gerli@paarisarvud
Mulle meeldivad paarisarvud. Mulle meeldib kui autoraadio või teleka või mille iganes volüüminupp näitab paarisarvu. Volüüm 4 sobib, volüüm 5-e keeran 4-ks või 6-ks. Panimõmm?!.
gerli@viisakus
Ma uinun alati sõnadega „Head ööd!”. Vahet pole kas toas on inimesi kaks, kolm või terve klassitäis, need sõnad ütlen ma alati enne, kui silmad sulen, ka siis kui teised toas on juba magama jäänud. Peale seda on kuidagi rahu hinges:)
gerli@pesufetish
* Ma tahan vahetpidamata käsi pesta. Iga väikese liigutuse või tegevuse järgi, haaran ma seebi ja vee järele, et käed mõnusalt puhtaks sulistada.
* Samuti ei suuda ma kunagi keerata veekraani kinni hambapesu ajal. Jah ma isegi mõtlen neil hetkedel vahel kõrbeelanike peale aga harjumusel on suur jõud. Häbi mul olgu ja saba mul tulgu aga vesi tõepoolest jookseb 2 minuti jooksul pidevalt. On olukordi kus mind distsiplineeritakse ja kui tegemist on kaevuveega, siis ma niisama ikka vett harjamise ajal kopsikust maha ei kalla:)
*Ma ei söö ühtegi puuvilja, köögivilja ega juurvilja (v.a oma koduaiast või ise korjatud) ilma pesemata. Ma pesen kõike, ka banaane, salatilehti, mustikaid ja seeni. Kui mõni mutike turul lahkelt palub oma toodangut maitsta, siis ma ostan pigem põrsa kotis, kui haukan pesemata viinamarju. Öäk! Kusjuures, mul pole iial mingeid kõhuhädasid sellega seoses olnud, ennetada on lihtsalt tore:)

gerli@näppimine

Mulle ei meeldi kui keegi mu naba katsub või pikki küüsi näppida tahab. Fui, nii kummaline tunne.
gerli@hirmud
* Ma kardan paaniliselt hiiri (ka muid närilisi), tuvisid ja varblaseid. Nad on vastikud, lendavad nii lähedalt või närivad kõik katki, kellel seda jama vaja on. Ja mind ei huvita lause „nad ei tee ju midagi ja kardavad pigem mind, ei huvita ja kõik!” Nagu juuresolevalt pildilt näha, võitlen ma oma hirmudega aeg ajalt:)
* Ja mulle ei meeldi jalad teki alt väljas magada, sest keegi võib naksata:) Ma ei tea kohe nimesid nimetada, aga keegi ikka võib ja igaks juhuks tuleb valvel olla:)
gerli@nägudemälu
Mul on täiuslik nägude mälu väikese miinusega:) Hea pool on see, et pole tähtis kas ma inimest tean või tunnen, praktiliselt kõik varemnähtud näojooned talletan ma oma mälu kõvakettale. Miinuseks on see, et kui neid inimesi jälle näen, tekib tunne, et kust ma neid tean, kas ma peaksin teretama. Selle kõigega on kaasnenud nii mõnigi naljakas lugu.

Aga muidu olen ma täiesti normaalne, ausõna:)! Noh andke aga tulla ja paljastage ennast, oleks lahe lugeda.

Enese aitamine läbi teiste

Ainuüksi ühe inimese seisundi järgi saab hinnata, kui terve või haige on Eesti ühiskond. Abivajav inimene on nagu katki läinud nukk, kes antakse teenindusmajas meistri kätte, et see parandaks objekti ja annaks siis tellijale kasutamiseks tagasi. Kui inimest abistavas tegevuses ei ole häid tulemusi, alustab meedia lahingutegevust või ajujahti lapsele, perele ja sotsiaaltöötajale, paljastades skandaali värvikate nüansside ja mahlakate detailide rikkalt, ületades sellega eetilised piirid. Selline on minu kogemus ja nägemus meie riigi nõrgast sotsiaalsest maailmapildist.

„Inimese elu on vaid tema enda kätes“ on edaspidi minu silmis kohati tühipaljas klišee. Me ei suuna kogu oma saatust ka kõige parema tahtmise juures paraku vaid ise, mingi elukaar on heade ja/või halbade juhuste poolt ette nähtud. Meil puudub sündides võimalus valida oma vanemaid, rikkust või vaesust, demograafilist ja geograafilist asukohta siin maailmas, vaimset ja füüsilist taset jne.

Mu hinge puudutas eile üks noor naine, kes on kogu oma elu kasvanud lastekodus, tundmata ja nägemata oma vanemaid ning taludes lapsepõlves korduvat väärkohtlemist. Ta on siiras ja lihtne, pealtnäha täiesti tavaline noor naine, vanuselt juba täiskasvanud, kuid siiski on talle põhjusega külge kleebitud vaimse puude silt, sest ta mõistus on kohati ääretult lapselik. Sellegipoolest seisab ta sirge seljaga oma rõõmude ja murede keskel ning kasvatab imearmast 4 aastast poega. Tema silmad säravad ja hing on ootusärevil parema homse ees, ta usub elu headusesse ja siirusesse. See muinasjutumaailmas elav naine ja ta heledapäine poeg ei jõudnud minuni dokfilmi vahendusel. Nägin seda kõike eile oma silmaga, kuulsin ja jagasin naise mõtteid, tundsin ta lapse kätt oma käest kõvasti kinni hoidvat. See on üks pere, kelle olemasolust olin ma kõrvaltvaatajana juba aastaid teadlik, kuid alles eile mahutasin nad ära oma suurde südamesse. Nad vajavad tugiisikuid, sõpru, inimesi kes aitaksid suunata elu, tegeleda bürokraatiaga, olla sõbraks.

Ma nii tihti mõtlen sellele, et annan endast vahel lubamatult palju ja pühendun südamega, saades vastu poole vähem. Siis olen paratamatult maailmaga tülis ja tunnen ennast idiootseima tobujussina. See mida ma aga kogesin selle perega kohtudes, oli sootuks teine. Tekkis tegutsemishimu, soov olla vajalik ning pakkuda neid võimalusi, mis mul on. Ulatada abikäsi ja seeläbi kasvada ka ise paremaks. Ja mis peamine, kasu on mõlemapoolne, sest meie koosveedetud õhtu tõestas, et sellisel moel endast andmine, peegeldab tagasi 100 %. Olen varemgi distantsilt nõrgemaid abistanud, tehes annetusi, andes ära asju, mis on minu jaoks juba tarbetud aga kellegi teise jaoks hindamatu väärtusega. Paraku kui puudub otsekontakt abivajajaga, jääb see „hea tegemise emotsioon“ tagasisideta, on umbisikuline ja nähtamatu. Vaatamata senistele heategudele oli mul eile häbi enese pärast, mõtlesin kui mõtetute probleemidega ma vahel maadlen, kui tühiseid asju oluliseks pean. Tekkis viha ja tülgastust pealiskaudsete brändi- ja autopedede ning võhikute ja küünikute suhtes, häbi selle maailma ees, mis on liigagi rahaga mõõdetav ja egoistlik.

Mis tunne teil oleks kui väikesed armsad shokolaadist määrdunud käed haaravad teie käest ja ei taha seda enam lahti lasta või porised kummikud soovivad mööda valget suvekleiti ülesse ronida, et kalli saada... Selline on näide tingimusteta sõprusest, minu kogemusest.
Loodan, et see muinasjutt lõpeb kord vägagi positiivselt, niisuguse õnneliku lõpuga nagu ikka muinasjutud lõppema peavad.

07.07.07

Üht inimelu teha nähtavaks ja anda paljudele päriseks ei saa.

Jääb vahemaa, jääb võõrastusevarjund.

Vaid sügav tarkus, avar armastus me erisusi lähendab ja liidab.

See valguse ja vabaduse vaim, mis ilmub üheaegselt kahes kehas

ja tunneb ennast ära mõlemas.

(D.Kareva)

Kallid Tammed!

Ääretut armastust, kuhjaga õnne ja palju ilusaid hetki!

Tänud, et sain fänclubi liikmena olla teiega sellel imelisel päeval.

Inimesi on erinevaid

Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi:)

Mul muidugi puudub taustainfo selle kohta, kui suure linna oma suure suuga Steven Tyler teinud on, aga üks on kindel, see väsimatu rokivana on ikka uskumatu eksemplar. Aerosmith´i fänni staatusesse jõudmiseni oleks mul pikk tee minna aga mõnda leierdatud lugu ma ikka tean ka:) Samuti ei esinda ma karvaliste-suleliste seltskonda. Eilsele kontserdile sattusin juhuste kokkulangemisel ja teda oma silmaga näha, oli päris lahe kogemus.
Pöörane vana, kelle teod ja välimus ei haaku kuidagi vanusega. Mitu korda mõtlesin seal omaette, et inimestel on ikka nii erinevad eluteed ja võimalused. Mõni "vanaisa" peab sellises eas rahulikult oma pensionipõlve, kastab kurke kasvuhoones, meenutab nooruses tehtud reise Krimmi ja lööb oma 1980.a. zigulli läikima, et proua poodi sõidutada. Teine "vanaisa" ronib lavale, rokib täiega, ehib ennast aksessuaaridega, lakib küüsi ja laseb kõhule kirjutada trükitähtedega slogani "laku mind". Njaa, issanda loomaaed on ikka suur:)

Careless whisper

Minu tohutu muusikalembus ei ole vist enam kellelgi jaoks üllatus, ma lihtsalt tarbin seda igal vabal võimalusel ja kui vähegi aega, kuulan meeleldi ka lives.
2005. aasta jaanuaris, kui ma ühel ilusal ja lumisel talveõhtul ühte armsasse mõisa mõnusat õhtut veetma sõitsin, pani kaaslane auto CD box-i taustamuusikaks midagi erakordselt head. Pea iga laulu ajal keerasin volüüminuppu kõvemaks. Kuidagi väga tuttav tundus see meeshääl aga ära arvamisega läks aega. Selles muusikas polnud tüüpilist kommertslikku joont ning see sobis suurepäraselt nautimiseks lumistel ja romantilistel külateedel. Peale äraarvamismängu selgus, et tegemist oli George Michael´iga http://georgemichael.com/ . See easygoing jazzisugemetega rahulik ja igati sobiv plaat sellesse õhtusse, lõi mind jalust. Oli sootuks teistsugune senikuuldust, plaat mis oli juba aastaid tagasi müügilettidelt kadunud ja sisse lauldud Wham´i ajal. Sellest õhtust alates on keerutanud mu plaadimängija seda korduvalt ja teatud seltskondades suisa topeltkogustes. “I can´t make you love me”, “Miss Sarajevo”, “The first time ever I saw your face”, "Roxanne" on vaid mõned mu lemmiklugudest, mis tema poolt sisse lauldud. Nüüd 2,5 aastat hiljem sellest avastamisrõõmu täis õhtust õnnestus mul seda meest oma silmaga näha ja tema 25Live Euroopa tuurist osa saada. Ma olen sõnatu…
“I think you're amazing”...
Nii vokaalselt tasemel liveesinemist pole minu Ellerheinas koolitatud muusikakõrvad küll varem kuulnud:) Nii puhtad noodid ja selge diktsioon nende seksikate tantsupooside taustal, wau. Ning ballaadid…ka kõige külmem jää oleks sulama hakanud.
Plusspunktid George´ile kindlasti ka avala publikuga suhtlemise eest.
“You smiled at me like Jesus to a child”...
Tähelepanu ei pälvinud vaid esirea fännitsoon, seda jagus kõikjale-külgedele, kõige kõrgematele rõdudele jne. Ja külm põhjamaalane läks täiesti käima, nõksutas puusa nii rõdul kui põrandal, karjus, vilistas, juubeldas ja laulis kaasa.

“But if you're looking for fastlove. If that's love in your eyes”...

Vaatamata sellele, et minu lemmiklugu "I can´t make you love me" kontserdil ei kõlanud, lahkusime George´iga siiski sõpradena, võttes endaga kaasa suurepärase emotsiooni ja palju tuhmunud, kuid taaselustatud mälestusi:)

Turn down the lights, turn down the bed

Turn down these voices inside my head

Lay down with me, tell me no lies

Just hold me close, don't patronize

Don't patronize me'

Cause I can't make you love me If you don't

You can't make your heart feel something it won't

Here in the dark in these final hours

I will lay down my heart, and I'll feel the power

But you won't, no you won't

And I can't make you love me

If you don't

I'll close my eyes and then I won't see

The love you do not feel, when you're holding me

Morning will come, and I'll do what's right

Just give me til then, to give up this fight

And I will give up this fight

I can't make you love meIf you don't.

Ain't no use in you trying

It's no good for me baby without love

All my tears, all these years, everything I believed in

Someone´s gonna love me

Real me or not?

Ma olen enesele mõistatus,

mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.

Pean aardeks naeru kergemeelses suus

ja rituaaliriistaks narrikuljust.

(A. Alliksaar)

Ma käisin täna justkui psühholoogi jutul, kaudselt, kohvikus, veiniklaasi taga. Üks ammu teada asi kinnistas end veel tugevamini. Armastus ja elu on teineteisega lahutamatult seotud. Me eksime ja muutume iga hetkega. Muutus nõuab aga otsust ja otsustamist, millest ei vabasta meid mitte keegi. Ainult ülestunnistus iseendale ja teise poolt pakutud korrektiivide vastuvõtmine enesepildile aitab nurka surutud olukordadest välja. Säärane inventuur hinge on aga vahel asendamatu.
Aeg ajalt ma jätan olemata see, kes ma päriselt olen, see tavaline inimene oma rõõmude ja muredega.. Siis olen kiiresti seltsiv ja avatud inimene, nagu oleks minus kõik päikseline ja pilvitu, nii sees- kui väljaspool, nagu oleks minu nimi Usaldus ja mu mäng Ükskõiksus, nagu oleksin ma nii tugev isiksus, otsekui ei vajaks ma kedagi. Aga ka mina oskan leiutada maske, mille taha end peita. Need maskid ei kindlusta mind teadja pilgu eest. Ja ometi on just see pilk mu pääsetee.
Vahel ikka mängin oma mängu, oma meeleheitlikku mängu: kindel fassaad versus värisev laps. Elan varjuderiigis ja sisemises ruumis söendan vaevu iseendagagi kohtuda. Ma räägin maailmale kõike, ajan tühja loba, ja jätan rääkimata selle, mis on ehtne, selle mis minus kisendab. Ma kaitsen end selle vastu, mille järele ma kisendan. Seepärast ärge laske end harjumusest eksitada, sellest mida ma räägin. Peitus, pealiskaudne peitus.

Nende jaoks, kes ulatavad käe, olen aga lihtne, vahetu ja siiras ja mu süda saab imepisikesed tiivad. Olen mina ise, see sama andja tüüp, kes ka tegelikult vastu soovib saada ja käe ulatab!.
Lihtsalt öeldes on ootus vahel millegi ees nii suur, et selle ühekülgsuse tõttu on kõrvad jäänud kurdiks ja silmad pimedaks. Tumedas ihas olen aga alati teadlik õigest teest.
Kas tuli tuttav ette, kas leiad selles kõiges aeg ajalt ülesse ka enda?!.

Ülekoormus ei ole hetkel välja mõeldud kaitsevall, vajan tõesti veidi aega endale. Algab lihtsalt raske, kuid edukas muutumine, sest kerge on taluda süüd, hoopis raksem otsustada milliseid järeldusi neist teha. Tõmban mõneks ajaks juhtme seinast ja olen eemal, et uut powerit koguda.

Tavaline nädalavahetus

ehk jaanipäev:)

Sel aastal sootuks teistsugune, teistsuguste inimestega, teistmoodi tundega, teistmoodi mõtetega, teistmoodi tegemistega...;)

Sõnajalaõit ei otsi ma juba ammu, seda pole keegi kunagi näinud ja miks peaksin mina just olema see eriline inimene, kes selle illusiooni reaalsusesse toob?!.:)

That´s it, järgmise korrani!

Bad habits die hard

Küünlad ja koogid,
vein ja maasikad,

kuu ja kallistused,

tähed ja tõed,

tuuled ja huuled...

Tuleb välja, et isegi ütlemata jäänud sõnad on mõttes öeldud ja kuhugi tallele pandud...

Minu veidi unise, kuid rahuloleva meeleoluga käivad kaasas bossa- ja jazzirütmid. Selleks sobib suurepäraselt viimastel päevadel palju tarbitud CD-Raivo Tafenau feat. Sergio Bastos- Ice on Ipanema. Äratundmisrõõm oli suur, kui selgus, et ma pole ainukene, kes just selle plaadi paljude seast oma riiulist haaras ja plaadimängijasse torkas... :)

3 päeva eemal

Päike,
meri,
praamisõit,
lõbusad töökaaslased,
veel lõbusamad leedukad,
rahvaste sõprus,
ohtralt mu lemmikut- inglise keelt
gurmaansed lõuna- ja õhtusöögid,
uued naerukortsud,
tantsu rohkem kui rubla eest,
Grand Rose hotelli roosistiili üleküllus,
hommikused spa-mõnud ja rahvastesõpruse ühised kujundujumised,
kohtumine minu nunnukate A ja U-ga,
imehea roosade pojengide lõhn öises õhus,
ojadena külma valget veini,
ilusate mälestuste meenutamine,
jalutuskäik kiriku hoovis öises tähesäras,
palju organiseerimist, kiitusi ja komplimente,
külmjuustukook vaarikatega GO SPA moodi,
unevõlg,
varesepoeg akna all,
väike sinikas jalal
-
Need on märksõnad viimastest päevadest. Super! Poen põhku, uni is killing me.

NB!

Eilsest Äripäevast üks naljalugu. Ameerika on ikka imedemaa küll. Supermanid, ettevaatlikult!
Kiire küsimus: kas mõnel teist on kunagi tekkinud mõte konkreetset ettekirjutust leidmata oma kassi mikrolaine ahjus kuivatada või vannis olles juukseid föönitada? USA-s on aga juristide tööpõld lai, toote väärkasutamise kohtusaagades makstakse kahjutasusid keskmiselt 25 miljonit krooni. Parem number aga on see, et 61 % kaebajatest võidab suurkompanii vastu esitatud hagi, seda hoolimata toodetel laiutavatest suurtest hoiatussiltidest ning kasutusjuhenditest. Eestis pole tarbijakaitseameti sõnul küll veel toote hoiatussiltide või keelevigadega siltide tõttu kohtuasju olnud aga ka siinsetest poodidest leiab kummaliste siltidega tooteid. Mul endalgi on kodus oliiviõli, mille pudelile on kirjas "sobib liha-, kana- ja kakatoodete praadimiseks. Maitseasi! Tõenäoliselt on kõik naljakad sildid lisatud toodetele pärast mõnda pretsedendi loonud kohtulikku lahendit. See tähendab, et kusagil on inimesi, kes lasevad oma lastel nõudepesumasinas mängida või küürivad ennast peldikuharjaga. Eestis on müügil näiteks alla 3-aastastele keelatud kõristid. Samuti on müüdud naistepluusi, mille märgistuses seisis "Naiste pluus. Koostis: 100% silku" Uus moeröögatus või düsgraafia?

Hoiatussildid terve mõistuseta inimestele:
* "Hoia puurilinnud kasutuse ajal köögist eemal" (Bialetti Casa Italiana mittekleepuv pann - lindudele ei sobi tefloniaurud, mis pannilt eralduvad)

* "Hoiatus: kostüüm ei anna lennuoskust ega superjõudu" (Frankel's Costume'i Supermani kostüüm - tootjad märgistavad igaks juhuks nii kõik kostüümid)

* "Ära triigi riideid, kui need on veel seljas" (Rowenta triikraud - olgugi et Rowenta ei ole siiani ühtegi kaebust saanud, leiavad asjaosalised, et silt on vajalik)

* "Mitte kasutada isiklikuks hügieeniks" (peldikupoti küürimise hari - see silt võitis ka auhinna iga-aastasel kõige haigemate ohutussiltide võistlusel)

* "Ei ole mõeldud söömiseks" (Apple iPodilt - kas paroodia või paranoia? Steve Jobs silti ei kommenteeri)

* "Ära kasuta fööni magamise ajal" (föönikarbilt)

* "See toode ei ole mõeldud hammaste puurimiseks" (põrandapanijatele mõeldud akutrelli kastilt)

* "Palun eemaldada laps enne kokkuvoltimist" (lastekäru käsipuult)

* "Ära kunagi eemalda toitu või muid esemeid masina teradelt, kui masin töötab" (saumikseri karbilt)

Jalgpall on parem kui...

…keks (kummikeks ma mõlten) :). Mul pole täna eriti häält, jalad on rakkus ja uni silmas aga so what! Põhjust pole vaja kaugelt otsida, ega siis kurikuulus Inglismaa koondis iga päev meie õuele satu. Igatahes just hetkel kui ma aknale olin roninud, et vaadata vähemalt sedagi kuidas popid jalgpallurid end Radissoni ees seisva bussi peale veavad, helises päästja koolikell:) Üks supermega inimene pakkus kutset tunni pärast algavale kohtumisele. Mind polnud vaja paluda, veenda, ega meelitada, Inglismaa koondis on juba aastaid mu lemmikute hulka kuulunud. Nii oligi mul eile totaalne kahestumine. Esiteks peaks nagu omadele kaasa elama, noh a la midagi sellist, et “eestlane olla on uhke ja hää” aga teisest küljest on juba aastaid EM-il ja MM-il Inglismaa ja ka Prantsusmaa minu kaks soosikut olnud. Sõbrad pakkusid lahkesti Eesti lipuvärvides salli aga kuna mul polnud sinna minnes õrna aimugi oma istekohast, siis ei riskinud ma “sprite reklaamis” osaleda ja “januks” osutuda. Nadi ka kui oleks inglismaa fännitsooni üksiku hundina sattunud:) Tegelikult ümbritsesid mind tõelised kinomehed, ühel pool inglased ja teisel pool eesti fänclub ja mina justkui tõlgist lillekesena seal meeste keskel. Eks ma ikka eestlastele plaksutasin ja röökisin topeltkordi rohkem ning annan edasi ka minu sügava kummarduse neile. Pole naljaasi nii tugevale meeskonnale vastu astuda… Meie jaoks võitis siis järjekordselt sport:) Platsi keskel teises reas istuda oli ikka eriti änksa, oleks mul vaid pikemad käed, oleks ulatunud Beckhamile, Owenile ja co-le pai tegema:) Kõik oli justkui peo peal.
Muideks juhtusin lugema eelmisel nädalal Inglise ajalehe The Sun arvustust ning nende andmetel ei hülgaks 94% Inglismaa meestest iial oma lemmik jalgpallimeeskonda, ükskõik kui halvasti see ka mängiks. Kuidas on eestlastega lood? Igatahes inglastel polegi põhjust hülgamiseks, sest need siblivad mehed on ikka superhead, alates kõigi lemmikust Beckhamist, kes on väärt iga penni, mis talle makstakse ja lõpetades Crouch´iga, kelle platsil pooleksmurdumise pärast ma veidi muret tundsin:) Psühholoogid on veendunud, et kui mehed näitaks üles samasugust truudust, pühendumust ja ausust oma elukaaslaste vastu, väheneks lahutused hoobilt poole võrra. Igatahes suur suur tänud Sulle sõbrake, et mulle sellist elamust pakkusid! See pole mingi klishee beibi, jalgpall on… absofuckingluutselt mega :))))

Et siis 13. oktoober Inglismaal või?!.:)

Dialoog

Naine 1: Tere Anni!
Naine 2: No tere, tere! Pole ammu näinud.
Naine 1: Oi, kas see kleit on uus?
Naine 2: Ei, ma lihtsalt pesin seda Pervol color magic´u ga.
Naine 1: Uskumatult särav ja ilus. Nagu uus!
Naine 2: Ainult Pervol color magic´uga saad sellise tulemuse.

Poola reklaamide copywriter´id saavad eripreemia tõsise vaimuvaeguse eest! Ma loodan, et kellelgi reaalses elus selliseid dialooge harva kohtuvate sõbrannadega pole. Ja kui on, siis ma toetan projekti nendega ka tulevikus harva kohtuda:)

Pühendusega Sulle...

Tõeline sõprus on taim,mis aeglaselt kasvab! Ta peab läbi tegema katsumusi ja vastu pidama saatuselöökidele, enne kui on õigustatud kandma seda nimetust..

Eile hilisõhtul ärkasin halvast unenäost. Tundub nagu oleksin kuu aega elevanti järgi vedanud. Kohutavalt piinav on elada teadmatuses, hirmus millegi/kellegi kaotuse ees ja kahetseda, lihtsalt kahetseda nii paljut, suutmata justkui midagi muuta. Elu ikka õpetab ja pidevalt!
Täna kannan sootuks teistsugust emotsiooni, rahu on hinges, suunurgad kerkivad iseenesest ülesse ja teadmine, et oled mul jälle olemas on kullaväärtusega.
„Sa siis olid mu allikas ja jõud, millest ma varem teadlik ei olnud”- tsiteerides mulle suunatud sõnu kalli inimese poolt…Hing jääb kinni, süda jätab lööke vahele. Sul on õigus, tõepoolest võib olla nii habras sild inimeste vahel… Õnneks ma näen nüüd päikest! Ja sina ju ka!
Tuhat tänu, et olemas oled ja mulle viimasel viiel aastal pakkunud unustamatuid hetki. Kirjeldamatult kallis oled!