Kallis ema

Mõnikord ma soovin, et suudaksin su teed siluda. Teinekord soovin endale võlujõudu, et mul oleks küllalt võimu täita sinu soove ja unistusi...
Kahjuks peab päriselt aga võitlused igaüks ise pidama, kuid pea meeles, et ringinurgas olen ma alati rätiku ja svammiga valmis:)
Olen sinu üle uhke mitte nende asjade pärast, mida oled hõlpsasti kätte saanud või mis on sulle iseenesest kaasa antud. Olen uhke selle üle, mida oled saavutanud kõigi asjaolude kiuste...

Ei. Sa ei ole täiuslik-ja anna andeks, kui ma olen mõnikord seda sinult nõudnud. Sa oled rohkem kui täiuslik, oled ainukordne ema ja ma olen lõpmata tänulik, et minus on kehastunud ka osake sinust!

Võibolla ei vasta me väljakujunenud arusaamale emast ja tütrest. Võibolla pole niisugust asja olemaski. Võibolla olen mina vahel sulle ema eest. Aga me meeldime teineteisele, julgustame teineteist, kuulame teineteist ja oleme üksteisele alati olemas. Me oleme sõbrad!

Ära unusta –sa pole eriline mitte ainult minu jaoks. Sa oledki eriline! Tõsijutt

Ilusat emadepäeva Sulle sinna kaugele maale! Ootan Sind väga tagasi!

„Rahvastesõprus”

ehk lugu sellest kuidas ma esimest och (ilmselt ka viimast korda) eurovisioonil käisin:)

Mitte, et see story teid nii väga huvitama peaks aga panen siiski kirja mõned tähelepanekud:) Igatahes olen jälle uue ja põneva kogemuse võrra rikkam.
Täpselt, umbes 24 tundi tagasi poosetasin ma keset Euroopa muusika kesksündmust. Njaa, kõik on koha peal sootuks teine kui helesiniselt ekraanilt paistab. No tõesti, kogu üritus on ikka 99% TV show´le ülesse ehitatud. Nägime paralleelselt ka seda, mida televaataja. Tugitoolist jälgijale jääb ikka palju asju märkamatuks ja olematuks, a la kiire esinejate, dekoratsioonide ja pillide vahetus vaheklippide ajal, õhtujuhtide cheer up publiku suunas vahetult enne eetrisse mineku korda jne. Uskumatu, et 80% publikust moodustub meestest, eriti mustadest šašlõkimeestest (Balkani maad jne), kes andunult lippe lehvitavad ja laule kaasa laulavad. Tohutu melu ja "rahvastesõprus" oleksid peamised märksõnad, mis tervitavad juba eurovisioonilinna saabudes. Palagani laval muidugi rohkem kui rubla eest. Minu kui veidi süvendatult muusikahuvilise silmis on seal MUUSIKA siiski teisejärguline ja show comes first! A-poliitilise ettevõtmisega pole ilmselt samuti tegu. Sugri-mugri rahvad ruulivad ja annavad üksteisele hääli. Fair enough or not? aga kindel on see, et sarnased kultuurid ja naabermaad hoiavad kokku. Lahe oli jälgida kaamerameeste tipptasemel tööd, ämblikkaameraid ja kogu seda köögipoolt. Hullult nalja tegi see, kuidas üks filmikutt adidase tossudele valu andis ja paremate kaadrite nimel esinejate alt, ülevalt ja vahelt läbi kimas. Kusjuures põrand tundus jube libe, ilmselt olid naelad all, et ta kogu oma varustusega kõhuli ei käinud:)
Kuigi Eestil läks nagu läks, olid Gerly ja Co minu arust väga tublid ja tasemel. Ma karjusin oma hääle ära neile kaasa elades:) Vaatamata tulemusele oli mõnna tunne, ega siis me süüdi pole, et väikerahvana sündisime. Finaali vaatan ka kindlasti ja nüüd juba sootuks uue pilguga. Kuulmata enamus lugusid on mu hetkelemmikuks sedakorda Soome laul. Tundub, et thouse tangotimes are finally over for them.
Aga lõppkokkuvõttes jäin väga rahule ja mulle üritusturundajale oli lahe ja kasulik kogemus kõrvalt vaadata nii suure rahvusvahelise ürituse sündi:)
Kohutavalt vässu on ainult täna peal ja jalad haiged, nagu oleks ise kaamerameest teinud:)

Oi kuidas need mehed mulle meeldivad:)

Ma kohe ei saa vait olla:) Eile toimus Nukuteatri suveõues traditsiooniline Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori kontsert. Või äkki peaks sedakorda ütlema, et pigem Eesti jalgpallimats?! :) No mida iganes...,need mehed kummutavad müüdi koorilaulust, kui millestki igavast ka kõige kartlikuma publiku jaoks ning teevad show´d kogu raha eest! Kevadkontserte on alati iseloomustanud veidi kreisi feeling ja kurtskeid täis ettevõtmised aga sellist vinti pole küll varem peale keeratud nagu eile:) Kui su ees laval seisab Eesti jalkafännidele vägagi iseloomulik sini-must-valge kamp, kes vilistab, lehvitab, lainetab ja teeb igasugu muid trikke ning koori juhatab kukekas spordikostüümis või politseimundris koorijuht, siis uskuge mind, nii sulab ka kõige tõsisem koorimuusika vihkaja:) Ma ei räägi loomulikult endast!;) Lisaks sõidutati motika seljas lavale Blacky, kellele andunud kamp mehi laulis „Piina mind Blaky” laulu. "Eesti mees on tantsulõvi" rubriiki täitis mehepoegade kaitseliidu vormis tantsitud kankaan. Ka a capella grupp „After six” oli teinud läbi totaalse muutumise nii liikmete, kui stiili osas ning vääris tulist aplausi ja oma nime (Rock)„Before Sex”(Rock) :)))))) No nii mõnigi tüüpiline eestlane võiks kogu selle pulli peale pead vangutada, et mida kunst ja kultuur? pigem palagan! Aga tõesti nende meeste laulupisikust leiab igale maitsele midagi ja kui Vanajumal huumorimeelt jagas, olid need sellid kapaga kohal:)
Minu fännistaaz ulatub u 5 aasta taha, kui ma esmakordselt nende hingematvalt ilusat jõulukontserti Kaarli kirikus kuulamas käisin. "Ain't no sunshine when she's gone" kõlas ühe tumedapäise meesööbiku noka vahelt kui mesi mu kõrvadele:) Njaaa...
Kuna osa poistest on nii öelda „omad joped”, siis kogu info nende tegemiste kohta jookseb koju kätte. Nii olemegi me Merlega juba aastaid väisanud kontserte ja lisaks nende eestvõtmisel sügiseti toimuvat a cappella-gruppide kohtumispaika „Force Voice”.
Mis seal salata-pole me veel ühtegi korda nende aastate jooksul pettunult nutuvõru ümber suu kontserdilt lahkunud. Kõik on alati rohkemgi kui tip-top! Seega soovitan soojalt!

Oi kuidas need mehed mulle meeldivad:)

1-0 (nende võit)

Vahel võtab ikka kuradima kaua aega enne kui asjadele päriselt pihta saad. No näiteks võib kaua minna sellega kui mingi asi mulle meeldima hakkab, tegevus mind rõõmust pakatama paneb või inimene mulle silma jääb ja korda läheb. Noh ja väga äärmuslik variant päädib sellega, et need asjad, tegevused ja inimesed ei hakkagi mulle kunagi meeldima:)
Never say never muidugi aga...ma ütlen ausalt, et kellelgi ega millelgi pole läinud mu südame võitmisega nii palju aega, kui inglise kuulsal popduo'l Pet Shop Boys:)
Umbes 10-15 aastat tagasi, kuuldes raadiost nende lugusid vahetasin ma kähku kanalit, sest see 3.5 minutit tundus igavikuna. Tagasihoidlikult öeldes ei meeldinud nad mulle üldse, laulud olid sisse lauldud Neil'i poolt iniseval toonil, tümps tundus odav, videod koomilised ja asjal polnud ei tegu ega nägu. Ja no öelge üks normaalne inimene, kes paneb oma bändile sellise nime?!
5 aastat tagasi mu trots jätkus aga ehk veidi leebust olid põhjustanud laulusõnad ja nende sügavamõtteline tähendus. Ühesõnaga ma kuulatasin:) Noh mõnda laulu siis.
1.5 aasta tagasi läksin ma ühe elu suurima fänni juurde järjekordselt külla ning ei avaldanud mulle omaks saanud tavapärast protesti, kui ta juba uksel nuias luba PSB DVD taustaks peale panna. No ma andsin viimaks alla, olin ikkagi külas eksole:) Nii neelaski DVD mängija ahnelt plaadi endasse. Ma kuulatasin teist korda. Piilusin ühe silmaga ka värvilist ekraani.
Umbes aasta või natuke rohkem tagasi ilmus teleekraanile Simpel'i lahe reklaam, mille taustamuusikaks kõlas hitt "Always on my mind". Loo pealkiri muidugi ei iseloomustanud mitte kuidagi minu ja PSB seniseid suhteid aga vaatamata kõigele olin ma juba natuke müüdud. Vana lugu osutus järsku uskumatult heaks. Ausõna mulle kohe täitsa meeldis nii, et ketrasin teist mitu korda järjest, enne kui küll sai:)
Eelmisel nädalal Aljošakese rahutuste kõrval elasin ma ka isiklikult läbi PSB rahutusi enda hinges. Sümptomid väljendusid sellega, et ma jäin vabatahtlikult kuulama peategelaste intervjuud saatele "Pealtnägija", ma isegi mõtlesin nende eesseisva Eesti kontserdi peale ja siis nagu välk selgest taevast pistetigi mu pihku kutse kontserdile. Järgnevaid sündmusi iseloomustavad PSB paksu raamatu kaanest kaaneni läbi vaatamine ja laenatud DVD PSB videotega läbitöötamine:) Ja...kuulutus, kuulutus! eile hüppasin lava ees teises reas ja nautisin vägevat show'd. Ma ei suutnud ära imestada, et peaaegu kahetunnise kontserdi jooksul kõlas vaid kaks tundmatut lugu. Ma ütlen see sõprade sihikindel tegutsemine tõi tulemuse. Ühesõnaga ma olen müüdud (ma rõhutan mitte fän, vaid müüdud)!
Mõned lisapunkte andvad faktid: läbi loomingu on ilmnenud nende huvi ajaloo vastu ja selline soe hoolivuse tunne maailma asjade suhtes. Mitte suhtumine "I'm a famous and I don't give a s...!" Lisaks avastasin täna ametlikult kodukalt, et Neil'i poolt on ülesse seatud sissekanne, mis annab põgusa ülevaate kirjas ja pildis pronksõduri kohta, respect!

Ja täna...täna pühendasin ma oma sissekande Pet Shop Boysile. Njaa...never say never tõesti. Müüdud, mis müüdud, ma olen ikka nõrk naine:)

Kultuurinädal

Üleeile, vihmases õhtupimeduses rullusid vaatajate ees lahti kahe armastaja hinged. Esietendus kirjanik Leopold von Sacher-Masochi teose alusel kohandatud lavastus Venuse armumängud. See kurikuulus austerlasest kirjanik, kes andis nime masohhismile, on oma loominguga palju kõneainet tekitanud. Näitlejateks Britta Vahur, Veikko Täär ja kulturist Imre Vähi, lavastas Eesti teatri grand old man Jaan Tooming. Väga teistmoodi etendus oli, mis tekitas minus vastakaid emotsioone-kohati pani muigama ning järgmisel hetkel tekitas kõhus õõvastava tunde. See on kirgedest lõõmav lugu, kus mees on nii pööraselt armunud, et tahab saada oma jumaldatud naise orjaks ja on võimeline valusates hingepiinades endalt elugi võtma. Naine nõustub pakkumisega ja sõlmib lootusetult armunud mehega lepingu, millel on saatuslikud tagajärjed... Hoiatussilt “Alla 14-aastastele keelatud!” räägib muidugi enda eest ja on oma sisu keerukuse poolest kindlasti õigustatud, kuid tegevus ise minu jaoks erootikaga ei assotsieerunud. Pigem tekkis kahjutunne nende inimeste pärast, kes ka tavaelus nii andunult armastatule pühenduvad, kaotades sealjuures iseenda ning unustades muu maailma. Britta Vahur, kes mängis sügisel TV seriaalis „Helena” peaosalist ja tema näitlemisoskus olid mind seniajani ausalt öeldes külmaks jätnud. Samas need olematud emotsioonid olid tekkinud ilmselt ka sellest, et lavalaudadel polnud mu silmad teda varem näinud. Nüüd aga üllatas ta mind igati positiivses mõttes. Lisaks külmale ilule, mis temast õhkus, oli tunda noores näitlejas palju jõulisust, tugevust ja heas mõttes üleolekut. Veikko Täär suutis aga nii ehedalt samastuda armupiinades mehega, kellele jaoks kogu see valu on naha alla pugenud ning mõistus ei suuda enam käitumist kontrollida. Ja Imre Vähi kohalolek oli tõeline elevusetekitaja:) Ühesõnaga oli kogu see asi parajalt intrigeeriv nii, et kes tahab väheke teistsugust mõtlemisainet saada, jõuab veel Endlasse tükki ise vaatama.

Aga mis siis veel see nädal kultuuri vallas toob?-loomulikult jazzirütme, sest käimas on ju jazzkaar, mille alaliseks külaliseks mind pidada võib. Juba täna õhtul kõlab muusika mu kõrvadele Villu Veski iLife & quests esituses Prives, mis on ju igati garanteeritud kvaliteet. Kui aga üks grupp või nimi peaks sümboliseerima 90ndate acid-jazz’i, siis peaks see olema ansambel Incognito, kes just reedel peaesinejana Rock Café-s ülesse astub. Piletid sellele kontserdile läksid nagu soojad saiad nii, et seda enam on mul heameel omada taskus kutset sellele üritusele. Afterpartyna ja pisikese töökohustusena mahub reede öisesse melusse ka Brainstormi kontsert. Ühesõnaga on oodata värvikirevat muusikaõhtut:)
Laupäeva esietendub Nuku- ja Noorsooteatri suures saalis järjekordne uuslavastus - Maria Lado "Väga lihtne lugu", lavastajaks Jevgeni Ibragimov. See peaks olema kirjelduse kohaselt veidi isemoodi Romeo ja Julia lugu, kus armastajateks hoopis kaks külanoort. Igatahes ootan huviga:) Kogu kultuurinädalale paneb pühapäeval punkti koolitantsu finaal. Kokku tuleb siis 3x etendust ja 3 x kontserti. Pole paha tulemus:) Pühapäeva hilisõhtul kukun voodisse:)

School in brief

Kevad-kõik koolilapsed õpivad usinasti või vähemalt teevad näo nagu õpiks. Ma olen ka koolilaps-hetkel see nägusid tegev:)
Sales promotion, müügirentaablus, brutokasumi arvestus analüüsivahendina, inkrementaalne või nullbaasil eelarve, turunduse planeerimine, swot analüüsid jne jne...Prrrrrrrrrrrrrr, pea tossab otsas. Tundub nagu oleksin poolenisti rähniks hakanud (loe raamatupidajaks) ja numbrid mulle ju ei istu:) Oeh, ka teooria pool tundub täna paraja väljakutsena. Üks pudru ja kapsad ma ütlen, mõtted on mujal ning kaasamõtlemise võime nullilähedane. Ei tule vaimu peale noh:) Aga homme on juba vaja asjalik olla, sest järjekordne koolipäev ootab ees. Ja kell, no see liigub halastamatu kiirusega südaöö poole.

Üldse on kool viimasel ajal toimunud muude oluliste sündmuste varju jäänud. Mul nagu ei ole eriti VABA aega ehk siis KOOLIKS aega. Suisa piinlik on, mitu kodutööd tegemata ja seda põhjusega (imelolli põhjusega) aga noh loll pidi see olema, kes põhjust ei leia. Minul targana on põhjus olemas, jäin nimelt toppama ühe vastiku (äärmuslik väljendus johtub hilisest kellaajast) aine tõttu ja vot ei jaksa enam rongile tagasi hüpata. No ja teada värk, asjad kuhjuvad ju meeletu kiirusega. Teate küll nagu riided hunnikusse tooli peale, kui neid õigel ajal kappi ei pane:) Mind õnneks lohutab teadmine, et allaandjat minust ei ole, mis alustatud, see ka lõpuni viiakse. Lisaks andsin ühel päeval iseendale ja veel mõnele tegelasele lubaduse tubliks hakata. Kõlab uhkelt eksole! Võtan asja kätte ja teen ära, that's it! sest tahaks ikka juunikuus diplomilõhna tunda:) Aga sellest konkreetsest ja vastikust koerasabast üle keksimiseks vajan siiski targemate suunamist ja seletusi. See üks lahke ja targem teeb hetkel usinasti lõputööd ja tema segamine on riiklikul tasandil keelatud ning teine abivalmis ja tark turundusguru võiks juba kiiremini Eestimaa pinnale tagasi tulla, et ma saaksin sellest õlekõrrest kinni haarata:) Ühesõnaga anna aega atra seada ja pusi seinikaua ise on mu moto hetkeseisul! :)

Eino vaadake mind, hea algus küll tõesti ideaali saavutamiseks. Selle asemel, et koolitükkidega tegeleda, ma istun sootuks blogilehel:) ata-ata! No mul oli lihtsalt vaja ennast välja elada, nüüd panen peakat raamatutesse. Tsau-pakaa!

Dilemma

Kuidas jääda kindlaks oma põhimõtetele, kuid samas kuulata südamehäält, mis sosistab vastupidist ja kutsub endale järgnema?!.
Konflikt iseendaga!

Või on tõepoolest nii, et ainult südamega näedki hästi...ja kõige tähtsam on silmale nähtamatu...

Päevalugu: Diana Krall-Narrow Daylight

Üritusturundaja pikk ja vaevaline sünd:)

Puhkus ehk 18-päevane töötuperiood on selleks korraks ühel pool:) Mõnus oli see iseendaga olemise aeg. Üsna mitu raamatut sai läbi töötatud, palju magatud tasa unevõlga, lisaks mõnus poputusprogramm vanaema juures, päikeseline suusareis Tahkole ja veel väga mitmeid olulisi ja armsaid hetki minu jaoks kallite inimestega.
Aga täna oli siis nagu varemalt välja reklaamitud minu ülejäänud elu esimene päev :) Ma ei saa jätta mainimata, et mitte niisama päev, vaid supertore päev, mis kätkes endas sooja ja südamliku vastuvõtu minu uuel ametikohal. Maruhea tunne on ikka kui Sa kusagil oodatud oled! Igatahes võin öelda, et pikk ja vaevaline üritusturundaja sünd on leidnud positiivse lõppresultaadi:) Üritusturunduseõpik nüüd mu uus põhiseadus ja iga päevaga astun ma aina kaugemale juristidemaailmast:) Siinkohal ma kohe tahan ennast kiita ja uhkusega eputada mulle Heneli poolt öeldud sõnadega:
Heneli says: (12:52:51 PM)
ei ole kõigile sellist riskimisjulgust ja tahtejõudu antud, kahjuks,
a sinu lugu on küll nagu mingi ameerika eneseabi õpik
Heneli says: (12:53:03 PM)
selles kõige positiivsemas mõttes

Special thanks goes to EMT elulahedale naisteklubile, kes täna mind niiiiiiiiiiiiiiiiii armsalt meeles pidas ja ka kõikidele teistele, kes viimasel aastal mu hullumeelsele kannapöördele kaasa elasid ja innustasid:) Olete hindamatud!

Kevad, vist...

Anneli says:kontroll-kontroll....kas see oled ikka sina GErli ...

Anneli says: sina raudnaine, kes tundeid eriti välja ei näita

gerla@vacation says: jaa mina mina

gerla@vacation says: ma ise ka ei suuda uskuda, mis kulat:)

Ega ma tegelt ikka selline päris-päris raudnaine ka nüüd pole, süda ikka 100% õige koha peal ja siirust vahel ülearugi. Lihtsalt elu õpetanud seni pigem urust kaitsepositsioonis piiluma, kui siin-seal lahmima oma tundepuhangutega:) Kogemused on kujundanud suhtumise, millega seoses eelistan paljusid asju vaid iseendas läbi elada ja sellest tingituna avan ennast lõpuni vaid väga priviligeeritud seltskonnale. Retsept poolenisti raudnaisega suhtlemisel ei ole aga tegelikult üldse avastamata ja ega ma ei nõua teistelt rohkem kui iseendalt!- ole siiras, avatud ja soe ning ma vastan samaga! Ühesõnaga olulistel inimestel vaja vaid leida ülesse see õige nupp, millele vajutada ja juba ma sulangi:)

Aga täna öösel algab kevad ja koos kevadise sulaga kaob ka raudnaine! Raudpolt!

Uues seisundis:)

Ehee..ma olen tänasest töötu! Esimest korda elus kusjuures ja seda ei rohkem ega vähem kui 18-ks päevaks:) Või äkki ma peaksin ikka mainima seda kui puhkust või vaheetappi vana ja uue elu vahel või?...Ei, ei, las ma olen ikka töötu, noh puhkav töötu:) Siis on ka see kogemus elus järgi proovitud:)

Esmatunnid töötuna on päris meeldivalt möödunud - mõnusalt lobisedes teetassi ja maasikakoogi taga, pea tulbimere lõhnast uimane:)
Üks on aga kindel, järgnevatel nädalatel võin ma mõnusalt jalad seinale visata, tegeleda mittemillegagi, lubada endale lazy-sid hommikuid ja pärastlõunaseid massaaže, täita ammu antud lubadusi ning külastada vanu häid sõpru, toituda raamatutest, koristada kappe, nuusutada kevadelõhna õues ning tegeleda kõikvõimalike muude meelistegevustega...:P

Noh võttis suts kadedaks?!. Seda ma arvasin!

Aga kolmandast aprillist hakkab minu ülejäänud elu esimene päev;)
Can`t wait!

Tulevik kuulub neile, kes usuvad oma unistuste ilusse.

Kõik, mida vajad, tuleb su juurde
ühel või teisel varjatud kujul.
Kui tunned ta ära, saab ta su omaks...

Kõik mida tahad, tuleb su juurde,
tunneb su ära ja saab sinu osaks...


Päevalugu: Vennad Urbid-Butterflight

Praasnik ja õnnetunne:)

It´s just a perfect day...:)
Tegelikult on ikka hirmus vahva kui kõikvõimalikud tähtpäevad kalendris asetsevad ning inimesed usinasti neid ka tähistavad:) Vähemalt tänane naistepäev kulus marjaks ära, kiskus suunurgad ülesse poole, ajas lillelõhnast pea mõnusalt uimaseks ning täitis kõhu magusaga:) Pikki aastakümneid tuli meil vaat, et sundkorras 8. märtsil rahvusvahelist naistepäeva tähistada. Oli/on see ju suur püha nii Nõukogude Liidus kui ka teistes sotsialistlikes riikides. Isegi kui tänapäeval on kogu sellel päeval kerge vene maik veel juures ja silme ette kerkivad koheselt punased nelgid, siis sellegipoolest on vägagi meelitav kogu see tähelepanu:) Ja mis meil naistel saakski selle vastu olla kui meespere meid heade soovide ja kaunite lilleõitega meeles peab. Üllatusteaustajana ei pidanud ma ka tänases päevas pettuma:) Ja neid jagus sedakorda topeltkoguses. Ikka on neid, kes siiraid õnnitlusi omal moel edastavad või sind ka kusagilt kaugemalt meeles peavad.
Peaaegu, et 95%-lises meeskollektiivis töötades õnnitles esmalt meie hõredat naisesindust ehk mind ja Tinnit "karu" st karumaskotti kehastunud meeskolleeg:) Nagu näha siis loomeinimestel vaimuvaegusega probleeme pole:) See oli nii naljaks, et ma olen siiani kõveras:) Ja karukalli on teadagi maailmaparim:)
Ka hr salapärane, kes hiljem hr salasilmaks osutus kostitas meid lillede, napsu ja tordiga. By the way, tegemist oli mu lemmikkoogiga (vaarika-kodujuustu). Nämm!
Ühesõnaga telefon piiksus, mns vilkus, e-kaardid potsatasid meilbox-i ja õhtu lõpuks kaunistasid lauda lilled ja tordid. Mõnus päev! Aitähh teile aadamapojad! :D

Ja see pole veel kõik...Täna saabus minuni veel lisaks üks viimaste aegade, kui mitte öelda aastate parim uudis...SUPERTUNNE on! Aga ma veel hetkel ei avalikusta millega täpselt tegu aga küll tulevikus välja lobisen. Ma olen lihtsalt niiiiiiiii õnnelik! Üks asi sai selgeks täna-kui midagi südamest tahta, siis saab olla vaid "Sky is the limit!"

Homsest ju jälle Otepää talvelaager ees ootamas!
Elämä on laiffi:)

Mitu head asja

...on juhtunud viimastel päevadel. Osasid neist tahan ka teiega jagada ja soovitada:)
Mõned märksõnad siis:
1.) Reede-Mine metsa!
Tihti solvanguna kasutatav slogan «Mine metsa!» on tegelikult RMK-l üks parimaid soovitusi, mille üks eestlane võib teisele anda. Metsavaikuses kaob stress kui võluväel, lisaks niisama uitamisele saab seal aega veeta loodust tundma õppides, piknikku pidades, sobival aastaajal seeni ja marju korjates, pildistades jne. Ühesõnaga loodus pakub erinevaid võimalusi väljuda linnamelust ning teema lihtsus peitub vaid nautimise oskuses. Meie töökas kollektiiv väljus reedel tavapärastest tööraamidest, et põgeneda sedakorda Viru rabasse, mis on vaid 40 minuti autosõidu kaugusel Tallinnast. Ja seal on juba sootuks teine maailm. Mõnus 3.5 km pikkune matk lumises metsas ja rabas ning õdus äraolemine hubases matkamajas koos tünnisauna, isuäratavate roogadega, kaminavalguse ning elava kitarrimuusikaga...
Tehke järgi!
2.) Laupäev- Lotte!
Ja see sama leiutajatekülast:) Kes veel pole seda filmi näinud, siis pliis, suruge alla see „täiskasvanu” range ja kontrollitud mõttelaad ning sukelduge hetkeks lapselikku maailma. Uskuge, leiate nii mõnegi vahva tarkusetera ning vahetu ja siira emotsiooni.
Lotte: „Bruno, lähme teeme vettehüppeid”
Bruno: „Ei ma ei saa, ema saab pahaseks, sest vettehüpped on sport ja talle ei meeldi kui ma sporti teen.”
Isiklik soovitus! Kallid intelligendid - palun ärge laske ennast sellest väikesest repliigist häirida- liigutage ikka ennast! Ja vastupidi ehk siis sportlased-eksige vahel kultuuriüritustele. Nii mõnigi on üllatavalt positiivse elamuse saanud:)
3.) Täna, tunnike tagasi lõppes järjekordne autoriõhtu „Aken”!
Muusikaliste naudingute ja naljakate vahepaladega lummasid publikut sedakorda vokaalina Lauri Saatpalu ja kitarril Peeter Rebane. Kadedaks teeb kuidas omapärase hääletämbriga meeslaulja suudab ritta seada nii omanäolised laulutekstid ning jätta need endale ka perfektselt meelde. Iga laulu sõnum on justkui väike looke millestki/kellestki, kätkedes endas sisutihedat mõtet. Ja no see kuidas Peeter Rebane kitarri käsitleb...ma olen kadedusest roheline. Helid, mis mu kõrvu jõudsid, annavad uut motivatsiooni kitarriõpingutega jätkata.
Inimesed, palun võtke aega kultuuritarbimiseks ning nautige seda, mida muusika pakub!

Soodne pakkumine

"Ma tean mida te tunnete"
"Ei tea te midagi, teie pole ju haige ega midagi!"
"No alles eile olin veel haige aga siis..."

Vot daaa, aga siis...no ma olen juba mitu päeva sellises poolimelikus konditsioonis olnud aga ravimitevaba profülaktikaprogramm ka nagu ei aita. Ja medikamente tarbin viimases hädas.
Ühesõnaga kes tahab teada mida ma tunnen, siis ma võin vabatahtlikult vahetada oma kipitava kurgu, poolkäreda hääle ning nohuse nina tip-top vormi vastu. Siis te alles teaksite mida ma tunnen:)
Kolm ühes annaksin ära juba täna, sest homme metsa minek. Ühesõnaga mul ei ole aega (pool)haige olla, eriti siis kui tunnen nädalalõpulõhna:)

Kõik pakkumised oodatud!:)))

Päevalugu: Genialistid-Täna ma ei skoori :)))

Võta aega veidi...suusatada:)

"Iga suusataja hoiab endas talve"...Nii ka meie lõbus sõpruskond, kes nädalavahetusel Otepää kuppelmaastiku vallutas:) Meid võttis vastu tõeline talvemuinasjutt krõbedate külmakraadide, särava päikese ning paksu lumevaibaga. Unustades reaalsuse ja kohustused, nautis meist igaüks omal moel talvemõnusid, kes mäel, kes maa peal. Ära ei jäänud ka lõbus lauamänguõhtu ja laupäevaöine tantsumaraton;)
Viimasel minutil spontaanselt organiseeritud talvelaager koondas igast seltskonnast veidike ning lõpptulemuseks oli sedakorda kuus naist ja kaks väga priviligeeritud seisuses meesterahvast. Viimased kogusid tänu naisperele tohutut populaarsust naabermaja elanike hulgas:) "Aa te oletegi need kutid naistekambaga" oli meestesaunas põhiteemaks olnud:) Igatahes oli superlõbus kamp kokku sattunud, kõhulihased on siiani naerust haiged:)

Mina mäkke ei roninud, tõstukiga hetkel tüli majas! aga seeeest nautisin mõnuga päikeselist ”möödamaadsuusatamist” Tehvandi rajal ning kostitasin ennast hiljem lõõgastava spa-ga. Õhtul pakkus Oti pubi peale kosutava kõhutäie ka ootamatult mõnusat äraolemist enne ööklubi ning ansambel „Amadeus´i” eestvedamisel lõime meiegi oma lauas laulu lahti:) Ja kui siis veel üllatusena kroonis kogu seda päeva Tanel Padar&The Sun`i supermõnus ülesastumine Comeback´is, siis...no siis me lihtsalt rokkisime kogu südamest ja varavalgeni välja:) Lahe!
Järgmine suusalaager toimub juba kahe nädala pärast samuti Otepääl ning talveperioodile paneb piduliku punkti Tahko mägede vallutamine märtsi viimasel nädalal. Lisainfoks järgmistele talvelaagris osalejatele: jäta igaks juhuks tuli toas põlema kui põhku poed, mohikaanlane teab siis tulla:)Hi-Hi:)))))))))

Nädalavahetuse CD: loomulikult Tanel Padar & The Sun!!!!!

28 + seaaasta

Kõik see juhtus ühel päeval:) Tuli uus ja parem, igas mõttes!!! :)))))

Nädalavahetusel kukkus üks aasta lisaks mu turjale:) Kuigi 17.veebruaril kl 00.00 tõsteti mind 29 korda lae alla, siis tegelikult ma ikka nii vana naine veel ei ole, mehed lihtsalt sattusid hoogu sportliku õnnitlusviisiga:) Uus ja tegelik numbrikombinatsioon 28 on toonud endaga kaasa toredaid üllatusi ning palju armsaid hetki minu jaoks oluliste inimeste seltsis.
Nagu Terje mulle ütles, siis muinasjutud sünnivad meis endis. Oska ainult neisse vaadata ja oledki kõikvõimas võlur...Ühesõnaga ma nüüd hakkan lisaks oma ülejäänud hunt kriimsilma 9-le ametile ka võluriks:)

Kunagi lapsena ootasin sünnipäeva nagu hingeõnnistust:) Nii hea meel oli ärgata hommikul tordiküünalde säras, laulu saatel ning poolunisena voodinurgal istudes kingipakke lahti harutada:) Peokutsed olid enam-vähem pool aastat ette joonistatud ja minul kui tulevasel üritusturundajal ka peoprogramm üksikasjalikult paika pandud:) Beseetort ning paradiisiõunte kompott pidid alati lisaks muule nämmale peolauda täitma. Sünnipäevalillede märksõnaks olid kahtlemata tulbid ja nartsissid. Neid lilli kingitakse mulle ka praegu ja mis seal salata, ma armastan neid jäägitult, eriti tulpe.
Nüüd väheke suuremana ja ehk ka targemana kaasneb selle vananemisega üsna mitu mõtet. Esiteks nagu ei viitsi enam hästi tähistada ja viimastel aastatel võtan ma seda "kohustust" üsna harva suurejooneliselt ette. Teiseks alateadvus ise hakkab justkui genereerima mõtteid senielatust ning senitehtust ja nii mõnegi teema suhtes teen endale märkusi. Õnneks on siiski rohkem tegemisi ja kogemusi, mida kiita taevani:)

Ma olen alati kadestanud suvelapsi, kelle sünnipäevi iseloomustavad päike, meri, suvine grillimine ja tants muruplatsil. Trotsides talvist ja külma aega, kuid samas saades imelist lund ja päikesepaistet, olen aga sellegipoolest üsna sageli oma sünnipäevi tähistanud just looduses-sportlikud tegevused lumes (lumejalgpall, kelgutamine jne) pluss talvine grillimine, millele järgneb soe saun ja meeleolukas pidu.
Sel aastal ütlesin kõigile peonuijajatele kohe konkreetse EI! ning plaanisin algselt põgeneda kaugele. Plaan jäi aga realiseerimata ja elu tõi kaasa endaga hoopis vastupidise lahenduse ehk mitu pidu jutti. No mulle on alati suuremat naudingut pakkunud spontaansed üritused:-) Asi õnnestus saja protsendiliselt! Preparty minu juures kallite inimeste keskel oli tõeline nauding ning ka afterparty ootamatult "riigihanke võitnud" klubis Bonnie&Clyde oli igati meeleolukas. Oi ma polnud üle selle ukseläve juba pea 1,5 a astunud, seega oli esmaemotsiooniks passlik repliik "Ei kommentaari":) Aga siiski, kui sul on hoog sees, tantsutuju kaasas, ülilahedad inimesed ümber ning väike "sakk" sees siis... ;)
Igatahes lõpetasin päikesetõusu ajal ja ei saa jätta mainimata, et Eesti mees on tantsulõvi ning Eesti naine ei jää talle alla:) Niiii tore! Jalad annavad siiani natu tunda. Siit moraal: tuleb tihedamini harjutada;)

Aa jaa, mis ma selle kõigega siis öelda tahan, on see et kallid sõbrad/sugulased pliis-pliis pressige ka edaspidi minult sünnipäeva pidamine välja, sest teiega on lihtsalt niiiiiii fun;)
Suured tänud kõigle, kes sel päeval olemas olid ja/või mind meeles pidasid. Ilma teieta ei oleks kogu üritusel pooltki nii kirkad värvid olnud.

See You next year at the same time!

Vanamutt:)

Ma pole üksi selles ilmas

Notsu tuli Puhhi juurde. "Puhh!" sosistas Notsu. "Mis on?" küsis Puhh. "Ei midagi" vastas Notsu ja võttis Puhhil käpast kinni. "Lihtsalt kontrollisin, et olemas oled."

Mul on niiiiiiiiiiii hea meel, et te mul olemas olete!

Kallid sõbrad-präänikud, mõnusat ja üllatusterohket sõbrapäeva!

Päevaküsimus

Kas sa tead kedagi, kes teab kedagi, keda ka sina tead? Õige vastus on loomulikult jaatav:) Sest sa tõepoolest ei tea kedagi, kes ei teaks kedagi, keda sina ei tea. Fui! sõnad lähevad sassi aga mõte jääb samaks:) Iseenest on ju nii põnev panna tutvusepuzzlesid kokku ja arutada sõprusahelate üle. Ükskõik kudapidi sa asjale lähened, ikka on keegi kellegi koolivend, ema, laps, vanaisa, hundikoer või lehma lellepoeg:) Eks kõigil on ette tulnud olukordi, kus külas olles fotoalbumeid lapates, ei saagi vahel pihta, kas album on su enda kaasa toodud või pererahva oma. Igatahes väga suur protsent piltidel figureerivatest inimestes kuulub ka juhuslikult sinu tutvusringkonda. Oh seda taasnägemisrõõmu:)
Teine palju piinarikkam teema on aga niisama (taas)avastada tuttavaid nägusid, kes sulle suvalistest kohtades meelde on jäänud. Seda viimast tuleb mul eriti tihti ette, kuna mul on nägude peale lihtsalt superhea mälu (nimedest ja numbritest ma ei jaga tavaliselt pooltki nii palju, mis muidugi tekitab vahel omakorda piinlikkust).
Ehe näide oleks siinkohal järgmine: alles suvel olin ma kimpus ühe järjekordse puzzle lahendamisega. Tegemist oli eakama daamiga, kes kaubamaja toiduosakonna salatileti ääres oma ostu sooritas. Ma jälgisin teda ainti, peas vaid üks mõte- kust ma teda tean? Kuna tema minu vahtimisele ei reageerinud, ei söandanud ma ka igaks juhuks teretada:) Oi ma siis nuputasin kuid, täpsemalt kuni novembri lõpuni, kuni ükspäev tuli „ilmutus”. Olin siis suht titt veel (u 12 a), kui „Ellerheina” laulukoori tõttasin ning see sama tädike mind alati Balti Jaama trollipeatuses imemaitsvate vahvlitorukestega kostitas:) Vot sihukesed lood on minu nägudemäluga! Märksa kirkam lugu juhtus minu kunagise kikutohtriga...Oi see on lausa halenaljakas, piinlik ja sihuke eriti imelik lugu. Sellest ehk teinekord;)
Aga täna tegin jälle ühe toreda avastuse ühe laheda inimesega!:)

Eesti on ikka tõeline konnatiik ma ütlen:)

"Aken" sissepoole

Kes mind paremini tunneb-teab, on kindlasti kursis minu kultuurilembusega, ma kohe ei saa muudmoodi:)) Sageli jagan oma sõpradele/tuttavatele selgitusi vastamata kõnede kohta just kontserdisaalist või teatrifuajeest:) Nii kaua kui ma ennast mäletan, on ka kõik kaunid kunstid alati minuga ühes paadis olnud, eriti muusika ja teater. Mida omapärasem koht, mida lähedasem kontakt + artisti, näitleja ja iseenda südamega asja juures olemine-see kõik võib pakkuda suurepärase naudingu, mille positiivsest emotsioonist jagub mitmeteks nädalateks.
Üritustesari “aken” on viimasel kolmel nädalal mu sinised esmaspäevad säravkollaseks muutnud:) Mis see siis õieti on, mis juba pea aasta mind alati Nukuteatri “musta kasti” mitmeks tunniks meelitab? Njaa, tegemist on justkui priviligeeritud seltskonnale pühendatud autoriõhtutega ehk koosviibimistega, nagu andekad peategelased seda ise nimetavad.
Lihtsalt öeldes on “Aken” ühenduspunkt artisti ja publiku vahel-siiras ja lähedane koosolemine.
Austria maalikunstnik ja arhitekt Hundertwasser kujutab oma majadel aknaid kui silmi, mille kaudu saab turvalise distantsi pealt välja ja sisse vaadata. Nii saab ka seltskond tõelisi kultuuritarbijaid heita pilgu “aknast” sissepoole, kuid siiski mitte täielikult siseneda. Midagi peab ju jääma artisti juures ka vaid aimata…

Suured tänud korraldajatele ja sügav kummardus artistidele! Viimaste “akende” peategelased olid mustkunstnik Meelis Kubo; Tõnis Mägi & Kärt Johanson & InBoil; Ultima Thule & erikülaline Tõnis Mägi.
SUPER!

"Äraolemine"

Viimasest sissekandest on juba jupp aega möödas. Aeg lendab. Asi polegi laiskuses, pigem kiires elutempos ja vahelduva eduga füüsilises eemalolemises Eestist. Nii hea on aeg ajalt ületada (riigi)piire ning jätta reaalsus siia maha. Ja veel parem on see, kui saad tulla mõnusate mõtetega tagasi... Mind alati värskendab keskkonnavahetus, peale mida on justkui kolm korda kergem olla ning millegi uue avastamine (kasvõi iseenda sees) aitab jõuvarusid taastada. Lisaks värskele vaimule pakub see ka visuaalselt naudingut- võimalust näha erinevaid maid, inimesi, olukordi. Kuid üks on kindel, ükskõik kus sa ka ei viibiks- elu võib sind üllatada, tihti ka kõige kummalisemal ja uskumatumal moel…;)
Teinekord aga ei peagi kaugele reisima ning kulutama raha, aega ja saapataldu selleks, et põgeneda. Piisab ka lihtsalt „ära“olemisest-kusagil oma mõtetes, kusagil eemal...seal, kus on sinu jaoks hea! Pole ju midagi mõnusamat kui vahel märtsijäneslikult unistada või vaadata tagasi ja rännata minevikuradadel, nostalgitseda, rõõmustada saavutatud võitude üle, mõelda oluliste inimeste peale ja nendega koosveedetud hetkedele. Justkui olles uuesti selle sama hetke lummuses, tundmas neid samu emotsioone.
Kuradima kahju, et linnamelu, kohustused ning töine traali-vaali ei lase meil tihedamini jalutada vikerkaarel, nautides seal tassikest teed.

Hing hakkas täna järsku kevade järgi igatsema...:)