Kunagi sai siin välja lubatud väike kokkuvõte ka naiste kiiksudest, sest meeste omi oleme juba
lahanud. Pean aga nentima, et neid oli palju raskem kirja panna, sest kes see ikka tahab endale tuhka pähe raputada:) Aga lubadus on lubadus ja antud selleks, et täita.
Kõigepealt oleks vist asjakohane öelda, et kui keegi oskaks tungida meeste ja naiste erineva hingeelu allhoovuste sügavusse ja püüda sellest ka aru saada, oleks ta ammu geeniuseks tunnistatud, sest Jumal on meid nii erinevaiks loonud.
Kuna ma ennast eriliseks geeniuseks ei nimetaks, siis pole ilmselgelt kõik siinöeldu absoluutne tõde aga ehk siiski veidi reaalsuse peegeldus.
No millised me siis oleme?
Kindlasti äärmiselt tublid, andekad, targad, geniaalsed jne. Aga sellegipoolest me kõik ootame ülearugi kiitust, komplimente, armastust, tähelepanu, lilli, üllatusi, hellust ja hoolt. Isegi kui joodik või libekeel oma kommentaaridega lagedale tuleb, on pooltel meist rõõmus nägu ees, sest paar ilusat sõna on ikka parem, kui päevadepikkune vaikus. Samas ootame seda kõike teilt aga oleme tihti ise liiga kitsid, et teid selle armastuse ja hoolega üle valada. Meil on muidugi miljon vabandust varuks teemal – pole aega, olen väsinud, tööpäev pikk, vaja koristada, laps nutab jne. Me arvame tihti ja ekslikult, et teie mehed olete tugevamad pooled ega vaja ise midagi. Nii juhtubki, et mõned meist mõistavad andmise ja saamise korrelatsiooni liiga hilja - siis, kui te ennast uude sooja kaissu sisse olete seadnud. Aga me õpime ehk oma vigadest või teiste omadest.
Me tahame rääkida üldiselt kohe asjad selgeks, mitte homme. Meile on tähtis see, et me saaksime oma jauramised jauratud, vingumised vingutud ja paukumised paugutud. Nii pole imestada, et osadel teist on meie sissetuleva kõne mobiilihelinaks kanade kaagutamine:) Üldiselt meile meeldib, kui te vastu ei vaidle, vaid tunnistate lontiskõrvu omi vigu, meie omadele tähelepanu pööramata.
„Ruttu riide, lähme!“ käsklus meie peal paraku ei toimi. Enamus naisi lihtsalt ei saa nii kiiresti hakkama. Aga see on ka arusaadav, sest konkurents on tihe ja väljaminnes tuleb ikka triibud näole vedada, soeng tupeerida ja paremad riided kapist välja otsida. Selle viimasega on ka muidugi pahasti - meil tõesti ei ole mitte midagi selga panna, kuigi kapiuks ei lähe kunagi kinni. Samas teile ju meeldivad meie sukad, sokid, seelikud, kleidid ja meie valikuvõimalus neid kõiki demonstreerida ja teile neid kõiki seljast rebida.
On valdkondi, kus oleme nii tugevad ja neid kohti, kus ainuüksi väikese nügimise või halva sõna peale lähevad suunurgad allapoole ja kraanid lahti. Meie silmad on märja koha peal. Te olete õigesti aru saanud – meid ei tohi solvata, meie peale on keelatud karjuda, ropendada, sünnipäevale lilledeta tulla või selle sootuks ära unustada:) Me solvume paugust, kui sa ei märka meie uut soengut, riidehilpu või meid üldse. Me pettume, kui uus ja kallis pitspesu sekundiga põrandale lendab ning kogu pakend nautimata jääb. Meile ei meeldi konkureerida teie sõpradega, tööga, ämmaga, televiisoriga ja jalgpalliga. Meile kohe üldse ei meeldi, kui te oma poriste saabastega üle pestud põranda tahate joosta, et mahaunustatud autovõtmed laualt haarata, kui pidevalt meie prügikasti täissaamist märkama peame, kui palvele pesumasinast asjad kuivama panna, te alles päev hiljem reageerite ning kui me komandeeringust tulles närtsinud toalilled eest leiame. Meie unistustemaailmas aitate te meile mantli selga, avad uksi, tood lilli, valmistad ka ise mõnikord õhtusööki ning kantseldad lapsi, et me saaksime sõbrannadega oma meeletult tähtsaid koosolekuid pidada. Kui te meie unistustemaailma reaalsusesse toote, võite uskuda, et me muutume paugust palju paremaks naiseks.
Mis siis, et teie olete valijad pooled, ei jäta me kõike teie hooleks, vaid soovime aina enam ka ise valikute tegemisel oma häält sekka öelda ja maailma naistevõimu järgi pöörlema panna. 20-ndate alguses oli meile tõepoolest põnev kasvõi iga päev uue inimesega kohtuda ja sellest energiat ammutada ning uue elamuse võrra rikkamaks saada, aga mida aeg edasi, seda rohkem oleme me märganud, et tegelikult inimtüübid korduvad ja kui sa tead, mida tahad, siis ei viitsi enam kõike vastu võtta. Nii me ei pruugigi iga püksikandja peale jooksukingi jalga panna, vaid soovime ka ise otsida, valida ja võtta. Kui me aga leiame selle meile sobiva kandidaadi, kellega pikemalt, kui aastake ühises maailmas jalutada, oleme me päris voolitav plastiliin ja valmis suuremateks võitudeks, kui ühised kinoskäigud ja korra nädalas toimuvad õhtusöögid.
Tavaliselt me otsime nõela heinakuhjast. Meil on oma väljakujunenud ideaalpilt tulevikust ja inimestest enda kõrval. Osadele meist meeldivad hästi näpitavad mehed ning sellised ei tee hinnaalandust, ega lepi harju keskmise mehega enda kõrval ka siis, kui see valge lehviga meesmodell oma bemmi maja ette ilmselt kunagi ei aja. Neile jääb ikka lootus, et võib-olla ta pole lihtsalt jõudnud veel:) Teised meist rahulduvad parem varblasega peos, kui tuviga katusel. Endast targema ja kindla meelega mehe käevangus meeldib meile aga enamusele ennast kohe eriti haakida, sest meie silmis peate teie meist kindlasti üle olema:) Meile meeldib, kui te olete otsekohesed, tegutsejad ja teate mida soovite ning julgete seda ka sõnade ja tegudega väljendada, mitte ei oota, kuni õnn teile käed rüpes istumise ajal sülle kukub. Me oleme kogenud, et selliste vennikestega, kes ise-ka-ei-tea-mida-nad-tahavad, pole pikemas perspektiivis midagi ette võtta ning see õnn potsatab hoopis nende sookaaslastele sülle. Kulunud slogan „Raha pole tähtis“ on pooltele meist jama loba, vaid tagasihoidlikumad ja iseseisvamad arvavad, et me vajame küll raha ja tore, kui seda ka teil rahakoti vahel oleks aga raha ei tee õnnelikuks. Osad meist on printsessid herneteral, kes vajavad oma võimu- ja eneseteostsuseks teie nõrki omadusi. Nii valivadki parima ninaga meist enda küljeluuks nõrgad ja otsusutvõimetud mehed, et oma nõudmisi vastuvaidlemisi kuulmata rahuldada, lapsi manipuleerimisobjektina kasutada, teid lõo otsas hoida ja lasta arveid kinni taguda ning kõige lõpuks veel vahel mitte tahta ise aga mitte anda ka teistele. Ja teie peate muidugi alluma ja suur osa lontusi seda ka teeb (Paraku!) ja hakkab isaseks alles siis, kui omandisuhe minevikust või olevikust enam absull hingata ei lase.
Me andestame aga tihti ei unusta, kandes hoolt selle eest, et ka teiegi ei unustaks näiteks 5 aastat tagasi tehtud vigu. Pole mingi probleem kedrata vanu asju ja loopida teie pihta nooli teie mineviku osas, anda hinnanguid ning õpetlikult noomida. Aga see on ju kõik üllal eesmärgil – et te oma vigadest õpiksite ja neid ei kordaks. Kasu on vastastikune. Oeh jah, me oskame suurepäraselt salvala sms-i teele saata, oma iroonilise sõna välja öelda ja saatanliku naeratuse teisele poolele kinkida. Vaikivast halvakspanust või pilgust rääkimata...Olgu see suunatud siis meestele, kes meid alt vedanud või tihedale konkurentsile, kellega meid alt veeti.
Meile meeldib hullupööra romantika ja see ei tähenda meie keeles tavalist õhtusööki Reporteri taustal ning korra aastas käevangus teatriuksest sissehõljumist (kuhu meie piletid orgunnisime). Me pigem joobume teie tähelepanuavaldustest, romantilistest üllatustest veini ja maasikate taustal, teie meelidvatest ettepanekutest ja kiitvatest ovatsioonidest ja kui kõik see on olemas, siis veel sellest, millest teiegi...
Lapsed ja abielu on meile tähtsad. Me ei alahinda ka teie rasket panust aga saage aru vaid naised saavad imetada ja valgeid kleite pulmapäevaks selga pista. Selleks ka meie pidev vatramine nendel tähtsatel teemadel.
...
Võiks veel muidugi jätkata aga kas sel ongi mõtet, sest ei teie ega meie pole kaugeltki täiuslikud, kuid siiski soovime me siin maailmas koos eksisteerida. Vähemalt enamuse ajast me arvame nii. Ja sõjas ja armastuses on ju kõik lubatud, kaasa arvatud meie väikesed kiiksud:)
