Tagantjärele tarkus

Juba vandersellid laulsid sellest, et „kui elad oma õue all, ei tea mis toimub kaugemal, ohhsa pime-pime-pime, maailm on imeline” See kõik on sulatõsi!

Reaalsusest ning töistest ja kodustest toimetustest eemal olla on vahel hädavajalik ja selleks on põgenemistripid olnud juba aastaid minu elu lahutamatuks osaks. Näha, kogeda, tunda ja tajuda uusi maid, inimesi ja emotsioone, on vaid üks osa kogemustepagasist, mida lähemal või kaugemal käies endaga kaasa võtan. Lisaks on see aeg „ failide” korrastamiseks ja patareide laadimiseks, sest aegajalt on soovitav minna eemale ja vaadata elu ja asju kõrvalt ning tõdeda ikka ja jälle, et kodu on koht, kus tunnen ennast hästi ja olen omas elemendis. Koht, kus saan olla mina ISE ja see on mulle ülioluline!

Suure üllatuse ja tõelise kingitusena sattusin ma endalegi ootamatult poolteist kuud tagasi nii öelda ümbermaailma reisile ehk siis ekvaatorijoon sai ületatud. Nii mõnigi tuttav kergitas üllatavalt kulmu nii mõnegi sihtkoha peale, mida külastame. Nii ta aga tõesti oli, et võtsime ette reisi sootuks teisele poole maakera, enam-vähem kõige kaugemale, kuhu üldse Eestist minna saab. Vahepeal tekkis küll tunne, et võta labidas ja hakka kaevama läbi maakera:)

Niisiis oli trajektooriks Inglismaa-USA-Fiji-Uus-Meremaa-Samoa-USA-Inglismaa.

See on ahvatlev võimalus, mis võib osaks langeda vaid korra elus, kuid sellegipoolest vajab läbimõtlemist ja kaalumist, enne kui rõõmust lakke hüppad ning jaatavalt vastad ja kohvreid pakkima hakkad. Täna nädal peale reisi lõppu, olen oma otsuse ja olukorraga äärmiselt rahul ning iga päevaga jõuab mulle aina rohkem kohale, millise suurepärase reisi osaliseks ma sain ning kui palju see aitas mul endal ehk ka „suuremaks ja paremaks” inimeseks kasvada.

Suurele rõõmutundele ja sees pulbitsevale energiale lisaks, tunnen aga ennast ka veidike võlgu olevat minu alaliste blogikülastajate ees, sest reisi tarvis tegin eraldi blogi ning nii enda, kui reisikaaslaste blogi jagasin vaid privilegeeritud seltskonnale. Nüüd aga püüan kaotatud aja tagasi teha ning saladuseloori veidike kergitada. Tõenäoliselt saab sellest jutust siin minu pikim, sest kahe sõnaga viimase pooleteise kuu tegemisi kirja panna, oleks äärmiselt keeruline. Loomulikult võtan komplimendina e-maile, mis mu postkasti vahepeal ära olles nii võõrastelt kui tuttavatelt potsatasid, küsimusega miks eetris vaikus ja millal uusi sissekandeid saab lugeda:) Pole midagi vahvamat, kui tõdeda, et on asju, mis pole ajaga muutunud:) Aga aitab sissejuhatusest.

Sellisel pikal reisil olles õpid ikka kuradima palju ja avardad oma silmaringi topeltkogustes. Nii saadki aimu uutest maadest, kultuuridest, tavadest ja mis seal salata, mõistad nii mõneski riigis, et elu Eestis on ikka tõeline meelakkumine, kui muidugi meie aastaringne vihmane suusailm välja jätta:) Tohutut vaesust või kasvõi pidevalt niisket ja kuuma kliimat taluda oleks tegelikult palju suurem katsumus. Reisil vaatad ka enda sisse ning avastad uusi asju. Üks on aga kindel, et reisi sihtkohtadest veelgi olulisemad on siiski need inimesed, kes sinuga kõik selle tee läbi käivad. Pole ju tegemist nädalase reisiga Egiptusesse või nädalavahetusega Otepääl, mis möödub kiirelt – mängides ja joostes:) Ligi poolteist kuud elada võõrastel maadel, võõras taktimõõdus, 24 tundi koos ja ühes rütmis, ühtsetes tegemistes, on paras väljakutse ilmselt ka eluaegsetele sõpradele või kauaaegsetele abielupaaridele. Meie 2x2 sellesse sihtgruppi ei kuulu. Nagu üks mu tuttav ütles, et selliselt reisilt võid tulla tagasi ka eralennukiga, sest lihtsalt seltskonnast on kopp ees ja kõik ühte ruumi ei mahu:) Õnneks meiega midagi sellist ei juhtunud, kuigi paaride omavahelisi lahkarvamusi tuli vahel ikka ette, sest põgenemisruumi ju polnud, et hetkeks kõigest hinge tõmmata. Kuid need olid vaid pisiasjad kõige selle juures ning said kiire lõpu. Nii, et seda enam oli üheskoos tagantjärgi hea tõdeda, et meie neljane punt oli superlahe ja töötas koos nii suurepäraselt, ilma kakluste ja lahkarvamusteta, vaatamata tihkele graafikule ja kohati vähestele unetundidele. Meie - naised polnud mingid printsessid herneteral ning mehed ei olnud vinguviiulid ja nii lihtne see oligi:) See tundub isegi veidi uskumatu aga tõepoolest tegime kõike ühel nõul ja jõul ning selle aja jooksul tundsime ennast ühtse perena. Sellest ka kõlas meie huulil pidevalt laul „we are family”:)

Suurepärane on tagant järgi tõdeda ka seda, et reis üldse kulges praktiliselt ilma suuremate ja väiksemate viperusteta, kui v.a see, et rendiautole saime Uus-Meremaal paar mõlki, mida ei fikseeritud, ma oma lemmikplätud rendiauto istme alla unustasin, hotellitoast varastati mu lemmiklõhn ning kõrvaltoa reisisellidelt fööniotsikud. Kusjuures mainiks veel siinkohal, et meie toa uksel rippus pidevalt silt „do not disturb”:) Noh igaks tarbeks:) Aga need on kõigest asjad. Igatahes lennugraafik sujus, tervis väga alla ei andnud ning põõsa all külje maha panemist või autorendi firmadega kemplemist meil ette ei tulnud.

Ka sellisel reisil, kus maailm on kirev ja aina koged uusi emotsioone võib tulla peale koduigatsus. See igatsus võib käia kohe mitu korda peal isegi siis, kui kallid inimesed sind ümbritsevad ja sinu jaoks olemas on. Ja no mina tõstan käed üles ja tunnistan ausalt, et olen memmekas ja oma kodu ikka kõige kallim. Pesamunana oli mul ilmselt õigust ülearugi seda tunnet endale ligi lasta:)

Tuleb välja, et nii kaugel ära olles ja pidevalt röstsaia näost sisse ajades, ei teki vaid ainult koduigatsus. Kohe eriti suur vajadus oli pidevalt musta leiva järele ja jälle eriti minul, kes ma seda ohtralt tarbin. Nii polnudki mingi ime, et oma elava fantaasia juures, mõtlesin ma selle pea iga toidu kõrvale. Seda vahvam oli, kui hea sõber lennujaama vastu tuli ja meid musta leiva ja paki kiluga tervitas:) Tänud veelkord Salasilm:) See esimene amps lihtsalt sulas suus:) Hetkel kuulub must leib praktiliselt mu käekoti arsenali:)

Perest, sõpradest ja armsatest töökaaslastest ei hakka ma isegi mitte rääkima. Need inimesed on niivõrd loomulik osa mu elust, kelle järele igatsust tunda.

Veel unistasin ma reisil olles suvilas viibimisest (sest meil seal oli ju pidevalt suvi), Viljandi folgist (tõi meelde eredad suvemälestused ja maitsvad koogid), toalillede eest hoolitsemisest, Eesti telekanalitest ja lehtedest (panin poes isegi Kroonika korvi), kodukoristamisest, pesupesemisest, Eesti kommidest, küpsetamisest ja veel nii mõnestki asjast, mille sisu ja mõtte enda teada hoian:) Tänaseks olen enamuse neist vajadustest juba rahuldanud - nt käisime pühapäeval Võsul ja Käsmus ning suvila sai üle vaadatud:)

Reisil olles avastad ikka nii mõndagi uut. Näiteks kui väsimus peale tikub, ei ole probleemi - maga seal, kus antakse ja nii kaua kuni sa naerupahvakate peale ärkad, sest keegi on sind raudpolt vahepeal fotokaadrisse kinni püüdnud:) Nii juhtuski sageli, et nagu autosüüde sisse keerati me kohe ka magasime – esiistmel kõveras ja tagapingil mõnusalt keras üksteise otsas:) Samuti polnud pikalt lennult saabudes neljapäeval Londonis mingi probleem lennujaama kohvikus väike uinak teha:) Ütleme nii, et häbi on aga ei tunne, loomulikud vajadused tuleb rahuldada:) Lisaks avastasin ma endas märkimisväärse naiseliku omaduse ehk huvi shoppamise vastu, mis mul seni Eestimaal nii kõrgelt arenenud polnud:) Igatahes on garderoob suures osas välja vahetatud ja uusi aksessuaare kuhjaga. Võin moedemmi korraldada:) Samas kodumaal kaubanduskeskuste poole ma praegu ei vaata, isu sai täis:)

Söömisega ehk täpsemini ülesöömisega puutusime me reisil aga väga tihedalt kokku, kuid tagasi olles selgus kaalule astudes, et 100 grammi on vaid juurde tulnud:) Uus-Meremaa toidud on lihtsalt niivõrd maitsvad aga nii suured ja USA-s on ka väga suured praed. Nii saigi meile üsna kiirelt selgeks, et kui sa tõesti just elunäljas pole, on targem võtta praad kahepeale ja magustoidus ka kahe lusikaga sorkida. Ma arvan, et kui uus-meremaalane või ameeriklane satub Vertigosse või Boccasse sööma, siis ta lihtsalt sureb kohe nälga:) Parem ärgu sattugu, sest neis riikides kanti ikka sellised mehised praed ette, et oigad ja avad ülemise püksinööbi, kui tõesti tahad kõik ära süüa. No ja nii paljudel erinevatel maadel, saad ka väga erinevate roogade osaliseks. Nii me siis maitsesimegi erinevaid asju, kuid minu jaoks oli siiski parim valik alati kala või muud mereannid, mis lihtsalt sulasid suus. Ja vein – vot see on suurepärane Uus-Meremaal ja Fijil maitseb Kuaava mahl viinaga ka hirmushästi, sest mahl tapab alkoholimaitse:) Räägin meie kõigi nelja eest, kui tunnistan, et Las Vegase teletornis toimus meie elu kõige suurepärasem, maitsvam ja ilusam õhtusöök:) Seal oli lihtsalt kõik maksimumpuntke väärt – alustades teenindusest ja bändist, lõpetades pidevalt keerleva restoranivaatega tuledesäras linnale. Meil kahel oli veel eriti hea võrdlus Eestis pakutavaga, sest novembrikuus enne kui Tallinna teletorn oma uksed sulges, tegime seal piduliku õhtusöögi, nautides Kiievi kotletti:) Üldiselt ma toiduga pirtsutaja pole, kuid selle 40 päeva jooksul jätsin ma oma taldrikule siiski kaks toitu, mille maitsele ma siiani mõelda ei taha. Selleks ma ka ei maini, mis need olid:) Kaks on vist ikka üsna ilus number nii pika aja peale. Teiseks ei tundu mulle ilmselt lähimad kuud ahvatlevana continental breakfast alias munaroad- praemuna, omlett jne. Nii, et neil kevadpühadel jäävad munad söömata, koksida ja värvida ju võib:)

Sündmuseid, mis kirgastasid reisi oli selle pika aja jooksul nii palju. Kindlasti jäi elavalt meelde Fijil toimunud mootorpaadimatk, Uus-Meremaa jetisõit, Las Vegases varem mainitud pidulik õhtusöök, Samoa ookeaniäärne sõit ning üks ilus vihmane öö beachhouse´s, Fiji paradiisisaare Beachcomber päikeseloojang, Suure Kanjoni hingemattev ilu, Uus-Meremaa imeline Queenstowni linnake jne jne. Loomulikult oli neid hetki veel nii isiklikus mõttes, kui muidu;)

Las Vegase teletorni restorani desserdid

Lisaks sattusime ära olema perioodil, mil oli palju tähistamist – sõbrapäev, minu ja Eesti Vabariigi sünnipäev, naistepäev. Nii leidsimegi põhjuseid hoida tuju üleval ja klaase kokku lüüa:)

Sõbrapäev 14.02
Fiji – soe, sõbralik ja piinlikult pidulikuks aetud restoran ning romantiliselt lillekestega kaunistatud tuba ja lilleõitest voodile seatud tekst I love U:)

Meie tuba

Sünnipäev 17.02
Päris kipa on ärgata oma sünnipäevahommikul Fijil ning tõdeda, et akna eest kardinaid tõmmates ei olegi lumehanged, vaid hoopis palmid ning ninasõõrmetesse tungib soe ja niiske õhk ja pluus kleepub sekundiga selja külge:)
Veel lahedam on aga ärgata Fijil ja uinuda oma sünnipäeval Uus-Meremaal – oma unistusteriigis. Pole midagi öelda, sünnipäevalapse eest oli hästi hoolitsetud ning toast avanes imeilus vaade otse linna südamele, kirikule ja tuledesärale. Tegelikult pole armsamat sünnipäevakinki, kui see, et saad veeta sünnipäeva unistuste maal ja veel nii toredate inimestega. Mitu korda oli tunne, et palun näpistage mind, et ma olen siin ja veel oma sünnipäeval. Siiras aitäh!

Sünnipäevakook:)

Vabariigi aastapäev 24.02
Selle päeva tähistamiseks valisime Uus-Meremaa põhjasaare ja Eesti pingviinideparaadi asemel nautisime Maooride rahvustantse- ja laule.

Maooride rahvusprogramm Naistepäev 08.03

San Franciscos. Ei mingeid punaseid nelke, ega ülistuslaule:) Äge! Maailma parim catch of the day ning mereannivalik hoopis nina all.

Mereannid - teod, lobsterid, krevetid, krabid ja austrid

Reaalsuses tagasiolek on üsna kummaline ja emotsioonirohke. Ei päikest, ei munaroogi:) oli kõige esmane tunne, millega viimastel päevadel kokku puutunud olen. Kuid musta leiva olemasolu rõhutab mu naerulohke:)

Tagasiolles maadlen/me ajavahega. Nii polnud mingi ime, et neljapäeva hilisõhtul saabudes jäin ma küll ilusti magama, kuid pool kuus reede hommikul olid silmad lahti ning kiirustasin keerdtrepist allakorrusele külmkapi kallale, et võileibu teha:) Samuti ei olnud vanaema juubelil, mis ei toimunud kodukeskonnas või Londonis kohvikus meil mingi probleem magama jääda:) Ka tööajal, kui mul on ametlikult uneaeg ja öö üritan vägisi silmi lahti hoida. Õnneks on kolleegid igati toetavad, et kui pea vähegi lauale vajuma hakkab või kolks ära käib, võetakse laul üles:) Lisaks lubati mul järgmised kaks nädalat ka magamistunde pidada:) Igatahes on palju tegemist ning telefon heliseb, MSN vilgub ja e-mailid kutsuvad üles erinevateks kohtumisteks ja taasnägemisrõõmu väljendamiseks. Kuid reisilt saadud energia ja positiivne laeng aitab kõige ja kõigiga ilusti toime tulla:) Ja ei mingit stressi ega kassi pole peal, nagu paljud ennustasid:)

Kuna emotsioonid on laes, siis reisisellid ei suutnud kauem vastu pidada ning otsustasid juba nädalavahetusel korraldada huvilistele pildi- ja videovaatamise, mis päädis väga toreda ja meeleoluka õhtuga. Aga ärgu nüüd need, kes laupäeval tulla ei saanud või tulemata jäid muretsegu ega isiklikult võtku, kõik muljed, mis reisil saadud anname kindlasti edasi. Töö toimub lihtsalt edaspidi sektsioonides:)

Sobilik oleks vist siinkohal ka peasüüdlaste kohta iseloomustusi tuua ja loomulikult räägib pilt rohkem, kui tuhat sõna. Väike valik meie tohutult suurest pildialbumist.

LONDON - Oma uduses meeleolus ja vanas headuses oli äärmiselt tore jälle tallata tuttavaid radu ning tervitada plätukandjaid veebruaris, Picadilly Circus´t, Trafalgar square´i, Big Ben-i, vaateratast, punaseid busse ja telefoniputkasid jne. Londonis on mu uni alati erksam, nii ka seekord, sest signaalid ja hääled, mis läbi hotelliakna kostavad ei vaibu ka öötundidel. See linn on alati ärkvel.

FIJI – Ilmselt tulevad meie reisi eredamad mälestused just sellelt Vaikses ookeanis asuvalt saarelt. Teadsin, et selline koht on olemas, kuid midagi konkreetset peale sooja kliima ma oodata ei osanud. Lonely Planet ning internet olid põgusateks eeltöödeks head infoallikad. Lisaks olid seda riiki külastanud varem kolm tuttavat, kes kiitsid väga ning kaks tuttava tuttavat, kes nädal enne meie saabumist nutuvõru ümber suu sealt lahkusid, sest orkaan ja möllanud tormid olid viinud igasuguse tuju ja isu. Seda enam oli meil põhjust rõõmu tunda imelise päikse ja tõelise suve üle:) Nägime ise vihma vaid kahel korral ja sedagi vaid hetkeks, kuid saare teisest otsast paistsid pidevalt vihmapilved ja vikerkaar näitas ennast mitmel korral.

Õnnesümbol taevakaarel

Üks on aga kindel - nad on maailma õnnelikumad inimesed ja neilt on palju õppida. Eelkõige nende positiivsust ja sõbralikku ellusuhtumist ka siis, kui elad kanavarvastel majas, mille orkaan iga kell ookeanile võib uhuda. Igal sammul näed sa neid naeratamas ja lehvitamas, kuuled omaette ümisemist ja tunned eemalt juba seda heatahlikku suhtumist. Ega muidu ei oleks seda rahvust pärjatud tiitliga „the most friendliest people on earth”.

Soe welcome lennujaamas kl 5 varahommikul

Väiksed rõõmurullid solgineevas snorgeldamas ja hullamas:)

Samas tüüpilisele eurooplasele või teisele mitte 3 maailma inimesele, kel vähegi süda õige koha peal, kraabib hinge see karjuv vaesus ja viletsus, mis iseloomustab nende elukvaliteeti. Autod ja teed lagunevad, lapsed mängivad olematute mänguasjadega porilombis, snorgeldusriistad valmistatakse kummivoolikust ja muust käepärasest, paljudel majadel on seinad, kuid aknad ja uksed puuduvad, süüakse seda mis maapind ja meri annavad jne jne. Ja siis tuled siia ja mõtled miks meiesugustel, kel kõik mugavused hõbekandikul ette laotatakse ikkagi suunurgad allapoole on. Lisaks nende siirale ja armsale olekule, ei teki seal maal mingi probleem inglise keelega – seda räägib nii laps mägikülast, kui vanamemm tee äärest. Turismiallikast pulbitsev maa lihtsalt peab keele ära õppima, et toit lauale saada.
Turismimagnetiks on kindlasti Fiji lopsakas loodus, mis tänu sagedasele vihmale ja soojale kliimale on tõesti ilus.

Banaanivabariik:)

Lisaks asuvad seal maal need palju räägitud paradiisisaared – valge liiva ja läbipaistva veega. Tuleb välja, et mitte ainult photoshop pole see, mis pildid ilusaks muudab, vaid sellised paradiisisaared ongi tõepoolest olemas. Pole midagi mõnusamat kui istuda rannaliival merekarpide vahel, nautida loojuvat päikest, vaadata kuidas blacktip väikesed haid ja rai põlvini vees sinu silme all oma elu elavad. Need on hetked, kus tunned, et elu on seisma jäänud, aeg peatunud ja sa lihtsalt kirjutada rannaliivale "I love my life".

Pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna

This is a paradise
Elu ühed ilusaimad hetked möödusid just selle taeva all ja päikeseloojangu taustal
Laintesse peidan end:)
Vaade ookeanile
Merekarud:)
Pealpool pilvi on alati päike:)
Kultuuriprogramm

Ohtlikke loomi ja putukaid seal maal pole, ainuke oht seisnebki meresügavustes, sest sealkandis on pea kõik hailiigid esindatud.

Tulevane prints:)

Kindlasti pole Fiji see koht, kus igal nurgal tasuks väike eine võtta, ikka pead vaatama mida suhu paned ja kus. Majutusi on ka seinast seina – uhked resordid, kui ka tagasihoidlikud motellid. Meie kodu oli aga nii super, et ainult pilte vaadates tahaks hõbeniidiklubi teha ja ühele perele mõeldud armsas sõnajala katusega majakeses, mis meenutab muinasjuttu kolmest põrsakesest, tagasi olla. Uinuda ja ärgata ookeanilainete kohinal, on ikka väga mõnus:) Fiji pidi olema ka väga populaarne paik honeymooneritele ja abiellujatele. Ma ei imesta ka - romantikat ja ilusaid kohti jagub seal kuhjaga:) Samuti on Fijil palju erinevaid võimalusi meelelahutuseks - meie reisisellid proovisime ära sellest vaid osa - raftingumatka kärestikulisel jõel, haisukeldumise Vaikses ookeanis, snorgeldamised koralle ja värvilisi kalu täis veemaailmas, surfi kesest ookeani murdlaineid, mootorpaadimatka, paraseilingu, hobbycat´i sõidu.

Meie kodu Fijil ehk kolme põrsakese majad:) Kodurand
Koduhoovis:)
Jõusaal a la Fiji:)
Söödad välja ehk haisukeldumise sissejuhatus
Modellialbumi pildid:)
Shokolaadinööbid:)

Raftingul:)Mittesoolane vesi on meie sõber:)
Reisi tipphetked toimusid just selle mootorpaadi matkal. 16.02 oli elu üks kihvtimaid päevi üldse:)
Paadilt vettehüpete maailmameistrivõistlused:)
Nagu kala vees:)
Konksu otsas:)
Tsentrifuug:)
Ilusa päeva ilus lõpp

UUS-MEREMAA - Kes mind vähegi tunneb-teab, on kindlasti kuulnud minu aastatepikkust (nii u 10 a) soigumist sellest, et Uus-Meremaa on riik, kuhu kõige rohkem minna soovin. Uskumatu aga tõsi nüüd olen ma siis oma jalaga astunud nii põhjasaarel, kui lõunasaarel. Isegi ei tea miks just Eestist kõige kaugemalasetsev riik mu tähelepanu püüdis aga tundes iseennast on mind alati väljakutsed rohkem meelitanud, kui see mis käeulatuses ja kergelt saadud.

Õnnelik:)

Igatahes ei pidanud ma oma unistusteriigis pettuma, samas ei olnud üles haibitud Uus-Meremaa ka koht, mis mind jalust rabas. Olin ühtteist juba varem Norras näinud – mäed, fjordid, liustikud ja nagu elus ikka, on esmamulje väga tähtis. Teist korda vaatad juba teise pilguga.

Samas ei saa ma ütlemata jätta seda, et kui inimene tahab paljudesse kohtadesse reisida aga hetkel jagub raha vaid ühte kohta minemiseks, oleks vist see riik parim valik. Nii mitmekülgset maad oma looduse poolest annab otsida. See on koht, kust igaüks endale midagi leiab. Pole mingi probleem sõita mööda ülihäid ja hooldatud teid, mida ääristavad lambaid täis karjamaad ja leida ennast järgmisel hetkel mägede ja järvede vahelt või keset lumiseid mäetippe ja fjorde või ookeaniäärsetelt valge liivaga randadelt.
Fjordid

Liustikud
Vaade liustikele läbi helikopteri:)
Beach Uus-Meremaa moodi:)

Sellistes kohtades mõtled ikka, et mida need turistid meie Eestis leiavad. Peale vanalinna, ilusate naiste ja ehk veel mõne vaatamisväärsuse ei ole meil siin suurt midagi:) Nii, et Uus-Meremaa on kindlasti üks vaheldusrikkama loodusega maid, kuhu ma seni sattunud. Eriti äge on veel vaadata sõnajalgu, mis kaugelt palme meenutavad ja rahulikult end 20 m taeva poole sirutavad.

Sõnajala stiilinäide:)

Inimesed on seal suurt kasvu ja täitsa sümpaatsed, mehed ka päris kobedad:) Kunagised maoorikombed õnneks säilinud pole nii, et inimsööjaid seal pole aga praed mis pakutakse on küll hiigelsuured ja imemaitsvad. Kindlasti tasub proovimist lambaliha, sest need koduloomakesed, keda kõik mäed ja põllud täis on, maitsevad seal ikka sootuks teiselt, kui muudel maadel pakutavad lambapraed.

Mää:)

Samuti on kohustuslik maitsa ära kohalik vein nii lõuna- kui põhjasaarel. Meie tegime seda mitmel korral ja leidsime oma veinikollektsiooni uued ja maitsvad lemmikud:)

Veinikodu:)

Ka sealpakutav meelelahutuse ampluaa on lai. Adrenaliini pakkuvate atraktsioonide seast oli aga üks parimaid ja seiklusrikkamaid tegevusi lõunasaarel toimunud jetisõit, mis tähendab maakeeli seda, et 14 inimest + jetijuht pannakse 5 meetri ja 2,3 meetri laiusele alusele ja kihutatakse 35 sõlmega kärestikulise jõe vahel, kohati justkui hüpates üle kivide ja sõites suurte kaljunukkide vastu. Eriti äge kui noor ja huljas jetijuht veel 360 kraadiseid pöördeid teeb peaaegu olematus jõevees, mis vihma ootab. Lahe! Kõige lahedam kogemus üldse! :) :) Ma üldse ei tea, minust sai sellel reisil tõeline merekaru nii, et ootan millal siinmail ka juba paadid vette lastakse:)


Lisaks oli meil võimalus näha oma silmaga spermavaalu, kes olid 24 meetri pikkused ja kaalusid 30 tonni. Miksipärast meenutasid nad allveelaeva, millel purskkaev peal. Igatahes ilusamad hetked, kui vaalad sukeldusid ja saba näitasid, sai kõik kaamerasse püütud.
Vaala etteaste:)
Ja loomulikult nägime me ka Uus-Meremaal juba meile tuttavaid delfiine, kellega ka Fijil kohtusime aga keda sealkandis oli sadu. Terve meri kubises nende saltodest ja imetrikkidest.
Kui miski sellest maast jäi kripeldama, siis ehk see, et mul ei õnnestunud isiklikult kohtuda pingviinidega, kes on minu jaoks äärmiselt sümpaatsed tegelased. Ilmselt on omal ajal liiga palju pingviinipoeg Lolo seiklusi vaadatud:) Käisime küll läbi sõnajaladzungli ranna ääres, kus neid nägema oleks pidanud aga mis teha - mida polnud, seda polnud. Ma ei viitsinud ka pirtsutada, et neid kodus ei olnud, kui mina nii kaugelt külla tulen:)

Auckland

Maisikeetmine kuumaveegeisrites:)
Teletorni võimalused kõrguste kartjatele:)
Kuumaveegeisirid - hea, et mädamunalõhn läbi netikaabli ei levi:)
Vaade Aucklandi teletornist
Eesti hüljes termaalbasseinis:)
Kohalik hüljes omas elemendis
Meestemaailm:)

SAMOA - koosneb kahest suurest saarest ja mõnest väikesest aga selliseid paradiisisaari nagu Fijil, siit paraku ei leia, kuigi need riigid kõrvuti asetsevad. Meie vallutasime meile omase reisitempo juures muidugi mõlemad. Pole ka väga imestada, sest peasaar on Saaremaa suurune ja teine siis veidi väikesem.
Samoa on nagu natuke Fiji ja samas ei ole ka. Looduse lopsakus ja kliima on küll sarnane- soe ja niiske, vihmaperioode palju – vaesust kah, isegi veel rohkem kui Fijil, samas inimesed oleks nagu teisest puust. Mõni üksik tõstab käe, et jeebile järgi viibata, harva küsitakse kust sa pärit oled ja kingitakse naeratus. Kõigil oleks just kui kiire laisklemisega ja turiste väga palju ei märgata. Külades on küll asi leebem, kuid siiski mitte nii avatud ja sõbralik pole see mustanahaline rahvus. Samas on turistikohtades aga ekstrauhke teenindus, alates sellest, et sind aidatakse toolile istuma, kuni selleni, et igal sekundil küsib kelner kas kõik on korras või soovid veel midagi. Me naersime lõpuks, et sellise tähelepanu peale riputaks hea meelega sildi kaela „Please do not disturb, I´m ok“ Iseenesest mõistetav on see, et hommikusöögi laua kõrval seisab „kärbselehvitaja”, kes kärbseid eemale ajab ja põlvedele laotatakse salvrätik enne, kui sööma hakkad ning enam vähem pühitakse pärast suunurgast saiapuru:) Loomulikult on hea tunda, kui sinu eest hoolitsetakse, kuid liigne alandlikkus mulle ka ei istu ja ekstrakohtlemist ma ei vaja:)

Meile naistele lubati ka üks ülimõnus poputusprogramm ehk duaalmassaaž, mis toimus väljas palmide all väikeses katusealuses ning kus väikest kasvu armsad Samoa naised meid üllatasid ja vastupidiselt oma haprale välimusele imehead ja tugevat massaaži pakkusid:)

Kui ilusad rannad ja lopsakas loodus kõrvale jätta, kohtab seal maal ikka äärmiselt palju vaesust ja mustust. Pole mingi teema, et elatakse onnikestes, millel vaid katus peal aga seinu pole, kuid siiski on nii mõnelgi telekas või muusikakeskus ja hurtsikutest avaneb miljoni dollari vaade ookeanile. Kogu pere, kui mitte öelda küla, elab pead ja jalad koos ning koduloomad paterdavad üle hoovi ja toa:)

Bure -koli sisse ja maga hästi:)

Karjuv mustus ja räpasus torkas seal maal kohe eriti silma, nii nende kodude puhul kui ka riietuses ja elustiilis. Visatakse pikali kus iganes ja millele iganes, sest magamine ja lesimine tundub olevat peamine tegevus. Ma ei pea küll ennast mingiks puhtusefriigiks, kuid sellegipoolest tahaks nii Fijil kui Samoal veidi nahutada kohalikke perenaisi ja juhtida nende tähelepanu elementaarsetele koristustöödele. Samas külades on majaümbrused ilusti hoolitsetud, lilled õitsevad ja muru trimmeriga udupeenelt pügatud. Pühapäev on aga pidupäev, siis pestakse murjamid puhtaks, otsitakse oma olematutest kappidest välja pidulikud riided ja kogu küla läheb kirikusse. Kirikuid on seal mõnes külas kohe mitu. Samas Fijil nägime vaid mõnda kirikut kogu saare peale kokku.

Daamid valges
Veidi keeruline on külas autoga ringi sõita, igal sammul võib kusagilt põõsast välja hüpata mõni koduloom. Peamiselt on need koerad, kanad või notsud, keda jagus palju ja väikestel notsudel pole saba mitte rõngas, vaid nad liputavad seda justkui suurest rõõmust:) Huvitav vaatepilt on ka kindlasti see, et lehmade karjamaa on palmide alla.

Külaelu

Väike aga tubli:)

Siiski on Fijilt saadud elamus minu jaoks kordi suurem. Ehk selleks, et viibisime kauem ja kohtusime seal elavate eestlastega, kellega ühtehoidmisinstinktist väga lõbusalt aega veetsime ja teiseks ka kindlasti see, et Samoal vaatasin tõtt ka vihmaga, mis kohati päevitusprojekti segas ja nagu sein keset lauspäikest me ette kerkis. Nägime ka troopilist tormi. Viimane oli tegelikult huvitav kogemus voodist ja teki alt aknast õue piiludes, kuid nii valgeks löönud taeva all öösel õues seista poleks soovinud.
Igatahes oli elu sealpool maakera hoopis teistsugune ja meile vist päris pähe ei mahu nende elustiil.

Pulmapäev ookeanil
Turumutid ja kutid:)
Tigu oma koduga:)
Minu üks õnnestunumaid reisipilte. Sain kiita ka:)
Kilud karbis Samoa moodi:)
Kui sa tahad suuri kilpkonni sööta, kanna igaks juhuks küpsist taskus:)
Kalapäev:)
Vaade koduaknast:)
Kodubaaris:)
Lebo:)
Krabi mu peos:)
Lained, mis purskavad vett läbi laava.
Jump baby, jump:)

USA - Imedemaa. Imedemaa. Imedemaa. Need on peamised märksõnad. Pluss kindlasti mastaabid – kõik on suur, alates autodes ja lõpetades praadidest.
Kui paljude jaoks on Ameerika maa, kuhu nad unistavad minna, siis minu jaoks oli selliseks unistusteriigiks Uus-Meremaa. Mul on aga selle üle väga hea meel, et meie reisitrajektoor meid ka seda riiki vaatama tõi. USA oli väga positiivne üllatus ja me tõdesime kõik, et selle riigi pinnale astume me veel elus mitu korda.

Me vaatasime lähemalt keset kõrbe asuvat Las Vegast, mis oma tuledesäraga meid jalust lõi ja ka tagasihoidlikuma eestlase rõõmust hüppama pani. Uskumatu, et midagi sellist on inimkäed luua suutnud. Tehislinnakesed New York, Pariis, Veneetsia, Luxor, Ateena – on vaid mõned kohad, kuhu sa Las Vegases sattuda võid ja loomulikult kaasneb selle kõigega palju kasiinosid, hotelle ja muud meelelahutust. Nii oleks tahtnud võtta teie silmad ja anda edasi livepilt koha pealt, sest see on linn, mis on vaatamist väärt. Ma ei oskagi öelda, kas siin maamunal on teist nii kirjut kohta, mis ootamatult jalust rabab. Igatahes oli Las Vegas see linn, mis õigustas USA-le antud imedemaa tiitlit ja koht, kuhu kindlasti tagasi tulla.
Las Vegas päeval

Las Vegas tuledesäras

Öeldakse, et Suur Kanjon ja Uus-Meremaa lõunasaar on maailmas top 3 looduse vaatamisväärsuste seas. Kuna meil oli Uus-Meremaa lõunasaar selleks ajaks juba nähtud, ei saanud me ju ka jätta vaatamata Suurt Kanjonit. Tõepoolest, pole midagi kosta, vaatepilt oli võimas. Sadu kilomeetreid ilu ja milline vaikus. Tunned nagu oleksid maailma ääre peal.

Suur Kanjon

Kurb aga tõsi, tegemist on hamburgeri järjekorraga:)

Võtsime nõuks põigata paariks päevaks ka San Fransiscosse ja vaadata üle kaunid sillad ja maailma sinka-vonkalisema tänava ning mäest üles looklevad järsud tänavad, millel kurikuulus trammiliiklus üles-alla vabalt liigub. Tore oli näha ka kõiki tuttavaid kohti filmidest, sest sealkandis on filmikaameratel ikka ohtralt tööd olnud. Muidugi ei saa ma vait olla selle koha pealt, et krabirestorani külastus on seal linnas MUST asi ning kindlasti tasub vaatamist ka koka kiire valmistusprotsess enne, kui elav krabi otsa lõppenuna taldrikule serveeritakse. Mhmm… jälle ma räägin toidust – no mis ma ültesin, tegemist oli tõelise gurmaanide reisiga:)

Püha õhtu söömaaeg San Francisco vahakujude muuseumis

Trammid

Golden Gate Bridge

Los Angeles on koht, kus ma täitsa elada võiks sest see linn oma kiire ja noorusliku elurütmiga sobib minu loomusega praegu veel suurepäraselt:) Ei saa jätta mainimata, et sealolles tekkis mingi kirjeldamatu nostalgiatunne mõeldes tagasi oma teismeliseajale, kui iganädalaselt Beverly Hills 90210 ja Melroce place seriaalidele kaasa elasin. Lahe on tunda ja teada, et seal nurga taga, sinust veidi eemal elavad maailmakuulsad staarid alates Madonnast ja lõpetades lahkunud vanameistri Aron Spellinguga. Kiired ja uhked autod, taevasse kõrguvad palmipuud ja pilvelõhkujad, beachid ookeanikaldal ja tonnide kaupa meelelahutust ja shoppingut on vaid üksikud märksõnad.

Los-Angeles

Tähtede allee

Kõik on vägev ja kindlasti soovitan külastada ka Universal Studiot ja näha oma silmaga kuidas sünnivad filmid ja sattuda oma lemmikseriaalide (nt meeleheitel koduperenaiste) või filmide võtteplatsile.
Shreki eesel:)
Meeleheitel koduperenaiste võtteplats - Susani maja:)

Trikid ja imenipid mille abil meid petetakse:)

Santa Monica beach
Malibu beach
No comments:)
Ühesõnaga see maa on täis võimalusi ja positiivseid üllatusi ning oma mastaapides on seal õnneks avastamisruumi palju.

Üks mu sõber, kes ka mu liveblogi reisist luges, küsis ükspäev, et kas oli ka midagi mis halvasti oli või pettumust valmistas, sest talle tundus, et olen ameerikalikud kombed juba reisialgusest külge võtnud ja muudkui kiidan ja kaagutan kui ilus ja tore ja hästi kõik on:) Mhmm…ka nüüd tagant järgi pole mul paraku talle mitte midagi negatiivset välja tuua nii, et eestlasele omane kadedus võib jätkuda:) Ausalt, ma ei muudaks midagi ega tahaks kuidagi teha asju teistmoodi, sest reisil nähtu ja kogetu oli kõik suurepärane ja nüüd hiljem mõistan veel rohkem, et tegemist oli elulaheda reisiga.

Nii olengi ma rõõmus ja rõõsa ning olukorraga rohkem, kui rahul. Aitäh minu kallitele reisikaaslastele ja sellele võimalusele seda kõike nautida. Ja tänud ka teile, kes te selle pika jutu peale veel magama pole jäänud:)

I LOVE MY LIFE!

Imemehed

Mõned mehed (ka naised aga mitte neist ma ei tahtnud praegu rääkida) on tõeliselt head näitlejad. Neile võiks loomingulise käitumise ja muinasjutuliste sõnade eest lausa eripreemia anda.

Need "imemehed" arvavad enda arust, et suudavad sekundiga musta valgeks rääkida ja kokku keeratud jama sujuvalt oma šarmi ja positsiooniga heastada. Nad usuvad siiralt oma valesid ja püüavad ka teisi oma imelugusid uskuma panna. Eks kõik oleneb publikust aga mind juba sellise muinasjutuga ei püüa, sest ma ei hinda väga kõrgelt inimesi, kes saevad oksa, millel istuvad.

Nende "imemeeste" pluusi all tuksub süda, kuid südametunnistusega pole neil mingit pistmist. Nad ei tea mida tähendab austus ja eetiline käitumine, nad pole lähedalt näinud viisakust. Küll aga oskavad nad rahapakke lugeda ning halva mängu juures head nägu teha.

Isiklikus plaanis ma selliseid oma territooriumile ei lase ja muus mõttes ei viitsi ka sellistega pikalt vägikaigast vedada, kui siis veidike torkida ja õhk välja lasta:) Sellegipoolest on tore aeg ajalt ka sellistega kokku puutuda, sest üks hea kõhutäis naeru on kasulik:)

Elu on armastus, heli viib taevasse.

Sellise pealkirjaga täna õhtul toimunud "akna" üritusel ütles Andres Mustonen ilusate klassikahelide vahele mõned mõtted, mis mu kõrv kinni püüdis.

Inimene peab hakkama ennast harima võimalikult varakult, et oma elu kaua arukalt elada.

Inimese probleem on tema enda oma, ainult tema ise on võimeline probleemist vabanema.

Me oleme pidevalt teel/liikumises ja tahame tunda ja kogeda uusi asju. Kui soovime teel olles saada maksimumi, ei tohi me lasta ennast segada.

Gitar, Gitar, come to my buduar, I have a Jaguar:)

Kuna viimasel ajal on Vene artistid minu igapäeva töös aktuaalsele kohale tõusnud, siis otsustas üks kolleeg mind üllatada ühe tõelise leiuga:)

Väike vahepala argipäeva ka teile:)
http://www.youtube.com/watch?v=AOzkN8dHnjk&feature=related

Nagu juuresolevalt pildilt näha, ei olegi hiti loomiseks palju vaeva vaja näha.
Aja oma vana zigull garaažist välja, õpi selgeks lindikava ning pane tekst riimi ja laula:)

Pingviinid jääl ehk looduse kätetöö Pärnus

ÕNN

Õnn pole eesmärk, õnn on eluviis...

Just praegu südaööl tuli isu jalutada vikerkaarel aurav teetass käes.

Minime:)

Naljakas, et lapsena (nii u 7-8 aastasena) olin ma üsnagi kindel, et kui ma plikatirtsust suureks naiseks kasvan, abiellun ma kindlasti kas Henry Laks´i, Urmas Reitelmani või Karl Madisega:) Olin piisavalt motiveeritud kas lauluhäälest, muusikast, soengust jne. Keset mängu küll reegleid ei vahetata, kuid tänase hetke seisuga eelistan ma siiski nendega mitte abielluda:) Vaid üks asi on sellest kummalisest tahtmisest elavana säilinud-sümpaatia Henry Laks´i muusika vastu.

Mul oli üks tahtmine veel. Nimelt oli meie lasteaia muusikakasvataja ilus, kui roosinupp ja soe, kui päike. Tahtsin suureks saades temaks saada, sest olin kindel, et siis saab ka minust täpselt sama ilus, armas ja hea inimene, kes päikest pillab. Inimesed ikka usuvad meeleldi seda, mida nad tahavad:)

Samas ei heida ma nende kahe unistuse mittetäitumise pärast meelt. Täna olen see, kes olen ja tahan hoopis ilusamaid tegusid teha, kui abielu eelpoolnimetatud kolme mehega või kellekski teiseks saamine.

Motivatsioonipakett

Kaks meest saavad kokku. Üks jutustab teisele kuidas ta tüdrukuga eile autoga sõitmas käis ning tüdruk lubas ennast suudelda, kui mees autol katuse maha võtab. Mees tegutses pool tundi ja katus oli maas. Teine mees ei saanud pihta miks katuse mahavõtmisega nii kaua aega läks, piisab ju vaid 30 sekundist. Piisab siis, kui sul on kabriolett:) Kui pole, vajad motivatsiooni.

Asjad ja olukorrad, mida Sa igatsed, on lähemal, kui Sa arvad. Pole olemas võimatuid olukordi inimeste jaoks, kellel on motivatsiooni.

I just love suprises:)

T: Tere Gerli, mis ajal sa kontoris oled, meie tegevjuhil oleks soov sinuga kohtuda, see ei võta kaua.
G: Mhmm, pool kaks, mitte enne.
T: Hästi! Näeme!

Mõeldud-tehtud helises pool kaks mu mobiiltelefon ja koostööpartner ütles, et ootab mind turvamehe juures. Jooksin kiiruga trepist alla. Fuajees tuttavaid nägusid polnud. Oli vaid pingviiniülikonnas meesterahvas, kelle käel hõbekandikul säramas klaas ja karp šhampusega. Ta naeratas ja pöördus otsemaid minu suunas. Mhm… olin kohmetu, kuid tundsin et minu suunurgad tõusid hetkega üles poole, vaatamata hullumeelsele päevale. Ta palus mind juhatada minu kontorilauani. Allusin korrale ja tippisime mõlemad kergesammuliselt meie osakonda. Päris naljakas oli sellise saatjaga mööda koridori sammuda. Võite vaid arvata trepil kohatud kolleegide näoilmet ja muigeid:)
Mees surus kätt, soovis head uut aastat ja palus jätta udupeen karbisolev šhampus tähtsamaks hetkeks ning võlus elegantse liigutusega valge rätiku alt välja uue pudeli, avas selle ja valas kihiseva joogi klaasi. Järgmiseks rebis ta tükikese salvrätikust, tegi tsiki-priki ja palus mul arvata, mida see meenutab. Vastasin nagu korralik fantaasiarikas koolilaps, et ilmselt on tegemist valge roosiga. Mees kinkis järjekordse naeratuse õige vastuse peale ja palus mu abi. Pidin jacksist tuld tõmbama otse salvrätiku kohal ja piu-pau sekundi pärast oli mu sõrmede vahel valge pikk roos. Mismõttes??????????????????? Kust sa selle võtsid????????????
Istusin, sest jalad olid nõrgad ja värisesid all. Esimesed lonksud šhampust hakkasid kiiresti pähe:) Küsisin vaid naerupahvatuste vahel, et ega ta nimi Jürgen Vebber pole. Järgnesid trikid kaardi ja rahaga, mille vahele smokimees heldelt häid soove uueks aastaks soovis. Lobisesime veel veidi mõnusalt, tühjendasin klaasi ja siis ta lahkus ning temast jäi maha hulk positiivseid emotsioone, lootust ja tunne, et uus aasta on tõesti superhea.
Mul ei olnud kahju teda siiralt tänada ja tegin ka ettepaneku, et ta võiks kasvõi iga päeva meie kontoris meeleolu tõstmas käia.
Uskumatu ja nii tore üllatus!
„Head uut aastat” soovimise latt on nüüd väga kõrgele aetud!:) Lahe, kui on inimesi, kes viitsivad meeles pidada ja üllatusi valmistada, sest I just love suprises:)

HUA

Tuli uus-Sa teed ta ise,
oma jõuga,oma mõtte,
oma südame ja nõuga.
Tee ta selline,mis oleks
läinust parem, selline,
mis pole olnud iial varem.

Head vana aasta lõppu!

Üks käsi lehte keerab, teine toetab oimu.
On vana aasta lõpp. On külm.
Muud midagi ei toimu.
Veel keegi vastata ei oska selles ilmas,
miks surematu tuli süttib surelikus silmas,
miks siiski särama lööb hää ja kurja piiril
nii selge silmatera nõnda mustil kiiril.
Mispärast võim ja vaim on seotud omavahel,
mis kokkumäng käib tegelikult jää ja tule vahel.
Kas vere piiblimaik on sellepärast tuultel,
et küsimärk kui haav on kõigi elavate huultel.
Kas ainult see veel peletabki maa päält varje,
kui keegi külmalt kunstiteoseks muudab kuuma karje.
Üks käsi lehte keerab, teine toetab oimu.
On vana aasta lõpp. On öö. Veel midagi ei toimu.
Kui kõik on lõppemas, kas siis jääb ainult loota,
et algab miski, mida keegi meist ei oota?
(Viivi Luik)

Peagi pühib uus aasta vana aasta jäljed

Käes on (nii ja naa) aasta viimane päev, aeg teha sümboolne kokkuvõte, sest väike "reality check" tuleb kasuks:)

Peamised märksõnad ja emotsioonid: naer, üllatused, pettumus, lootus, rahulolu

Kultuuriüritused: 37 (tean seda arvu nii täpselt sellepärast, et hoidsin Anneli soovitusel piletid alles)

Uhkeldamine: täitus unistus - suur, ammuigatsetud, egoistlik ja sigalahe;) Mitteteadjatele vihjeks, et tegemist on tööalase unistusega:)

Rõõm & rahulolu: Minu elus ja südames on koha leidnud kaks väga väärtuslikku pärli-inimest, kes on teinud mind veel paremaks inimeseks. Hoian neid kiivalt oma südame ligi. Aitähh, et te olemas olete!

Vana arm: pühkisin tennisereketilt tolmu ja leian ennast aina sagedamini tennisehallist:)

Õppetunnid:
* Igavad on need, kes võtavad meilt üksinduse, pakkumata seltsi.

* Metsa põgenemine ei tee metsa olematuks. Vahel on targem järele anda, alistuda, loobuda ja saada uus hingamine.

* Inimene võib saada kõik mida soovib, mitte ainult ühekorraga.

Väljateenitud auhinnad-diplomid:

* turundusdiplom

* aasta uustulnuk sõbra kategoorias:) (Polegi varem midagi sellist saanud-lahe! Aitähh karika eest!)

Hetkeolukord:
* jättes juhusele ruumi, näen tagantjärgi hinnata heaks nii mõnegi vea

* ma lähen õnnelikuna tööle ja tulen õnnelikuna koju

* mu sõbrad on inimkonna koorekiht, mu pere on mu seljatagune

* ma saan iseendaga üle keskmise hästi läbi

Tulevik:
* perspektiivitud asjad ei vii kuhugile, raiskavad vaid energiat ja nendega pole mõtet pikalt tegeleda.

* vanad mured, probleemid ja jamad püüan suuremas osas 2007 aasta numbri sisse jätta ja kes vana asja meelde tuletab, sel…

Eesmärk 2008:
* lähen püüdma tõelist hingerahu, tasakaalu oma maailma

* teise eesmärgi jätan siinkohal kõva häälega välja ütlemata ja seda nimme:) Teen selle parem teoks!!!

Kaks ilusat mõtet-soovi, mis mulle lähinädalatel öeldud:

“Su silmades hõõgub rahulolu ja kirg – ebamaine nagu kosmose avarus, nagu igavik” – Mul on põhjust teda uskuda…Helendan, ka pimedas muideks:)

“Soovin Sulle Gerli südamest kõike head, ja et elu tuleks Sulle vastu nii nagu seda soovid. Põhiline on iseendasse uskuda ja loota, et omad piisavalt jõudu ja oskust endaga mitte pahuksisse minna, oskust eristada head halvast, oskust pühenduda teistele, kes seda vajavad ja väärivad” – kes mind teab, siis ka kõige raskemal hetkel ei sure tegelikult minus usk headusesse ja positiivne mõtlemine. Ka järgmisel aastal kannan neid endaga kaasas.

Lõpetuseks - miskil moel oli see 2007 siiski eriline…

Ja mis teil on uudist juudi pruudist?:)

Mõõõõõõõõnus on siin olla...

Jõuluks ekstravasakule

Viimastel aastatel ma trotsin jõule ning tahan veeta selle aja pigem ebatraditsiooniliselt, kui kohustusi kandes. Nii väldin ma kaubanduskeskuste virr-varri, turundusnippidega jõulupakkumisi, keep smile teemat “jõulude ajal tuleb kõigiga läbi saada”, kohustuslikku hapukapsa-verivorsti söömist, jengel bell´si, päkapikumütse, kommertslikku linnamelu.
Oma südames ma aga armastan jõule, kuid seda just ehedal kujul. Paraku pole seda enam ammu tundnud...
Ma ei arva, et just jõulud on see aeg, mis inimesi kokku peaks tooma ja kohustama kõiki lähedasi kolme päevaga kiirelt külastama nii, et lõpuks kõht punnis ja jalad rakkus voodi poole vaatad. Kui hoolid, armastad, hindad ja tahad, leiad aja kallite inimestega kohtumiseks alati.

Sel aastal panin juba sügisel põgenemisplaani paika ja avastasin sootuks uue trotsimisviisi ehk reisi mandrilt saarele GO SPA mõnusasse rüppe. Eestimaa paradiisi. Pole midagi mõnusamat, kui olla seekord natuke ego ja teha endale parim jõulukink puhkamise näol. Eks ma siis pärast annan teada, kas spamõnusid nautides ja kodust ning sugulastest eemal olles hakkavad mulle jõulud jälle päriselt meeldima või põrutan järgmisel aastal trotsides hoopis palmi alla:)
Ühesõnaga mina, mu sekiskas arvuti & Co oleme nüüd kohal ja naudime seda kõike:)
Seniks sõbrad-präänikud olge üksteise ning iseenda vastu ausad ja kinkige üks hea sõna ja pai koos naeratusega kallile inimesele, sest sõbralik sõna võib kogu talve soojendada. Imelist jõuluaega!
Anneli kullake, me oleme täna mõtetes kindlasti Sinuga Nisu tn SPA-s:) Ja veelkord meie poolt palju, palju ÕNNE!

No comments:)

Teiste kirju pole viisakas edasi saata aga ma ei saa siinkohal ka vaikida. Minu postkasti potsatas täna motivatsioonikiri, mida jagada soovin:) Paras naljalugu, jõuluhullus on vist inimesed sassi ajanud:)

Kiri siis selline:
Lugupeetud Gerli!
(Kool X-is) on Sinu õpingud ühel või teisel põhjusel pooleli jäänud. Pidev kiirustamine, muutused töös ja eraelus, stress jne põhjustavad seda, et ei jõua keskenduda enesearendamisele. Samas on üldiselt tunnustatud arusaam, et tänapäeva maailmas toimub õppimine kogu elu.
Me loodame, et Sul on jälle jõudu lõpetada alustatud koolitee ja saada kätte rahvusvaheline diplom.
(Kool X) pakub võimaluse viia õpingud paindlikult lõpuni. Sooritatud osad kursusest jäävad jõusse nagu ka makstud õppemaksud. Sul on vaja vaid anda teada meie koolitusjuhile soovist õpinguid jätkata. Me leiame Sinule õpperühma, kellega koos võid sooritada tegemata ainepunktid ja saame Sulle väljastada lõputunnistuse. Kui teed oma otsuse detsembri jooksul, pakume uude rühma registreerimist ilma üleviimistasuta.
Investeeri endasse ja ära lase tehtud tööd kaotsi! Ootame, et annaksid teada oma otsusest e-kirja teel enne 28. detsembrit.
Tervitustega
Kool X

Minu vastus:
Tere-tere!
Aitäh kirja eest! Kuigi mulle tundub nagu tegemist oleks väikese huumoriga:) Mul on nimelt diplom taskus juba juunikuust alates ja ühest turunduseharidusest täiesti piisab:)
Parimate soovidega,
Gerli

Dark side

This is the dark side of me... The one and only.

Usually I feel safe in white, because deep down inside, I'm an angel:)


Päevalugu: Ära karda mind (Hele Kõre, Andero Ermel, Elisabet Tamm)

Mida arvata…

… meesterahvast, kes hamburgeriputkast südaööl crème brüleed nõuab?

… autojuhist, kes telefoniga rääkides tähelepanu kaotab ja kaks korda kahe minuti jooksul nibin nabin kõrvalolevale uuele autole sisse tahab sõita?

… koostööpartnerist, kes 2008. aastaks heasüdamlikult teravaid elamusi soovib?


Värviline maailm, ei muud!

Väärtus

Tõeliselt "suur" inimene paneb ka teised end "suurena" tundma.

Ära lase elul endast mööda käia.

Karupoeg Puhh ütles, et võimatu on olla masenduses, kui sul on õhupall.

Võimatu on aga ka tunda sinist esmaspäeva, kui sind tööle tulles tervitab üks ütlemata tore solidaarses vanuses kojamees, kes parklavärava naerusuiselt avab ja ilusat töönädalat soovib. Ja kui sa juba parkimiskoha leidnud oled, tuleb see armas onuke ja poetab veel taskusse paar kommi. Noh ikka selleks, et päev veel magusam tunduks:)

Kas pole mitte meeldiv algus päevale ja kui vähesega suudab ta minusuguseid inimesi rõõmustada. Piisab väikesest zestist... Sellised hommikud, kus keegi sooja ja siira naeratuse kingib annavad jõudu, energiat ja positiivsust isegi siis, kui oled kogemata vale jalaga voodist välja astunud:)
Väikestest hetkedest tuleb rõõmu tunda, sest enamik inimesi on just nii õnnelikud, kui nad otsustavad olla:)

Finaal

Pole igikestvaid asju, olukordi ja suhteid.

Täna on „BUSSI” lõpupidu!

Homme kolib ta juba uute ja ehk veel paremate omanike juurde, et sõidutada järgmisi vallatuid reisijaid:) Kuna loodus tühja kohta ei salli, kolib peagi sisse asendusbuss või noh sedakorda pigem marsruuttakso mõõtudega tegelane:)

Olen asjade kulgemisega ääretult rahul! Täname kõiki bussijuhte, reisijaid ja muidu kaasaelajaid!

Kontrolör:)

Värvidesse valatud jazz

Täna siis algas järjekordne jazzkaar. Üks mu lemmiküritustest. Avapaugu andis Kaarli kiriku täismajale Lõuna-Aafrika grupp Ladysmith Black Mambazo. Kaheksa musta meest, palju energiat, mahedad hääled ja totaalselt tundmatu repertuaar.
See traditsioonidest inspireeritud vokaalansambel üllatas aga omal moel, sest muusika nautimiselt kiskus tähelepanu sootuks muu tegevus. Peaaegu kogu kontserdi ajal vaevasin ma oma pead küsimusega, kas tegemist on rahvatantsuansambliga Kurekell või meesansambliga, kellede jaoks laulmine põhieesmärk. Ja nagu mu kaaslane salamisi soovis, saime osa ka kauaoodatud breiktantsunumbritest:)
Ma saan aru, et tegemist on emotsionaalse ja traditsioone armastava rahvusega, kus rituaaltantsud on asendamatud aga siiski…No ok, oli huvitav küll, kuid ootasin enamat. Äkki on Incognito, Take 6, The Real Group, Omar jt lati liiga kõrgele pannud.
Vaatame, mis edasi jõulujazzi vallas juhtuma hakkab:)

Mõned stiilinäited muusikast ning jõu- ja ilunumbritest

Kus küll selliseid toodetakse?

Teame-teame, et meestele meeldib vaadata. Neile meeldib vaadata telekat, naisi, spordivõistlusi, kiireid ja ilusaid autosid jne. Ka nõuded, mis nad elule esitavad, paseeruvad paljuski just sellel, mis teemad ja millised inimesed nende silma rõõmustaksid.

Aga oh seda üllatust – nädalavahetusel selgus, et ka naistele meeldib vaadata. Eriti Enrique Iglesiast, eriti veel lähedalt…:) Ma vaatasin igaks juhuks kohe 2 päeva jutti. Tegin ennast poole nooremaks ja julguse kasvades panin peakat esiritta. Eino ma tean küll, et minu eas naisterahvas võiks ennast tagasi hoida aga mis parata - ka mulle meeldib vaadata:) Ja kuigi photoshop on võimas relv ja teeb imet, siis tõepoolest ka 2 meetri kauguselt vaadates on ta kerge higikorra all sama ILUS, kui neil tuhandetel piltidel, mis temast tehtud!
Aga jah, tegelikult ma ju läksin ka muusika pärast, ausõna! Olen juba aastaid vahelduva eduga ta loomingul silma peal hoidnud. Paraku muusikalises mõttes ta liveesinejana mind ei veennud (eks George Michael on ka lati kõrgele ajanud). Seega oleks minu ja ilmselt ka ülejäänud 5000 naise poolest võinud ta vabalt ka lihtsalt niisama laval 2 tundi jutti seista. Hõbeniidiklubi oleks ka siis väga rahul olnud:)

Iseasi on muidugi ka see, kui paljud naised sellist meesiludust tegelikult oma diivaninurgal igapäevaselt näha tahaksid. Olen enam kui kindel, et Kurnikoval on paras väljakutse elada sellise mehe kõrval. Et siis jõudsime välja ikkagi selleni, et meile meeldib kuradima palju ja vahel ka lihtsalt niisama vaadata:)

Aga aitab nüüd sellest teismelise käitumisest. Sukeldun reaalsusesse ja naudin olemasolevaid haruldasi “vaatamisväärsusi”, mis ellu päikest pillavad:) Seda enam, et mulle ju ei meeldi saamatud mehed-eriti need kättesaamatud ja arusaamatud, kellede hulka ka latiinomees kuulub:)

Mhmmm, just wondering kas neljapäevane kohtumine Joe Cockeriga pakub kõrvale või silmale:))))))))))))))))

Kiida silda, mis sind üle jõe on viinud

Ja rohkem sõnu polegi vaja...

Tõde või õigus või mõlemad?

Ärge uskuge midagi sõna-sõnalt. Ärge eitage midagi täielikult. Kahelge ja otsige tõde. Olles leidnud hingerahu, tunnete ära ka tõe.

Sattusin eile Linnateatrisse. Põhimõtteliselt esimest korda elus (olin seni vaid korra teatri algusaastatel ühte etendust vaatamas käinud). Erilist muljet ma tookord endaga kaasa ei võtnud. Eile aga muutus kõik - sain osa minu jaoks selle aasta elavamast kultuurisündmusest. Ja uskuge, käidud ja nähtud on palju!

Vaatasin etendust "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." mis on Elmo Nüganeni instseneering A. H. Tammsaare romaani "Tõde ja õigus" neljandast osast.

Tunnistan ausalt, et teatrisse minnes vedasin ma jalgu järgi. No ma lihtsalt polnud eile just kõige teravam pliiats karbis, olin unematile tublisti võlgu. Sisenedes aga vanalinna majadekompleksis asuvasse tavatu ruumiasetusega põrgulavale, haaras mind endaga mingi eriline lummus, mis kestis 4,5 tundi väldanud etenduse lõpuni. Isegi tooli maitset ei olnud lahkudes suus, pigem tungisid pisarad kurku.

Uskumatu, et üks mees on kunagi ammu kirja pannud nii tänapäevase versiooni armastusest, vihkamisest, valetamisest, aususest, pealiskaudsusest, tööst, rahast, elust ja surmast. Samas, mis siin imestada, inimestevahelised suhted ju ei muutu. Nüganen aga suudab läbi suurepärase lavastajatöö nii lihtsalt nii sügava sisuga hinge pugeda. Tõde on hall. Minu jutt pole äärmustest, vaid rõhuasetustest.

Teatrielamus saab tavaliselt alguse sisust ja lõpeb visuaalse poolega. Nagu öeldud, oli etendus pigem sünge kui lõõgastav, kuid siiski leidus selles teravat huumorit. Miks? Sest suhted ja nende klaarimine on vahel ikka kuradima kummaline. Eriti siis, kui antakse võimalus ennast ise kõrvalt näha - täpsemalt seda, milliseid lapsikuid trikke ja auklikke taktikaid me oma tahtmiste ja võitude nimel oleme valmis tegema ja kui lihtsalt ja omakasupüüdlikult me teisi jalge alla tallume ja miks mitte ka ühiskonnal üldisemalt naha üle kõrvade tõmbame. Me mõtleme harva selle üle, mis meil on, kuid oleme peaaegu alati mures sellepärast, mida meil pole ja millisesse valgusesse need puudujäägid meid teiste silmis tõstavad.
Kogu see etendus oli igas võtmes niivõrd stiilipuhas ja ajatu. Igal i-l oli täpp peal! Alates lavakujundusest, miimikast, kostüümidest, lõpetades muusikaga. Minu väljavalituks osutus Indreku karakter (lisaks super näitlejatöö Indrek Sammulilt), sest nii rahumeelseid ja mõistusega mõistlikke mehi leiab elunäitelavalt harva. Seda enam, et nõrgad ei andesta kunagi, andestamine on pigem tugevate omadus. Loomulikult võtaks mütsi maha (kui mul see peas oleks) ka kõigi teiste karakterite osatäitmise eest. Pole mittekuimidagi ette heita.

Kojujõudes pühkisin “Tõde ja õigus” köidetelt tolmu. Võtan need ette esimesel vabal võimalusel, et lugeda nüüd juba sootuks uue pilgu ja tundega, sest kunagises kohustuslikus kirjanduses oli tookord liialt “kohustuse” maitse juures.
Hing oli rahutu veel jupp aega hiljemgi. Õnneks tõid südaöine merekohin ja randa loksuvad lained rahu tagasi.

Soovitan ja mitte soojalt, vaid suisa tuliselt!

Kutse õhtusöögile:)

Mul süda soe, katan tunnete laua ja kutsun oma uue elu õhtusöögile. Kõrvale segan ühte klaasi kokku väga eriliseks kokteiliks naeru, rahulolu, rõõmu, kirgastumise, ootuse.
Omaks hüüan ainult seda, mis mu hinge puudutab…

Olen tänulik!
Naudin, ja südamest!

Häda ajab härja kaevu. Kaevust väljasaamine on omaette häda.

Delfi majandusuudiste rubriik kirjutab, et sms-laene võtavad peamiselt tarbimisbuumist segi läinud pintsaklipslased ning Soomes tööl käivad ehitajad.

Mis on see, mis inimese nii kaugele viib, et sellisele provokatsioonile vabatahtlikult alluda. Njaa, kahju kohe sellistest, kes hiljem seda hapuks läinud suppi lürpima peavad. Aga selge see, et senikaua kuni parlament asjasse tõsiselt ei sekku ning sms-laenu propageeritakse reklaami läbi söögi alla ja söögi peale, on ka sihtgrupp olemas, kes info ja võimaluse kinni püüavad. Samas pole minu meelest haigemat Eesti reklaami, kui Tõnu Kilgasega"taevakingitus" ehk sms-laen.

Huvitav, huvitav, kuhu me selle suure essemmessimise tulemusel välja jõuame?!. Tulevikus näiteks SMS-laulatused? Pruut ja peigmees saadavad sms-i sisuga nimi-tühik-JAH lühinumbrile xxxx ning saavad vastuseks Palju õnne, peigmees võib pruuti suudelda. Kui aga vähemalt üks neist saadab eitava sõnumi, saabub mobiiliekraanile vastus - Te ei ole abielus, ei mingit suudlemist. Proovige teinekord uuesti:) Või SMS-lahutus?, kuigi vara jagamine 160 tähemärgi kaupa võib veidi tülikas olla:) Eriti kui on, mida jagada.

Tarbige mõistuse piires!

Süda saavutab seda, mida intellekt eales ei suudaks

Olen tagasi!
Rõõmus, rahulolev, veidi väsinud aga õnnelik. Kõnnin 5 cm maast kõrgemal ja võin teisigi nakatada. Pole vähimatki tõendusmaterjali kinnitusele, et elu on tõsine.

Püstitasin väikeseid ja suuri eemärke. Üks nendest on eriti geniaalne , samas ka teostatav. Ei hakka seda siinkohal välja ütlema, vaid teen selle hoopis teoks:) Meie arvamused muutuvad, kuid veendumus nende õigsuses ei kao kuhugi.

Kuulake Mika plaati-niiiii hea!

Suunurkadest lukku kinni ei tõmba:)

Elämä on laiffi:)

Õnneks pole tegelikult üldse palju vaja – piisab vaid hingerahust, tasakaalust, armsatest inimestest ümber, väikestest hetkedest, mis toovad argipäeva päikest.
Olen positiivsete emotsioonide külge kinni liimitud! Seda superhead tunnet ma enam lahti ei lase, kuid jagama olen nõus:)

Tõmban mõneks ajaks juhtme seinast, et minna uusi eesmärke kinni püüdma. Lähen nii kaugele kui näen, ja kui olen kohale jõudnud, näen veel kaugemale…

Seniks aga jätkuvat päikest suunurkadesse!

Päevalugu: Everyday is like Sunday-Mr. Lawrence

Mida suurem on teadmiste meri, seda pikem teadmatuse rannajoon

Mul on tekkinud vahepeal paar küsimust, millele ise nagu hästi vastust ei leia. Seega uudishimutseks üheskoos:)

* Mida teeb kukk, kui kanu enam Tallegg-is pole?
* Mis on minul ühist Liibanoni, täpsemalt Beirutiga? Enda arust olen sellest maast sama kaugel, kui Eesti Austraaliast
* Millises hitivabrikus sünnivad Kanal 2 ilmabeibe Niki “hitid” ja miks mulle alati sellised totakad laulud kummitava jäävad?

Ja väike vana vahepala - http://www.esnips.com/doc/2c0f6660-b70f-47a9-9e27-083767ef94fa/EP%20Kanaliha

Laulan ka siis, kui mu laul on lauldud:)

Täpselt aasta tagasi jalutasin ma hilisõhtuses Pariisis Champs-Elysées tuledesäras tänaval aurav teetass käes ja suhtlesin kõige targemaga:) Mõnus on vahel oma mõtetega üksi jääda, kasvõi siis, kui inimesed on vaevalt paari sentimeetri kaugusel. Ja veel mõnusam on teha elus otsuseid, mis pole publiku jaoks ehk kõige populaarsemad, kuid lõppkokkuvõttes osutuvad siiski tegija jaoks ainuõigeks.

Meeleheide, mis eelneb otsustavale läbimurdele, tõukab tegelikult inimesi tegutsema. Kui see etapp on läbitud järgneb hingerahu, tasakaal ja suunurgad kisuvad vägisi taeva poole:) Pole vaja kahetseda olukordi, mis panevad naeratama:)