Reede;)

Meie pere tavaline reede õhtu...

Hea...

Ma ei tahaks olla mitte kusagil mujal, mitte kellegi teisega.
Siin on lihtsalt meil nii hea... Järjekordselt!

Kohaneme

Oleme tagasi külmas reaalsuses aga õnnelikud, puhanud ja ...ÜLIRAHUL.
Reisist pikemalt kirjutan siis, kui kohalikku ellu end sisse söönud olen. Praegu kõnnime küll veel nagu kaks kuutõbist karges õhus, selle asemel, et Vahemere laintes hullata:)

P U H K U S

Eelviimasel töisel päeval haaras kell 15:41 mind oma sooja embusesse eufoorialaine, kui adusin, et nüüd tõepoolest algabki puhkus. Puhkus, mille sisustab reis, mida oleme planeerinud juba kevadest ja milleni oleme lugenud tunde viimastel nädalatel. Ikka selleks, et veel rohkem koos olla ja peaaegu 6 nädalat mõnusaid importelamusi nautida:)

Ma ei kurda ka kohaliku suve üle, mis eile meilt minema kolis:) Oli teine sootuks teistsugune, kui viimastel aastatel, sest olla ja nautida kõike koos, on ikka topeltrõõmsam:) Saime siis ka käputäie puhata ja töiste tegemiste ajal või selle vahepeal väga palju teineteise seltsi ja suve nautida aga (peaaegu) unustada kohustused ning spontaanselt olla seal, kus parasjagu lahe tundub, teha neid asju, mis täpselt sel hetkel meeltmööda on ja nautida erinevaid kultuure ja loomulikult ka nende kultuuride poolt pakutavate köökide maitseelamusi, on ikka sootuks miski muu. Ja seda viimast muidugi eriti veel sellepärast, et ma ju pole mingi niisama mutt, ma ikka reisin oma isikliku kokaga:)

No vot ja nüüd me siis lähemegi seda sooja suve otsima ja teie olge siis senikaua tupsununnud ja hoidke end kõrvaninakurguhaiguste eest!

Sauna taga tiigi ääres

Eks alati on mingite asjadega elus nii, et need kipuvad venima, vahel põhjusega ja vahel põhjendamatult kauaks. Planeerid küll nagu segane juba kuid või aastaid ja siiski tuleb midagi vahele, mõte muutub või sureb jõuetusest üksindusse ja kogu konseptsioon lendab vastu taevast. Lolli ja järjekindlana jätkad peale jõudehetke ehk uuesti. Kui jätkad.

Mina jätkasin, sest suvila saunaehitusprojekt on nagu mõne mehe eluprojekt, ausalt. Minu imearmas kadunud vanaisa juba unistas seda helesinist unistust ja püüdis Nõukogude idiootsele võimule selgeks teha, et ka selle suure ühtse liidu väike kodanik tahab pesta. Ja seda omaenese kodus. Aga ei, Lahemaa Rahvuspargis juba selliseid asju teoks teha ei lastud. Oli ju bürokraatia ja riigisaun, kus kõik käisid käest kinni tipa-tapa. Nii mäletangi lapsepõlvest allaandmise märke ja lootust, et ehk minu mees tulevikus ikka sauna püsti paneb.
Mõeldud, tehtud! Täna võib/võiks vanaisa uhkust tunda, sest lapselapse soovid ühtisid ja tuligi üks mees, kes võttis asja käsile. Saun on tehtud ja maja püsti ning suunurgad kipuvad iseensest taeva poole:)

Sada ja seened vol 2009

Valgus, soojus ja kõikehõlmavus, naer ja heatahtlik iroonia, palju fotomaterjali ja mälestusi, varajaste hommikutundideni ärkvelolekud, palju head ja paremat lauakatteks, veel suviselt lämbe õhk seenemetsas jne. Kõik see juhtus nädalavahetusel Võsul, kuhu kutsusime oma parimad semud, et teha üks korralik afterparty megalahedale Peterburi reisile ja kõike koostehtut meenutada.

Vene stiilis peolaualt ei puudunud külm viin, kalamari ja muu vene kraam ning korvist seened, mille sissetegemisega ma veel eilsegi õhtu pliidi ääres veetsin aga minusugune korilane selliste toimetuste üle ei kaeba. Pigem ootan juba uusi seeneleminekuid ja superinimestega koosviibimisi:)

Tänud ahvile ja ülejäänud lõbusale seltskonnale:)

Õhus on armastust

... ja armastus teadagi, käib kõhu kaudu:)

Lahkumispisarad ja teeseldud naeratus lennujaamas

Tibu on läinud ja hinge kriibib tühjus...
Harjumusel on suur jõud ja keeruline on olla aasta eemal inimesest, kellega oled olnud koos 21 aastat jutti. Kuulnud tema esimesi kilkeid, tabanud esimest naeratust, saanud osa esimesetest sammudest ja jonnituuridest, armastanud, nahutanud, kiitnud ja riielnud, laulnud ja tantsinud, laiselnud ja töötanud. Nii palju oleme me üheskoos teinud. Oleme ju üheskoos vanaema must ja valge koer ja nüüd peab see valge siin üksi saba liputama ja sina seal kaugel tuult ja udu trotsima. Hoian sulle pöialt, et kõik kenasti läheks.
Täna on alles teine päev aga ma juba igatsen ja ootan Sind tagasi kullakallis Liisuke...

Tervis...

on tähtsaim. Kõik muu on tipid-täpid, sest ilma selleta ei saa nautida täiel rinnal elu ilusaid hetki ja asju.

Kaua tehtud kaunikene

Olen teada-tuntud pisisasjadest rõõmutundev tegelane. Täna hommikul tööle sõites oli LÕPUKS OMETI avatud Vabaduse väljak autodele ja minul rõõmu kuipalju:) Sest teate mis see minu jaoks tähendab? Seda, et tulen nüüd tööle 8 minuti asemel 4-ga. Saate aru, poole kiiremini:)

Uskumatu, kui mugavaks me ikka oma elu elanud oleme:) Igatahes olin ma siiralt rõõmus otsesõidu, mitte kitsastel ja auklikel kõrvaltänavatel kolistamise üle.

Ainult lollid jäävad ennast kordama.

„Kõike saab teha ainult üks kord. Teine kord on juba kordus, võib-olla variatsioonidega aga põhijoontes sama“

* Hetkest, mil muutume teineteise jaoks loomulikuks osaks elust ning lakkame olemast ime, on kõik läbi. Ka mina olin hea ime, kuni ühel päeval sain teada, et mu headust kasutati ära. Valusalt, julmalt ja mulle tundub aina enam, et ka väga süüdimatult. Ainuke lohutus, mis mulle jäi, oli grimass Hr Kahetseja näos, mis reetis fakti, et see tegi ka talle endale piisavalt haiget aga sry mul polnud huvi tema lohutamiseks. Ma isegi ei tahtnud haletseda ega parastada. Eks igal oinal ole oma mihklipäev. See minu mihklipäev oli aga minu jaoks eriline. Võiks vist öelda isegi, et biggest wake-up call ever. Eriti tagantjärele mõeldes. Päev, mis õpetas mind nii teistmoodi elama ja hindama tulevikuks ettenähtut. Noh jah, paraku mitte küll kohe päevapealt, sest ikka leidsin veel võimalusi olla sõge armunud ja kolistada selles sogase veega täidetud ämbris, kuid veel enne, kui ma oma ihult ja hingelt viimsegi eneseväärikuse ja uhkuse oleksin riisunud, astusin kolisevast pangest välja. Natuke ise ja natuke selleks, et mulle vist ulatati abikäsi. Siiski astusin ma oma kahe jalaga vastu teadmatusele, mis tundus igatahes parem, kui lõputu jant asja eest, mis selleks hetkeks oli juba nagunii jõudnud tõdemuseni, et see ei vääri küünlaid. Ja parem see, kui jääda, oodata, loota ja leida ükspäev ennast samast hetkest, astudes kaks korda sama reha peale. Seda saab teha ainult täisidioot ja päris nii ma veel endast õnneks ei arvanud.

* Mingil suvalisel ajahetkel, mil oled vaba ja vallatu ning tahad kedagi, juhtub tavaliselt nii, et sel perioodil tema ei taha sind ja sina omakorda aga ei taha kõiki neid teisi, kes samal hetkel sinu sabas longivad. Ei huvita ja kõik! Tahan vaid teda! Siis sa väänled ja viskled omaenese südame poolt kehtestatud korras ning tunned kuidas üks samm on veel jäänud hulluksminemiseni. Njah pole mina mingi erand nendeski asjades maamunal, sest see kehtis vahel ka minu puhul. Väikeste eranditega küll, milleks olid vahepealsed õnnestunud suhted aga siiski. Nüüd olen ma midagi uut avastanud. Nimelt seda, et ei ole paremat ja enesehinnangut kergitavamat tunnet, kui see, et sind tahetakse ja justnimelt selle inimese poolt, keda tahad ka sina. Perfect match! Ka siin oleks võinud minna kohe lihtsamalt aga kas ma siis oskaksin hinnata kõike seda, mis mul nüüd olemas on?

„Kõike saab teha ainult üks kord. Teine kord on juba kordus, võibolla variatsioonidega aga põhijoontes sama“.

"Täna pole ma enam see naine, kes ma olin siis, kui kõik need tobedused minuga juhtusid. Täna mul pole enam aega kordusteks“

Jaan

Selleaasta Jaan oli nii hea, mõnus, soe ja pakkus turvatunnet hingele aga ka rõõmu ja ilu silmale ja südamele. Aga nii vist ongi, kui oled õnnelik ja ümbritsetud kallitest inimestest ja parimatest paladest:)

Algatuseks läksime sohu, täpsemalt Viru rabasse.

Vilutkiskumine raba laudteel on ohtlik, seepärast tegime selle juba enne ära:)
Tulime välja loomulike kadudeta ühes tükis kõikseemees ja oli põhjust rõõmustamiseks
Armastus käib kõhu kaudu, nii ka Jaanipäeval.
Ja eriti veel siis kui valmib maailmaparim barbeque kala.

Grilliuimas suvekodud

Õnneuimas jaanilised

Hingematvalt ilus päikeseloojang

Ja nii olengi ma õnnelik:)

No comments!

Kõik on kinni mõtlemises?

Ma keen, praen, kõrben. Pilk on nii udune, et sügisene London on selle kõrval poisikene. Keha valutab ja tuikab, süda klopib sajaga ja hirm sööb viimsegi julguse.

Ja siis kuulen ma oma nime. On aeg minna ja ületada iseennast. Kui ma ikka saan ja suudan. Kohtuda millegagi, mis on minusuguste klaustrofoobikute suurim hirm. Viskan ennast vastutahtmatult raamile pikali. Valges kitlis naisterahvas asetab mu pea raamil olevasse süvendisse ja sulgeb selle kaanega. Käib klõpsatus. Esimene õudus on käes. Ma ei saa oma pead keerata, tõsta ega ka kõige suurema hirmu korral lahti kangutada, raudkolakas on kinni ja minu pea selle sees. Näen vaid päevavalguslambi vihku oma peakohal , mis kaane ribade vahelt läbi kumamas. Tunnen kuidas särk selja külge sekundiga kinni kleepub ja pisarad mööda põski allapoole veerevad. Mul pole võimalust isegi neid pühkida. Hirm võtab veelgi võimust ja süda peksab juba maksimum volüümi peal. Nii püüangi kunstliku pingutusega mõelda ilusatele hetkedele, kallitele inimestele ja kõigele muule. Masinamõte on kõigist neist tugevam ja hirm halvab mind. Nada Fedja, nada!, on mu ainuke missioon, sest see lihtsalt on vaja ära teha. Iseenda hingerahu ja tervise pärast.

Siiski…tean ju mis mind ees ootab. Sõit 2 meetri pikkusesse masinasse, mis on u 50 cm kõrge ja 50 cm lai. Põhimõtteliselt praeahju, kui erksamat võrdlust tuua. Selline on uus imemasin ehk ajukompuuter, mis erineb oma eelkäijast, mis oli avar ja avatud, täielikult.

Arst ulatab paanikanupu ja kuulen kuidas ta susside sahinal ruumist lahkub, et mind kogu seanssi jooksul klaasi tagant vaadata. Magnetväli ruumis on liiga tugev, sellepärast. Läheb paar sekundit, kui masin mind ahnelt endasse tõmbab. Järgneb pool tundi õudust, ängistust, hirmu, pisaraid. Ma kordan 30 minutit. See kõik toimub suure mürina ja erinevate helide taustal. Tean, et kui silmad avan ja läbi metallvõre piiluda püüan, on pekkis. Tekib veel suurem paanika ja väljapääsuvõimalused on koheselt olematud. Jälle püüan tugeva mõttejõuga suunata oma mõtteid mujale – lähedased, kodu, töö…, kuid taaskord ahistab mind mõte sellest masinast.

Ärge arvake, et ma olengi selline äpu. Ega ma naljalt ikka iga arstiriista peale vedru peaaegu välja viska või valges kitlis inimese peale pisaraid vala aga see…see kogemus oli midagi, mis pisarad suure survega tööle pani ja arsti käepigistust vajas.

Olen kahel korral peaaegu vajutamas paanikanuppu, sest õudus ei tundu lõppevat ja hirm on mind praktiliselt alla neelanud. „Krt Gerli, võta ennast kokku“, on mu hambad ristis antud lause aga kas ma ikka suudan… Ja kujutage ette, suudan!

Tõeline õudus ja igikestev seanss lõppevad. Toibun veel mõned minutid ooteruumis ja siis tekib pingelangus, mis laseb valla tõelise nutuhoo kalli inimese telefonikõne peale. Veel tunde hiljem turgutab neuroloog mind uuringu positiivsete tulemuste ja rahustitega aga unenägudes tunnen veel kordi seda tunnet.

182 päeva

Kvaliteetaeg nädalavahetusel

Siin meie suurepärases riigis, kus päike poole aasta vältel juba kell neli pärastlõunal looja läheb, tuleb suvega varakult pihta hakata. Seda me nädalavahetusel järjekordselt ka tegime. Üldse on viimased kuu aega suvi südames ja kui ujumine ja päevitamine välja jätta, siis kõiki muid suvetegevusi olen ma küll juba aprilli keskpaigast alates omal nahal proovinud. Nii ongi lahe, eriti kui ilm soosib, sest siis kestab suvi justkui kauem ja juba 4 kuu pärast tuleb pikem jätkuüritus reisil.

I love my life!

Kiviviske maailmameistrivõistlused Võrtsjärve ääres

Plärts

Ka hüppemeeskoond ei väsi:)


Kolm musketäri põõsastes sahistamas:)


San Fransisco Eesti moodi ehk sümpaatne Viljandi


Türi lillelaada stiilipuhas meelelahutaja

Paadimatk Emajõel

Piknik kolmele Võsul

Kiri

Koju postkasti saabus ümbrik. Mhmmm..., tuttav käekiri oli esimene emotsioon valget paberit silmates. Paari tehtega keeras ette, et tegemist on selle kirjaga, mille ise endale eelmisel aastal Vainu koolitusel kirjutasin ehk üks osa koolitusel tavaks saanud lahedast traditsioonist. Paned oma soovid, unistused kirja, kamakaks kas üks või mitu, asetad kirja hoolikalt ümbrikusse ja maalid oma nime ja aadressi peale. Poole aasta pärast leiad kirja oma postkastist ja alati on esimene emotsioon see, et mhmmm..., tuttav käekiri:) Olen seda kordi tundud.
Sedakorda oli aga kõige lahedam kirja avada üldse, sest enam-vähem umbes-täpselt mäletasin ma kirjapandud unistust, teemat mis seekord fookuses oli ja kohati tundus käegakatsutav ja siis jälle nii kauge ja ähmane. Täna pole seis enam sama. Täna on see unistus täitunud ja seisab mu ees, elab minuga kaasa ning on sügaval südames ja peopesa kumeruses.
Täna olen ma tüdruk, kelle unistus on lõpuks täitunud ja tagasihoidlikult öeldes :) olen ma sellest kõigest mõõdukas vaimustuses. Sünkroonis kirja lugeda ning tunda, näha ja tajuda, et kõik ongi lõpuks nii, on lihtsalt öeldes vapustavalt lahe:)

Ilus on olla, kui kole on möödas...

Et saada paremat- tuleb soovida parimat!

Et saada paremat, tuleb soovida parimat ja vahel ülearu kaua kannatada...

Kujuta ette, et oled kinos ja vaatad filmi, mille jooksul on sul võimalus hetkeks kehastuda kellekski teiseks, elada kellegi teise elu, tunda kellegi teise tundeid ja mõelda kellegi mõtteid. Mis saab aga siis, kui kaamera sinu peale suunatud on? Millist filmi sina oma elust vaadata tahaksid või milline see oleks, kui keegi selle filmilindile jäädvustaks?

On ju olnud nii ja naa pidi aegu. Täna aga tahaksin ma kaamera tööle panna, sest olen iga päevaga aina õnnelikum, tasakaalukam, rahulolevam, enesekindlam ja tunnen turvatunnet – kõike seda, millest ma vargsi juba aastaid puudust tundsin. Seda, mille suunas ma liikusin, kuid justkui kohale jõudmata. Sellised olukorrad tekitasid lõpuks käegalöömise emotsiooni, tunde kus aju ei registreerinud mitte ühtegi kaadrit ega heli ja ma lihtsalt proovisin tõmmata järjest rohkem õhku kopsudesse, et virelevat pilti selgemaks saada.

Loomulikult oli sekka ka kuhjaga õnnelikke hetki, kuid negatiivsest õpid kõige enam, see on see, mis jääb kahjuks meelde:( Siiski ma vist ei muudaks midagi, peaaegu mittekuimidagi …või siiski… See kõik on kogemus, need rasked otsused, vaagimised-saagimised teemal kas jääda, kuhu jääda, kellega jääda, on ajanud mind ükshetk hulluks, kuid samas oli see praeguse rahulolutunde kasvulavaks. Seda enam on tagantjärele uhke tunne, et olen roninud igast supist võidurõõmsalt välja:)

Täna oskan nautida ja hinnata olemasolevat veel rohkem ja sõna „iseenesestmõistetav“ ei ole märksõnaks suhetes kummalegi poolele. See on paganama hea tunne!

Nii lõppekski minu film kaadriga, kus keerutaksin end ümber elektriposti, sest lihtsalt nii hea on olla! Vihmas, lumes või päikese käes – vahet pole!

Don´t worry, be (very) happy!

Varsti juba traditsiooniks saanud igakevadine haiglaring on sedakorda tehtud :) – prii sõit kiirabiautoga, majutus nagiseval raudvoodil ja glükoosiannus veeni + mitmed uuringud ja saabuvad lisauuringud ning lähedaste hirmul silmad ja tugevad käepigistused.

Aga sõbrad ärge enam muretsege, mul on juba jälle parem:) Kuigi sedakorda ei otsiks ma põhjust stressist ja suurest pingest, vaid pigem madalast vererõhust ja söömatusest ning ehk ka kevadväsimusest, sest muud asjad minu elus on hästi ja graafiku järgi aina paremini hakkavad olema:)

PS! Pärast horisontaalasendis veedetud nädalavahetust sai eile nauditud Vombatit – väga lihtne ja mõnus vahepala.

Kena algus päevale

Turunduse kolmapäevahommikune koosolek. Kõik istuvad, kuulavad, räägivad need, kel midagi öelda. Kui koosolek lõpeb, kiirustavad teised oma töölaua ja kuvari juurde. Tõusen minagi toolilt ja sean end minekule. Järsku peatab meeskolleeg mu sammud ning krabab mind oma embusesse. Enne kui jõuan midagi mõelda ja tema kodeeritud teadet lahti muukida, teatab ta ilmselge süütundega „Eh sul oli ju sünnipäev millaski??? ja mind polnud vahepeal tööl, seega pole sulle veel õnne soovinud - palju õnne!“

Einoh oli tõesti, juba 31 päeva tagasi :) Õnne pole aga kunagi nii palju, et seda soovida ei tohi. Nii, et mul oli superhea meel kallistuse ja siiraste õnnitluste eest ning kõrvaltvaatajad said ka naerda:)

Otsisime nõela heinakuhjast

Mõisted aus ja avameelne on aastate jooksul suurema osa oma väärtusest kaotanud. Me püüdsime seda põhimõtet ümber lükata. Ka avatud hingedele ei ole sellise eesmärgi täitmine pühapäevahobi ja nõuab suurt eneseületust.

Ja nii see käis...

... 9 inimest
1 psühhoterapeut
32 tundi psühhoanalüüsi jutti v.a. uneaeg
120 km kodust eemal lumevallidest kaetud maja
miljon emotsiooni
sada põrkumist
tuhat kommentaari
kümned kaitsekõned
mitmed näoilmed
kolm käiku sööki
mitu pudelit veini

Tulemuseks veidi rahutud hinged, enesepaljastused, pandoralaeka avamised, luukerede kapist väljatõmbamised, pisarad, naer, kallistused, käepigistused. Ühesõnaga kaks pikka ja emotsionaalselt tohutult koormavat päeva aga olgu parem nii, kui see, et mured lumepallina hoogu kogudes katastroofiks eskaleeruvad.

Tulevik näib hele, sest paljud probleemid jäävad olemata, kui inimesed räägivad ja kuulavad. Ja mina olen ju optimist:)

Tundsin torget

Käisime eile tema sünnipäeva tähistamas. Oli taas kord tore kohtumine, siiras õhkkond ja südamlikud emotsioonid...Tunne, et oled südamest oodatud, see andmise ja saamise lihtsus.

Õhtul, hetk enne uinumist jõudsin veel mõelda, kui hea on tingimusteta sõprus, lihtsad ja väikesed pisiasjad ehk elu kogu oma alastiolekus - väikeste murede, keskmiste õnnestumiste, suurte rõõmude ja vaieldavate seisukohtadega.

Sajandi kauneim armastuslugu?

Tänases tõehetke saates küsis Võrno punasel toolil istuvalt mehelt, kas ta on viimase aasta jooksul oma naisele öelnud, et armastab teda. WTF miks selline ebaloogiline küsimus kooselus olevale inimesele mõtlesin ma, kuid kikitasin siiski kõrvu, et vastust kuulda. Urmase vastus oli eitav ja tõde, vaatamata sellele, et ta abielus on ja peres sirgub väike laps.

Mina polnud ilmselgelt ainuke, kes kuuldud vastusest hämmingusse sattus ja käsi kokku hõõrudes nende elu korraldama soovis hakata:) Ka Võrno tähelepanelikuks treenitud võrkkest võttis imestunud ilme ette ja parajalt terav ja irooniline keel kukkus situatsiooni kommenteerima, paludes mehel „karistuseks“ siin ja kohe kogu stuudiopubliku ja Eestimaa ees kolm kaunist sõna naisele öelda. Nii need sõnad kiretu korrektsusega õhku lendasid ja naisel oli teeseldud naerusegusele emotsioonile lisaks kurgus nutuklimp.

Uskumatu on aga see, et siin samas pöörlevas maailmas elab inimesi, kes justkui kardavad ennast avada oma kõige lähedasemate ees või mõnulevad mugavusstsoonis arvates, et partneril on ju nagunii kama kaks, sest üheskoos õhtusse päevi veeretame, järelikult ka armastame teineteist, vist. See mida kaaslane arvab, soovib või tahab, on teisejärguline, sest emotsioonide väljendamine on ju ometigi tabu... Kas tegemist on iseloomu, laiskuse või mugavusega? Ma ei imesta siis miks tänapäeval suhted kiiresti purunema kipuvad, inimesed abitult saatuse ees käed tõstavad ja oodatud vabadust või uut sooja kohta nautima lähevad. Siis on muidugi neid tuututajaid stiilis „näe läks ja rikkus kõik ära“ kuipalju. Aga tegelikult on tõde palju sügavamal ja nii mõnelgi juhul ehk kusagil vahepeal, sest „süüdi“ ollakse sageli ka üheskoos.

Ühesõnaga minu aju ei võta kinni, kuidas on võimalik elada päev päeva kõrval oma elukaaslasega, kui naabriga, vahetades vaid smalltalk´i ja parematel päevadel ehk ka tasakesi pimedas teki all vanainimeste asja ajada. Kuidas saab puududa kooselus kommunikatsioon, armuavaldused, lähedus, tähelepanu, intiimsus, mis suhe see siis üldse on? WTF!!!

Igatahes nii mina ja ka Võrno ei mõista sellist oma urus elajate taktikat ega kiida seda ka heaks. Sellised omaette nohistajad ei tee liiga mitte ainult oma partnerile, vaid jäävad ka ise nii paljust ilma.

Kas see ongi siis tänapäeva kiire maailma versioon sajandi kaunimast armastusloost stiilis „oleme vait ja eksisteerime lihtsalt kõrvuti“. Kahju, mul on väga kahju ja seda enam tunnen ja olen tänulik, et minu elus midagi sellist pole ette tulnud, ma olen tõeline õnneseen. Või lihtsalt öeldes ole ise avatud ja sulle vastatakse samaga, isegi siis, kui partner ennast „eelmistes eludes“ kinniseks on pidanud:)

Suusoojaks öeldud sõnad

Säästmata end jaotasin sõnu,
jaotasin päevi, jaotasin öid.
Jaotasin tundeid ja tundsin mõnu,
paotatud huultelt jaotasin neid.

Mõned lubadused on antud selleks, et neid mitte kunagi täita, kuigi ka neis on hetki, mida me pole lakanud hetkekski armastamast. Vaevalt aga, et naiste kasutusjuhend midagi sellist ette näeb. Täisväärtuslikuks eksistentsiks vajame siiski enamat, kui katteta lubadused. Vajame midagi, mis turgutaks me ego, reaalseid tegusid, mis peletaks minevikust kaasa lohisevad hirmud, ärataks ootustemaailma pilkast ja pimedast talveunest ja hävitaks ebakindluse.

Kui lõpuks kuude ja –aastatepikkusest peata olekust virgud, teadmata suunas sööstnud tõllast maha astud ja mõtted sellest kõigest selginevad, mõistad, et naiselik ilu ja enesehinnang on tihti pöördvõrdelises seoses. Sa oled see kelleks sa ennast mõtled ja kellena teised oma segaste tegude läbi sind suhestavad. On aeg tõusta ja särada. See on aeg, kus tunned emotsionaalne balanss on taastatud. Sa elad, jälle! Kraanid sulguvad iseenesest ja läbipaistvad pärlisuurused pisarad, mis varem mööda põski sageli allapoole veeresid, on peatunud. Senini hinge auklikuks näriv häbitunne kaob ja maailm tiirleb nii mis kole ja sina koos sellega. Kuid siiski mitte enam heitlikult, vaid nagu kindlakäeliselt rajale paisatud keeglipall, mis täpselt oma teekonda teab. See on tohutult elavdav tunne:) See on õnnetunne!

Siia lõppu passiks ehk üks ilus luuletus, mis ühel kargel talvehommikul mu postkasti potsatas ja mida võiks ka laiemates massides ringirändavad hilisemad sügajad õppematerjalina kasutada:)

Iga mälestus on isemoodi värvi,

leidub selliseid, mis pleekinud on seest,

mõned puutumatult säilitanud värvi,

teised läbivettinud on silmaveest.

kõige enam armastan ma neid, mis valged,

vahel enda lõbuks piilun punaseid,

tunnen äratundmisrõõmu oma palgeil,

kui ma videvikus jalutan neil teil.

muidugi on neidki, mis on hallid,

aga neid ma vähe mäletan,

küllap need ei ole nõnda kallid,

nii ma iseendale neid seletan.

palju vaeva olen talunud,

kui kohtan selliseid,mis mustad nagu süsi...

pelgan siis ja sügavuses ohkan,

kardan vastuseid.... ja kardan küsimusi.

takistades, tõrjudes neid ära,

muutub vallutavaks nende stiil,

hargneb laiali, siis musta sügav sära

ja mu lootusetult endaga ta viib.

seks püüan leppida, mis puudutanud hinge,

võtta mälestusi nii just nagu on,

teha nendega koos värvirikkaid ringe,

kui nad mulle külla tulnud on.

ja nendel kordadel kui hing on vaevas,

see mis möödund, kisub kaasa sedasi,

et jään hingetuks siis appi kutsun taevast

nii pääsen oma elus edasi.

kuidas olemine võiks küll olla,

kui ma puutumatu oleks möödunust,

saaksin õnnelikumaks...ei tea, võib olla

ma oleks värvitu ja vaesem läbielatust

Tehtud:)

Sünnipäeva traali-vaali sai eilsega grand finale´ks.

Tulemused:
* olen aasta vanem
* olen üllatuste meelevallas
* näol on uued naerukortsud
* olen kõvasti üle söönud
* upun lillemerre

* kuuldud ja öeldud on asju, mis suunurgad taeva poole tirivad
* olen positiivsete emotsioonide haripunktis
* nähtud ja emmatud on kõik minu elus tähtsal kohal eksisteerivad kallid inimesed
* katsun käega uut profifotokat
* lähen Itaaliasse
* naudin järelkaja
* olen õnnelik

Edasi algab mõneks ajaks piimasupihooaeg ja seltsielu toimub kitsamates sektsioonides:)

Tuhat tänu teile, kes te aitasite sellele kõigele kaasa ja mu ego taevasse lennutasite:)

Muah!

Aitäh SULLE!

Suur-suur aitäh!

Minu päev

Aasta tagasi nautisin ma oma sünnipäeva unistusteriigis Uus-Meremaal.

Täna hommikul ärkasin ma teises lemmikkohas ehk eestimaapealses paradiisis.

Ja muud ei olegi hetkel rohkem öelda, kui vaid seda, et ma olen ÕNNELIK!

Tänud kõigile kallitele imeliste soovide ja siiraste õnnitluste eest! Olete asendamatud! Love U!

Emotsioonide ohver

Harjumusel on suur jõud, veel enam – me oleme tihtipeale emotsionaalsete ahelate külge kinni seotud. Ja siis öeldakse midagi, mis muudab minu igapäevast keskkonda. Ma kaotan kellegi, kes on iga tööpäev minuga tõtt vaadanud, minuga puid ja maid jaganud, vaielnud, toetanud, andnud ja võtnud.
Isegi kui ratsionaalsus seda mängu juhib ja kõik tundub mõistusele vastuvõetav ja ehk isegi õiglane, trummeldab siiski kümmekond väikeste vasaratega mehikest mu mõlemas meelekohas. Ma olen emotsioonide ohver. Esmaspäevast on aga kõik teisiti ja mu ainuke lohutus on see, et ma olen veel endiselt haiguslehel ega pea seda lahkumist oma pisaratega rikastama.

Suurim seiklus

Täpselt aasta tagasi kuuendal veebruaril startis Tallinna lennujaamast lennuk kaugustesse – algas minu senise elu suurim seiklus. Reis, mille mõjud ja mälestused saadavad mind alati:)

Tükike sellest...

Every little thing she does is like magic

Kunagi sai siin välja lubatud väike kokkuvõte ka naiste kiiksudest, sest meeste omi oleme juba lahanud.

Pean aga nentima, et neid oli palju raskem kirja panna, sest kes see ikka tahab endale tuhka pähe raputada:) Aga lubadus on lubadus ja antud selleks, et täita.
Kõigepealt oleks vist asjakohane öelda, et kui keegi oskaks tungida meeste ja naiste erineva hingeelu allhoovuste sügavusse ja püüda sellest ka aru saada, oleks ta ammu geeniuseks tunnistatud, sest Jumal on meid nii erinevaiks loonud.

Kuna ma ennast eriliseks geeniuseks ei nimetaks, siis pole ilmselgelt kõik siinöeldu absoluutne tõde aga ehk siiski veidi reaalsuse peegeldus.

No millised me siis oleme?

Kindlasti äärmiselt tublid, andekad, targad, geniaalsed jne. Aga sellegipoolest me kõik ootame ülearugi kiitust, komplimente, armastust, tähelepanu, lilli, üllatusi, hellust ja hoolt. Isegi kui joodik või libekeel oma kommentaaridega lagedale tuleb, on pooltel meist rõõmus nägu ees, sest paar ilusat sõna on ikka parem, kui päevadepikkune vaikus. Samas ootame seda kõike teilt aga oleme tihti ise liiga kitsid, et teid selle armastuse ja hoolega üle valada. Meil on muidugi miljon vabandust varuks teemal – pole aega, olen väsinud, tööpäev pikk, vaja koristada, laps nutab jne. Me arvame tihti ja ekslikult, et teie mehed olete tugevamad pooled ega vaja ise midagi. Nii juhtubki, et mõned meist mõistavad andmise ja saamise korrelatsiooni liiga hilja - siis, kui te ennast uude sooja kaissu sisse olete seadnud. Aga me õpime ehk oma vigadest või teiste omadest.

Me tahame rääkida üldiselt kohe asjad selgeks, mitte homme. Meile on tähtis see, et me saaksime oma jauramised jauratud, vingumised vingutud ja paukumised paugutud. Nii pole imestada, et osadel teist on meie sissetuleva kõne mobiilihelinaks kanade kaagutamine:) Üldiselt meile meeldib, kui te vastu ei vaidle, vaid tunnistate lontiskõrvu omi vigu, meie omadele tähelepanu pööramata.

„Ruttu riide, lähme!“ käsklus meie peal paraku ei toimi. Enamus naisi lihtsalt ei saa nii kiiresti hakkama. Aga see on ka arusaadav, sest konkurents on tihe ja väljaminnes tuleb ikka triibud näole vedada, soeng tupeerida ja paremad riided kapist välja otsida. Selle viimasega on ka muidugi pahasti - meil tõesti ei ole mitte midagi selga panna, kuigi kapiuks ei lähe kunagi kinni. Samas teile ju meeldivad meie sukad, sokid, seelikud, kleidid ja meie valikuvõimalus neid kõiki demonstreerida ja teile neid kõiki seljast rebida.

On valdkondi, kus oleme nii tugevad ja neid kohti, kus ainuüksi väikese nügimise või halva sõna peale lähevad suunurgad allapoole ja kraanid lahti. Meie silmad on märja koha peal. Te olete õigesti aru saanud – meid ei tohi solvata, meie peale on keelatud karjuda, ropendada, sünnipäevale lilledeta tulla või selle sootuks ära unustada:) Me solvume paugust, kui sa ei märka meie uut soengut, riidehilpu või meid üldse. Me pettume, kui uus ja kallis pitspesu sekundiga põrandale lendab ning kogu pakend nautimata jääb. Meile ei meeldi konkureerida teie sõpradega, tööga, ämmaga, televiisoriga ja jalgpalliga. Meile kohe üldse ei meeldi, kui te oma poriste saabastega üle pestud põranda tahate joosta, et mahaunustatud autovõtmed laualt haarata, kui pidevalt meie prügikasti täissaamist märkama peame, kui palvele pesumasinast asjad kuivama panna, te alles päev hiljem reageerite ning kui me komandeeringust tulles närtsinud toalilled eest leiame. Meie unistustemaailmas aitate te meile mantli selga, avad uksi, tood lilli, valmistad ka ise mõnikord õhtusööki ning kantseldad lapsi, et me saaksime sõbrannadega oma meeletult tähtsaid koosolekuid pidada. Kui te meie unistustemaailma reaalsusesse toote, võite uskuda, et me muutume paugust palju paremaks naiseks.

Mis siis, et teie olete valijad pooled, ei jäta me kõike teie hooleks, vaid soovime aina enam ka ise valikute tegemisel oma häält sekka öelda ja maailma naistevõimu järgi pöörlema panna. 20-ndate alguses oli meile tõepoolest põnev kasvõi iga päev uue inimesega kohtuda ja sellest energiat ammutada ning uue elamuse võrra rikkamaks saada, aga mida aeg edasi, seda rohkem oleme me märganud, et tegelikult inimtüübid korduvad ja kui sa tead, mida tahad, siis ei viitsi enam kõike vastu võtta. Nii me ei pruugigi iga püksikandja peale jooksukingi jalga panna, vaid soovime ka ise otsida, valida ja võtta. Kui me aga leiame selle meile sobiva kandidaadi, kellega pikemalt, kui aastake ühises maailmas jalutada, oleme me päris voolitav plastiliin ja valmis suuremateks võitudeks, kui ühised kinoskäigud ja korra nädalas toimuvad õhtusöögid.

Tavaliselt me otsime nõela heinakuhjast. Meil on oma väljakujunenud ideaalpilt tulevikust ja inimestest enda kõrval. Osadele meist meeldivad hästi näpitavad mehed ning sellised ei tee hinnaalandust, ega lepi harju keskmise mehega enda kõrval ka siis, kui see valge lehviga meesmodell oma bemmi maja ette ilmselt kunagi ei aja. Neile jääb ikka lootus, et võib-olla ta pole lihtsalt jõudnud veel:) Teised meist rahulduvad parem varblasega peos, kui tuviga katusel. Endast targema ja kindla meelega mehe käevangus meeldib meile aga enamusele ennast kohe eriti haakida, sest meie silmis peate teie meist kindlasti üle olema:) Meile meeldib, kui te olete otsekohesed, tegutsejad ja teate mida soovite ning julgete seda ka sõnade ja tegudega väljendada, mitte ei oota, kuni õnn teile käed rüpes istumise ajal sülle kukub. Me oleme kogenud, et selliste vennikestega, kes ise-ka-ei-tea-mida-nad-tahavad, pole pikemas perspektiivis midagi ette võtta ning see õnn potsatab hoopis nende sookaaslastele sülle. Kulunud slogan „Raha pole tähtis“ on pooltele meist jama loba, vaid tagasihoidlikumad ja iseseisvamad arvavad, et me vajame küll raha ja tore, kui seda ka teil rahakoti vahel oleks aga raha ei tee õnnelikuks. Osad meist on printsessid herneteral, kes vajavad oma võimu- ja eneseteostsuseks teie nõrki omadusi. Nii valivadki parima ninaga meist enda küljeluuks nõrgad ja otsusutvõimetud mehed, et oma nõudmisi vastuvaidlemisi kuulmata rahuldada, lapsi manipuleerimisobjektina kasutada, teid lõo otsas hoida ja lasta arveid kinni taguda ning kõige lõpuks veel vahel mitte tahta ise aga mitte anda ka teistele. Ja teie peate muidugi alluma ja suur osa lontusi seda ka teeb (Paraku!) ja hakkab isaseks alles siis, kui omandisuhe minevikust või olevikust enam absull hingata ei lase.

Me andestame aga tihti ei unusta, kandes hoolt selle eest, et ka teiegi ei unustaks näiteks 5 aastat tagasi tehtud vigu. Pole mingi probleem kedrata vanu asju ja loopida teie pihta nooli teie mineviku osas, anda hinnanguid ning õpetlikult noomida. Aga see on ju kõik üllal eesmärgil – et te oma vigadest õpiksite ja neid ei kordaks. Kasu on vastastikune. Oeh jah, me oskame suurepäraselt salvala sms-i teele saata, oma iroonilise sõna välja öelda ja saatanliku naeratuse teisele poolele kinkida. Vaikivast halvakspanust või pilgust rääkimata...Olgu see suunatud siis meestele, kes meid alt vedanud või tihedale konkurentsile, kellega meid alt veeti.

Meile meeldib hullupööra romantika ja see ei tähenda meie keeles tavalist õhtusööki Reporteri taustal ning korra aastas käevangus teatriuksest sissehõljumist (kuhu meie piletid orgunnisime). Me pigem joobume teie tähelepanuavaldustest, romantilistest üllatustest veini ja maasikate taustal, teie meelidvatest ettepanekutest ja kiitvatest ovatsioonidest ja kui kõik see on olemas, siis veel sellest, millest teiegi...

Lapsed ja abielu on meile tähtsad. Me ei alahinda ka teie rasket panust aga saage aru vaid naised saavad imetada ja valgeid kleite pulmapäevaks selga pista. Selleks ka meie pidev vatramine nendel tähtsatel teemadel.
...

Võiks veel muidugi jätkata aga kas sel ongi mõtet, sest ei teie ega meie pole kaugeltki täiuslikud, kuid siiski soovime me siin maailmas koos eksisteerida. Vähemalt enamuse ajast me arvame nii. Ja sõjas ja armastuses on ju kõik lubatud, kaasa arvatud meie väikesed kiiksud:)

Minu elu magusad hetked:)

Ma olen suur tüdruk. Armastan kommi! Sellegipoolest ei kipu ma neid alati kohe ja kiiresti paberist lahti harutama ning kõike korraga ära sööma... :)