Emotsioonide ohver

Harjumusel on suur jõud, veel enam – me oleme tihtipeale emotsionaalsete ahelate külge kinni seotud. Ja siis öeldakse midagi, mis muudab minu igapäevast keskkonda. Ma kaotan kellegi, kes on iga tööpäev minuga tõtt vaadanud, minuga puid ja maid jaganud, vaielnud, toetanud, andnud ja võtnud.
Isegi kui ratsionaalsus seda mängu juhib ja kõik tundub mõistusele vastuvõetav ja ehk isegi õiglane, trummeldab siiski kümmekond väikeste vasaratega mehikest mu mõlemas meelekohas. Ma olen emotsioonide ohver. Esmaspäevast on aga kõik teisiti ja mu ainuke lohutus on see, et ma olen veel endiselt haiguslehel ega pea seda lahkumist oma pisaratega rikastama.

Suurim seiklus

Täpselt aasta tagasi kuuendal veebruaril startis Tallinna lennujaamast lennuk kaugustesse – algas minu senise elu suurim seiklus. Reis, mille mõjud ja mälestused saadavad mind alati:)

Tükike sellest...

Every little thing she does is like magic

Kunagi sai siin välja lubatud väike kokkuvõte ka naiste kiiksudest, sest meeste omi oleme juba lahanud.

Pean aga nentima, et neid oli palju raskem kirja panna, sest kes see ikka tahab endale tuhka pähe raputada:) Aga lubadus on lubadus ja antud selleks, et täita.
Kõigepealt oleks vist asjakohane öelda, et kui keegi oskaks tungida meeste ja naiste erineva hingeelu allhoovuste sügavusse ja püüda sellest ka aru saada, oleks ta ammu geeniuseks tunnistatud, sest Jumal on meid nii erinevaiks loonud.

Kuna ma ennast eriliseks geeniuseks ei nimetaks, siis pole ilmselgelt kõik siinöeldu absoluutne tõde aga ehk siiski veidi reaalsuse peegeldus.

No millised me siis oleme?

Kindlasti äärmiselt tublid, andekad, targad, geniaalsed jne. Aga sellegipoolest me kõik ootame ülearugi kiitust, komplimente, armastust, tähelepanu, lilli, üllatusi, hellust ja hoolt. Isegi kui joodik või libekeel oma kommentaaridega lagedale tuleb, on pooltel meist rõõmus nägu ees, sest paar ilusat sõna on ikka parem, kui päevadepikkune vaikus. Samas ootame seda kõike teilt aga oleme tihti ise liiga kitsid, et teid selle armastuse ja hoolega üle valada. Meil on muidugi miljon vabandust varuks teemal – pole aega, olen väsinud, tööpäev pikk, vaja koristada, laps nutab jne. Me arvame tihti ja ekslikult, et teie mehed olete tugevamad pooled ega vaja ise midagi. Nii juhtubki, et mõned meist mõistavad andmise ja saamise korrelatsiooni liiga hilja - siis, kui te ennast uude sooja kaissu sisse olete seadnud. Aga me õpime ehk oma vigadest või teiste omadest.

Me tahame rääkida üldiselt kohe asjad selgeks, mitte homme. Meile on tähtis see, et me saaksime oma jauramised jauratud, vingumised vingutud ja paukumised paugutud. Nii pole imestada, et osadel teist on meie sissetuleva kõne mobiilihelinaks kanade kaagutamine:) Üldiselt meile meeldib, kui te vastu ei vaidle, vaid tunnistate lontiskõrvu omi vigu, meie omadele tähelepanu pööramata.

„Ruttu riide, lähme!“ käsklus meie peal paraku ei toimi. Enamus naisi lihtsalt ei saa nii kiiresti hakkama. Aga see on ka arusaadav, sest konkurents on tihe ja väljaminnes tuleb ikka triibud näole vedada, soeng tupeerida ja paremad riided kapist välja otsida. Selle viimasega on ka muidugi pahasti - meil tõesti ei ole mitte midagi selga panna, kuigi kapiuks ei lähe kunagi kinni. Samas teile ju meeldivad meie sukad, sokid, seelikud, kleidid ja meie valikuvõimalus neid kõiki demonstreerida ja teile neid kõiki seljast rebida.

On valdkondi, kus oleme nii tugevad ja neid kohti, kus ainuüksi väikese nügimise või halva sõna peale lähevad suunurgad allapoole ja kraanid lahti. Meie silmad on märja koha peal. Te olete õigesti aru saanud – meid ei tohi solvata, meie peale on keelatud karjuda, ropendada, sünnipäevale lilledeta tulla või selle sootuks ära unustada:) Me solvume paugust, kui sa ei märka meie uut soengut, riidehilpu või meid üldse. Me pettume, kui uus ja kallis pitspesu sekundiga põrandale lendab ning kogu pakend nautimata jääb. Meile ei meeldi konkureerida teie sõpradega, tööga, ämmaga, televiisoriga ja jalgpalliga. Meile kohe üldse ei meeldi, kui te oma poriste saabastega üle pestud põranda tahate joosta, et mahaunustatud autovõtmed laualt haarata, kui pidevalt meie prügikasti täissaamist märkama peame, kui palvele pesumasinast asjad kuivama panna, te alles päev hiljem reageerite ning kui me komandeeringust tulles närtsinud toalilled eest leiame. Meie unistustemaailmas aitate te meile mantli selga, avad uksi, tood lilli, valmistad ka ise mõnikord õhtusööki ning kantseldad lapsi, et me saaksime sõbrannadega oma meeletult tähtsaid koosolekuid pidada. Kui te meie unistustemaailma reaalsusesse toote, võite uskuda, et me muutume paugust palju paremaks naiseks.

Mis siis, et teie olete valijad pooled, ei jäta me kõike teie hooleks, vaid soovime aina enam ka ise valikute tegemisel oma häält sekka öelda ja maailma naistevõimu järgi pöörlema panna. 20-ndate alguses oli meile tõepoolest põnev kasvõi iga päev uue inimesega kohtuda ja sellest energiat ammutada ning uue elamuse võrra rikkamaks saada, aga mida aeg edasi, seda rohkem oleme me märganud, et tegelikult inimtüübid korduvad ja kui sa tead, mida tahad, siis ei viitsi enam kõike vastu võtta. Nii me ei pruugigi iga püksikandja peale jooksukingi jalga panna, vaid soovime ka ise otsida, valida ja võtta. Kui me aga leiame selle meile sobiva kandidaadi, kellega pikemalt, kui aastake ühises maailmas jalutada, oleme me päris voolitav plastiliin ja valmis suuremateks võitudeks, kui ühised kinoskäigud ja korra nädalas toimuvad õhtusöögid.

Tavaliselt me otsime nõela heinakuhjast. Meil on oma väljakujunenud ideaalpilt tulevikust ja inimestest enda kõrval. Osadele meist meeldivad hästi näpitavad mehed ning sellised ei tee hinnaalandust, ega lepi harju keskmise mehega enda kõrval ka siis, kui see valge lehviga meesmodell oma bemmi maja ette ilmselt kunagi ei aja. Neile jääb ikka lootus, et võib-olla ta pole lihtsalt jõudnud veel:) Teised meist rahulduvad parem varblasega peos, kui tuviga katusel. Endast targema ja kindla meelega mehe käevangus meeldib meile aga enamusele ennast kohe eriti haakida, sest meie silmis peate teie meist kindlasti üle olema:) Meile meeldib, kui te olete otsekohesed, tegutsejad ja teate mida soovite ning julgete seda ka sõnade ja tegudega väljendada, mitte ei oota, kuni õnn teile käed rüpes istumise ajal sülle kukub. Me oleme kogenud, et selliste vennikestega, kes ise-ka-ei-tea-mida-nad-tahavad, pole pikemas perspektiivis midagi ette võtta ning see õnn potsatab hoopis nende sookaaslastele sülle. Kulunud slogan „Raha pole tähtis“ on pooltele meist jama loba, vaid tagasihoidlikumad ja iseseisvamad arvavad, et me vajame küll raha ja tore, kui seda ka teil rahakoti vahel oleks aga raha ei tee õnnelikuks. Osad meist on printsessid herneteral, kes vajavad oma võimu- ja eneseteostsuseks teie nõrki omadusi. Nii valivadki parima ninaga meist enda küljeluuks nõrgad ja otsusutvõimetud mehed, et oma nõudmisi vastuvaidlemisi kuulmata rahuldada, lapsi manipuleerimisobjektina kasutada, teid lõo otsas hoida ja lasta arveid kinni taguda ning kõige lõpuks veel vahel mitte tahta ise aga mitte anda ka teistele. Ja teie peate muidugi alluma ja suur osa lontusi seda ka teeb (Paraku!) ja hakkab isaseks alles siis, kui omandisuhe minevikust või olevikust enam absull hingata ei lase.

Me andestame aga tihti ei unusta, kandes hoolt selle eest, et ka teiegi ei unustaks näiteks 5 aastat tagasi tehtud vigu. Pole mingi probleem kedrata vanu asju ja loopida teie pihta nooli teie mineviku osas, anda hinnanguid ning õpetlikult noomida. Aga see on ju kõik üllal eesmärgil – et te oma vigadest õpiksite ja neid ei kordaks. Kasu on vastastikune. Oeh jah, me oskame suurepäraselt salvala sms-i teele saata, oma iroonilise sõna välja öelda ja saatanliku naeratuse teisele poolele kinkida. Vaikivast halvakspanust või pilgust rääkimata...Olgu see suunatud siis meestele, kes meid alt vedanud või tihedale konkurentsile, kellega meid alt veeti.

Meile meeldib hullupööra romantika ja see ei tähenda meie keeles tavalist õhtusööki Reporteri taustal ning korra aastas käevangus teatriuksest sissehõljumist (kuhu meie piletid orgunnisime). Me pigem joobume teie tähelepanuavaldustest, romantilistest üllatustest veini ja maasikate taustal, teie meelidvatest ettepanekutest ja kiitvatest ovatsioonidest ja kui kõik see on olemas, siis veel sellest, millest teiegi...

Lapsed ja abielu on meile tähtsad. Me ei alahinda ka teie rasket panust aga saage aru vaid naised saavad imetada ja valgeid kleite pulmapäevaks selga pista. Selleks ka meie pidev vatramine nendel tähtsatel teemadel.
...

Võiks veel muidugi jätkata aga kas sel ongi mõtet, sest ei teie ega meie pole kaugeltki täiuslikud, kuid siiski soovime me siin maailmas koos eksisteerida. Vähemalt enamuse ajast me arvame nii. Ja sõjas ja armastuses on ju kõik lubatud, kaasa arvatud meie väikesed kiiksud:)

Minu elu magusad hetked:)

Ma olen suur tüdruk. Armastan kommi! Sellegipoolest ei kipu ma neid alati kohe ja kiiresti paberist lahti harutama ning kõike korraga ära sööma... :)

E-kiri koostööpartnerilt

No mina olen juba kord selline üritusturundaja, kes tagasisidega ei koonerda ning kelle käest kuuleb ausalt ja avameelselt kestvaid ovatsioone ning ka detaile, millele tulevikus tähelepanu pöörata.

Kuna praeguses majanduskriisis on kõigil õhuke jää jalge all, siis soovivad paljud koostööpartnerid anda endast maksimumi ja õppida teiste vigadest, mitte teha neid rõõmsalt ise. Nii paluski üks koostööpartner väikseid vihjeid eelmise ürituse ja selle teenuse ning kvaliteedi kohta, et juba eos teise firma poolt tehtud vajakajäämisi vältida. No pole ma ju kunagi kitsi plika olnud ja olen ise ka väga tänulik tagasiside eest, sest see on suurim õppematerjal.

Nii paningi koostööpartnerile kirja tema konkurendi mõningad apsakad, siiski detailidesse laskumata, nimesid nimetamata ehk üldises plaanis diskreetselt aga piisavalt avameelselt.

Aegade naljakaima tagasiside vastukaja konkursi võitis koostööpartner Hr R firmast RS:)

Tsiteerin:

Tänud Sulle Gerli.

Kui sa juhtumisi hakkad kunagi Eesti riiki juhtima (no näiteks oled sa 10 X vähemalt parem, ausam ja - mis seal salata ka ilusam peaministri kanditaat kui kes iganes on seni olnud) siis on sul minu täis usaldus ja toetus olemas.

Parimate soovidega
…

Ah mis ma siin ikka unistan, poliitikasse ma ei lähe nagunii, sest pole juba paraku minust suuremat valetajat ja udujutu ajajat ja siirusega, mida mul paraku ülearugi, selles vallas valijaid juba jalust nõrgaks ei löö:) Aga nagu me ühe inimesega armastame öelda, et senikaua kuni on olemas huumorimeel, on kõik hästi ja see kiri on ehe näide selle meele õigest kasutamisest, sest see mõjub ja tirib suunurgad taevani:) Ja õnneks ongi asjad hästi:)

Ahvid jäävad ahvideks!

Ahvid jäävad ahvideks!

Päevad täis päikest

Kas olete tähele pannud, et täna on juba kümnes uue aasta päev, mil päike taevakaarel oma kiiri meie pihta pillub...?!. I just love it!

Risk, mis vääris võtmist

Tere sõbrad-präänikud, tuttavad ja niisama juhuslikud uudistajad:) Avan siis ka lõpuks rahva tungival soovil oma ammulubatud blogi:)) Miks?...njaa... kindlasti ei ole minu tulevaste kirjutiste eesmärgiks panna maailm teistpidi pöörlema, avaldada ennekuulmatuid ja unikaalseid tõekspidamisi või teha revolutsioonilisi üleskutseid. Pigem tahaks vahel jagada emotsioone ja kogetut, panna kirja mõned miljonitest peas keerlevatest mõtetest ning mis seal salata, otseloomulikult ka sellepärast, et blogivärk ju popp ja ma tahan ka ajaga kaasas käia:) Esimesi sõnu on ju ikka kõige raskem öelda, seda enam et antud kontekstis peaksid need ideaalis huvi äratama aga näis ehk leidub siiski inimesi, kes minuga sel teel kaasas hakkavad käima... Esimene samm on nüüd vähemalt tehtud, edaspidi peaks kõik juba libedamalt minema:)

Ükskord oligi esimene kord...

Ei rohkem, ega vähem kui 2 aastat tagasi sai need sõnad üles kirjutatud ning ma tegin oma esimese sissekande blogilehel. Tänaseks on sellest saanud kõige paremas mõttes rutiin ja üks tähtis elu osa- vanker, millelt enam maha ei saa. Nagu arvasin, ei ole ma pannud maailma teistpidi pöörlema, avaldanud ennekuulmatuid ja unikaalseid tõekspidamisi, ega teinud revolutsioonilisi üleskutseid. Pole ma vist ka popimaks saanud, kuid ehk siiski toonud piisake vaheldust argipäeva ja pannud hetkeks lugejaid kaasa mõtlema. Ma ei oska kuidagi välja vabandada ja anda adekvaatset vastust, miks mõni lugu on pehmem, mõni poolkõvalt targutav ja mõne puhul vihakahur täisvõimsusel tööle läheb. Samas ei soovi ma veresaunas leili visata. Kui üldse milleski kindel olen, siis selles, et need lood sünnivad ja on kõvasti mõjutatud elust enesest. Nii enda, kui teiste elust. Ma püüan selle kõige juures olla siiski nii aus, kui võimalik ja volituste piires avameelne:)

Ma olen siiralt tänulik kõigile, kelle silmad neid ridu lugemas käivad, kelle pea kaasa mõtleb ja kelle sõrmeotsad tipivad klaviatuuril ka oma arvamust. Tänu koostööle ja elukogemusele on kõik need sammud, mis tulid pärast esimest, sootuks lihtsamalt läinud. See oli risk, mis vääris võtmist...

Õnnelik 2009:)

Kuna täna on veel viimane mitteametlik päev ilma pudelita head uut soovida, siis... soovin kõigile 2009. aastaks:
- et puudu ei tuleks rõõmust, naljast ja naerust
- et mõtted ei saaks otsa
- et söögid viiksid keele alla
- et reisid viiks sind vähemalt ühte sellisesse kohta, kus sa enne käinud ei ole
- et kuuleksid uuel aastal sõna "majanduskriis" harvemini kui "sõbrad", "trenn" või "õnnelik"
- et KOV valimiste kampaania ajal ei paistaks sinu koduaknast ühtegi Savisaare, Lausingu, Langi, Sultsi, Gräzini või Rüütli pilti. Veel parem - et neid pilte linnas üldse ei oleks!
- et kui teisipäeviti Kroonika järgi krabate, ei oleks kaanetüdrukuks Angela Aak
- et Eestis oleks sel aastal üle ühe selgelt eristatava aastaaja
- et haigused jääks varesele ja harakale ja tuvile ja kakaduule
- et sa ei oleks sunnitud päevade kaupa CV-Online`s istuma ja tööd otsima
- et sa teaksid ise, mida kõige rohkem tahad ja et need tahtmised teoks saaks

Nii oledki 2009 õnnelik:)

HUA!

Kui Sa uue aasta alguses paned paika eesmärke, unistad ja salamisi soovid midagi, siis ole oma soovidega ettevaatlik ning sõnasta need selgelt ja arusaadavalt, sest need võivad täituda:)

Soovin kandideerida maailmaränduri elukutsele, kõik pakkumised oodatud:)

Kolades ringi kõikvõimalikel reisisaitidel, leidsin ma ühe vahva lingi, mille peale klõpsates avanes maailmakaart ning sai ära märkida riigid, kus käinud oled.

Minu maailmakaart näeb välja nii:

Naljakas on aga see, et elu jooksul tuleb ette reise, mille hetked ja mälestused ei suuda vaibuda ka nädalaid, kuid ja aastaid hiljem ning piisab vaid sekundiks tagasi mõelda ja südame täidab soe ja mõnus tunne ning see feeling viib sind tagasi kohe nendesse kohtadesse ja nendele inimestele. Kindlasti on ja jääb üheks selliseks mälestuseks sel aastal toimunud pealkirjaga „ümbermaailma reis“, mille tänulikkust minu osalemise võimaluse osas, ei suuda ma iial päriselt sõnadesse panna… Selleks tean, et kutsuja mõistab mind sõnadetagi:)

Vaatamata sellele, et minevikutripid võivad toita igavesti, on siiski inimene oma loomult tulevikku vaataja ja selleks kindlasti on veel palju kohti, mida vallutada soovin. Euroopast näiteks Itaalia, Island ja Horvaatia, mis peale unistustemaal Uus-Meremaal käimist, tunduvad nüüd nii käegakatsutavad. Lisaks soovivad mu silmad näha ja jalad tunda Austraalia, Aafrika, Jaapani ning USA-st New York`i maapinda:)

Statistikas näeb mu maailmakaart välja siis selline:
Külastatud on 28 erinevat riiki, mis on suhtarvudes väljendudes 12% kogu maailma kaardist ning Euroopas olen tutvunud 19 erineva maa kultuuri ja inimestega, mis teeb 37% võimalikest.

Lisaks on veebilehele ülesse pandud ka maailma TOP 20 linna, mida kõige enam külastatakse.
Nendeks on:

Amsterdam, Berlin, Barcelona, Brussels, London,

Los Angeles, Madrid, Rooma, San Fransisco, Singapore,

Budapest, Cairo, Florence, Las Vegas, Lisbon,

New York, Paris, Rio de Janero, Venice, Vienna

Minu skoor on siin 20-st 9 linna:)

Toredaid reisielamusi kõigile!

Mõnu või vihane pingutus?

Paljudele inimestele meeldib end liigutada. Erinevad stereotüübid käivad erinevatel eesmärkidel sportimas - kes soovib kõhuvoltidest vabaneda, kes igatseb tunda ennast vaimselt paremal tasemel, kes vajab füüsilist pingutust stressi leevendamiseks jne. Kuid laiem eesmärk on ikkagi tunda asjast mõnu ja nautida või olen ma millestki valesti aru saanud, sest vähemalt tenniseväljakutel kohtab aina enam vihaseid pallitagujaid.

Mäletate muumitrolli lugudest väikest My´d ja tema meeleolude skaalat, mis oli kas rõõmus või vihane? Aga mis valemi järgi tuleb üks täiskasvanud inimene, kes on hobiks valinud näiteks tennise rõõmsal meelel väljakule ja lahkub sealt must masendus hinges. Ma ei tea, kas olen mina loll aga sportimine tekitab minus hoopis vastupidise tunde – olgu see siis tennis, ujumine, jalgrattasport või suusatamine, on alati peale füüsilist tegevust sootuks parema inimese tunne peal. Sa valid enda jaoks sobiva spordiala, maksad selle eest ja teed seda kõike vabatahtlikult, kuid siiski ajab see sind nii vihale?!. Milleks, miks nii? Ma ei räägi siin elukutselistest sportlastest aga kas ka hobi korras pühapäevasportalsed peavad alati olema võidu peal väljas, et olla keegi ja tunda ennast hästi?!.

Ühesõnaga sattusin ma kõrvuti väljakutele mängima selliste ahvidega, kellede jaoks sport on vihane pingutus, mitte mõnu. Ma terve 1,5 tunni vältel mõtlesin, et mis küll sulgeks selle parasiitliku aparaadi, et sealt enam ühtegi piuksu välja ei tuleks ja kõik saaksid oma mängule keskenduda, sest teiste pritsivatest kommentaaridest hajub ka kõrvalplatsi mängijate tähelepanu. Sellistes tingimustes pole isegi mitte teoreetilist võimalust tunda iseenda mängust mõnu. Võrdse kohtlemise printsiibist lähtudes võiks sellised ropu suuga inimahvid väljaku ukse taha jätta, sest oleks vist viisakas anda kaasmängijatele ka otsustusõiguse, et kas me soovime kuulata neid roppusi pilduvaid kommentaare ja skandaale õhutavaid repliike. Kui üldse sõimama peab, siis ma hindan selle tegevuse juures professionaalsust ja konstruktiivsust. Paraku olid need roppused ja nooltepildumised üksteise pihta vaid lapsikud solvangud ja napid, pealegi veel nii viletsa kvaliteediga, et tekitasid pigem midagi kaastundetaolist.

Ma saan aru, et sport leevendab pingeid, kuid kas mõnusa tegevusega peab alati ühte kesta mahtuma ka eestlaslik jonn, meelepaha ja kadedus?!. Usun, et sellise kareda koore ja sakiliste sõnade taga elavad inimesed surevad lihtsalt lõpuks oma viha kätte ära. Piinlik hakkas, tõepoolest tohutult piinlik:(

Ma ei oleks nõus ühegi inimesega rohkem kokku mängima, kui mu partner oleks selline närvipundar:) Õnneks on mul vedanud ja üle võrgu pole see meesterahvas minu pihta küll ühtegi roppust lennutanud:)

Pilk minevikku ja tulevikku

Käes on väga sündmusterohke ja segase aasta viimased päevad - aeg teha jälle sümboolne kokkuvõte, nagu ka aasta tagasi, sest väike "reality check" tuleb kasuks:)

Peamised märksõnad ja emotsioonid:
*reaalselt kaalutletud otsused
* sõprus
* naer

* viha
* lähedus
* elulahe maailmavallutamine
* palju kultuurisündmusi (pileteid on alles hoitud 32)
* pettumus
* palju uut ja huvitavat
* mõistmatus
* gurmaansed naudingud
* ja veel palju asju, mida teie teadma ei pea:)

Avastused:
* juba mitmendat aastat järjest olen ma ebaõnnestunud olemast täiuslik
* elukestev ümberõpe toimub pidevalt, ma ei ole täna see, kes ma olin eile ja ma pole homme see, kes ma olen täna

* olulised kohtumised on hingede poolt paika pandud ammu enne seda, kui kehad teineteist näevad

Rõõm & rahulolu:
esimene on olemas ja teine käegakatsutav

Õppetunnid:

* Eksimusi ei ole, on ainult õppetunnid.
* Ma olen inimlike vigadega ja mitte alati laitmatult robotilaadselt hakkamasaav aga ka nii on okei
* Tõsiasju tuleb tunnistada, enesepettuses elamine viib varem või hiljem katastroofini.

Väljateenitud auhinnad-diplomid:
* turunduskonverentsi tantsulõvi
* peakoka tiitel
* siiraima naise tiitel (mitmekordne kusjuures:))

Hetkeolukord:

* tunnen kerget kevadist tuulepuhangut
* ma lähen endiselt õnnelikuna tööle ja tulen õnnelikuna koju
* mu enesehinnang on leidnud uuesti kodutee

Tulevik:

Suhelda, vaiki olla, vaadata, kuulata, välja elada, sissepoole kaeda, silmad särama panna, pisar poetada, naeratada, nautida, mitte visata võitlussaunas leili, lihtsalt puhata. Võtta aega iseenda jaoks.

Lõpetuseks - siit edasi saab päev minna ainult paremaks. Päev, mis on alanud nagu liiga paljud samasugused.

Milline on parim kingitus?

Ikka see, mis tuleb otse südamest, mis on valmistajale sama palju rõõmu teinud, kui saajale endale ning mille idee on sündinud tänu sellele, et inimesed üksteist kuulavad ja märkavad…

Mul on siiralt hea meel, et minu elus on just sellised inimesed, kes mind kuulavad ja märkavad ning kelle südamest tehtud üllatused panevad mu silmad särama nagu gaasilaternad sõjaajal Tallinna tänavatel:) Need on inimesed, kellede kõrval oleks uhke marssida kasvõi otse Olümpose mäe tippu:)

Kuulutan nüüd ka omalt poolt jõulurahu kohustuslikuks ning igasugune rahmeldamine on keelatud!

Olge musid ja ilusat krudisevat talvemuinasjuttu!

Kallis Jõulumees,

Kuna sinu tulek hakkab jõudma kriitiliselt lähedale, otsustasin optimeerida riski osade kinkide kaotuse suhtes ja kõik ise ausalt ja keerutamata üles tunnistada:)

Olen nimelt teinud sellel suhteliselt segasel aastal suhteliselt segaseid asju. Ka neid, mida meenutades erilist uhkust hinges ei tunne. Mida? Näiteks astunud varvastele, millele ehk poleks pidanud, norinud tüli alateadvusega, tõmmanud oma elu teise sigari, lahjendanud adrenaliini alkoholiga, puutunud kokku kadedusest sisisevate inimeste poolt räägitavate juttude lõputu nimekirjaga, öelnud lähedasele inimesel s… , pettunud nii endas kui teistes, kakelnud (ja mitte andestanud) joomahulluse raudses haardes viskleva inimesega, nutnud märjaks üsna mitu patja ja ühe suure ja tugeva mehe õla, kaotanud suures töömeeleolus võime mõista nädalapäevade vaheldumise loogikat, näidanud üles vaid mõõdukat vaimustust, kui oleks võinud rohkem, kaotanud hetkeks iseend ja positiivse enesehinnangu, nõudnud teistelt sama palju, kui endalt, pahandades sellega mugavustsoonis liueldes dekaade mööda saatvaid inimesi, avastanud lähemal vaatlusel, et kõik ei olegi kuld, mis hiilgab, vaid mingi osa on ka petukaup.

Siiski nautinud ka südamest armastuse keelt, sõpruse lähedust, perekonna toetust, joobunud õnnetundest, keerutanud elulaval parimaid tantsusamme, saanud tuttavaks piiritult laheda inimesega, avastanud endas uue ja erilise oskuse, pühendunud ja nautinud seda tegevust, saanud osa maailmavallutusest, leidnud enda jaoks uue ja erilise huviobjekti jne. Kokkuvõtvalt olnud suurepärane pilvede, päikesekiirte ja vihmapiiskade kokkulugeja, ületamatu sealjuures:)

Aga ma ei kahetse midagi! Peaaegu mitte kui midagi.

See kõik on külvanud mu kogemustepõllule palju uusi võrseid ning ma olen karmis elu olelusvõitluses ellu jäänud ja veel tugevamaks saanud ning kes selles mängus ellu jääb, ju istub teatavasti õhtusöögil Vana-Jumala paremal käel.

Mida ma siis sinult veel ootan kallis jõuluvana? Ei, ei ma ei taha tassikest imejooki, mis mind maailma kauneimaks, paremaks ja targemaks muudab, Paris Hiltoni taskukoera, naaritsakasukat või briljantidest siravat sõrmust, eeslit, kes mu arveid kinni maksab, ilusaid valesid rääkivaid mehi, töövaba elu või hästi palju kingi nagu Carriel „Seksis ja linnas“ on.

Minu soovid on palju suuremad, raskemini kättesaadavad ning nõudlikumale maitsele suunatud. Ma soovin väga-väga leida su kingikotist hingerahu ja tasakaalu ning rohkem naeratust, siirust ja headust pakkuvaid inimesi. Ja veel… neid südamega kuulavaid ja asjajuures olevaid inimesi, kellede nõudmised ei ületa nende enda poolt pakutavat panust ja kellede meelest just siiruses ja lihtsuses peitubki võlu:)

On see tõesti liiga palju soovitud kallis punase mütsiga mees? :) Kui ei, siis suur tänu Sulle juba ette!

väikene Gerli :)

Pidu!

Tumedad vöökohani ulatuvad juuksed, musta-valge täpiline pluuse, viiki triigitud püksid, naeratav nägu, sõbralik tervitus, nimepidi tutvustusring, toidu-ja joogisoovitused – ühesõnaga väga soe ja familiaarne käitumine (mis ei seganud). Viimati kohtasin seda kõike Ameerikas.

Mitmeid tunde hiljem oli särav pilk veidi tuhmunud ning tulipunane huulepulk oli abivahend väsinud näoilme turgutamiseks. Sellegipoolest oli tunda endist soojust ning pühendumust ja rohkem, kui kunagi varem hindan ma neid inimesi, kes oma tööd motiveeritult teevad.

Selline on imetore ettekandja Marta:)

Argipäev imeb vilinal:)

Elan oma elu läbi mingisuguse filtri viimasel ajal. Asjad lähevad nii kiires tempos ja neid on nii seinast seina ja üllatuslikke kah veel peale kauba, et ma tunnen ennast hetkel pigem kõrvaltvaatajana, kui selle kõige keskel nimiosas.

Vaatame kuhu selle gruuvimisega siis välja jõuab, kas otse hullumaja puhvetisse või on plaanis ka väikesed vahepeatused:)

Kõik saabub nii salaja:)

Iga tütarlapse elus on aeg, mil end kenasti üles lüüa, enesekindlus läikima poleerida ja kogu see elukogemus enda kasuks pöörata...

See millesse sa tõeliselt usud, saab alati teoks

ja millessegi uskumine paneb selle sündima

Ebamaiselt hea lugu - ja nii juba aastaid:) Delerium-Just a dream

Valikuvõimalused

Elus tuleb ikka ette momente, mis toovad hõbekandikul nina alla valikuvõimalusi minevikuradadelt.
Neil hetkedel on valida kahe variandi vahel:
* anduda sellele müstilisele ligitõmbele ja libastuda (veel korra). Lasta oma haavad küüntega lahti rebida ja nautida sellest igat sekundit. Ja olla ehk veel aastaid täiesti katki.
* tõrjuda veetlevad lähenemiskatsed ja lasta endale jätta igaveseks haiglane rahuldus, et ma jäin endale kindlaks. Ma olen tugevam kui tema.

Valides esimese variandi, võid kahetseda, nagu võid kahetseda ka teise variandi valimise puhul. Sellises situatsioonis ei saa lihtsalt võita.

Kainestav kõverpeegel

Maailmas toimuv majanduslangus on võtnud juba enneolematud mõõtmed - need naised, kes varem abiellusid raha pärast, teevad seda nüüd armastusest:)

Siit moraal: ka "pahad" tüdrukud vajavad mõnikord peasilitamist;)

Kolgata tee

Istun oma lemmikkohvikus. Senikaua kuni mu kaaslane lisatellimust esitab, kuulen paratamatult pealt naaberlaua naiste omavahelist vestlust.

“Mehed lihtsalt tulevad kuskilt, alguses on normaalsed – hellad, tähelepanelikud, hoolivad ja igal sammul peaaegu olemas. Siis muutuvad äkki mittenormaalseteks- vaevu märkavad mind, suhtlevad siis kui neile sobib ja mõtlevad, et õhtusöök ja lillekimp kompenseerivad kõik eemalolekud. See ei aita, sest see pole enam see, tema ise pole enam see ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda tõesemaks see ka minu jaoks muutub. Samas pean ma ikka olema teeseldult õnnelik ja naerusuine ning oma solvumise alla neelama, kuni tuleb uus normaalne mees ja jällegi on alguses kõik ilus.“

Ja veel enne kui mu kaaslane lemmikkoogiga saabub, jõuan mõelda kas nii see kõik meestel käibki või on hoopis naised need, kes soovivad vett teistpidi voolama panna?!.

Must-valge elu

Kui keegi väidab, et miski ei ole nii must-valge, kui paistab, siis ärge teda uskuge! Kõik on just täpselt nii must ja valge, nagu tundubki.

Need väidetavad pooltoonid ja värvid - need on lihtsalt vabandused!

OLEN ARMASTUS

Ma garanteerin, et meil saab olema koos palju õnnelikke hetki,

ma garanteerin, et läbi üksteise täiustamise, oleme tulevikus veel paremad inimesed,

ma garanteerin, et meil tuleb ette tülisid ja raskusi,

ma garanteerin, et ühel hetkel võib meile tunduda, et soovime selle suhte lõpetada,

kuid ma garanteerin ka seda, et kui me ei proovi, siis kahetsen seda elu lõpuni...

Kas saaks veel ilusamalt, ausamalt ja siiramalt avaldada soovi koosolemiseks? Ilmselt mitte!

:) :) :) :)

Koputamata avan ukse, luba küsimata nööbin lahti su põue ja röövin südame-

OLEN ARMASTUS

Väike saatan

Just hetk tagasi ütles mulle üks meeskolleeg lause "Sinuga pole mõtet jamada!"

Ja uskuge või mitte, see oli kompliment:)

Ta teadis väga täpselt oma sõnade tähendust ja tagamõtet, sest üheskoos on viimased kaks kuud vaeva nähtud ühe suure projektiga, mis tänasega grand finaleni jõuab. Vaatamata tema enda tugevale väljanägemisele ning hoiakutele, olen aga ikka mina tanki lennanud ja töövõidud vastasmeeskonnaga koju pidanud tooma:) Põhjus on pragmaatiline - mehed versus blond naine pidavat paremini töötama. No mida iganes:)

Igatahes võtan ma seda kõike hea kogemusena, mille tulemusel selgub, et tõepoolest pole minuga mõtet jamada - siin pehme loomuse ja väljanägemise taga on peidus ka väike saatan, kes õigluse väljaselgitamise ja korralikkuse tuhinas tahab teha oma tööd hästi, mitte poolkõvalt.
Nii ei soovigi ma teiste laiskusest või lohakusest teha järeleandmisi ja üleüldse on ka muidu viisakas kokkulepetest, kuupäevadest ja tähtaegadest kinni pidada.

Samas ärge saage valesti aru, ma ei nõua teistelt rohkem, kui iseendalt:)

Minu tähestik

A – ARMASTUS – Käed liibuvad kätele, silmad viivituvad silmil – nii algab südamete lugu. Armastus ei ole ainult suudlused ja naer, õnn ja rahulolu, usaldus ja tahtmine, puudutused ja pilgud, alastiolek ja ühendumine, teineteisele pühendumine. Armastus on ka see, kui tunned valu ja valad pisaraid, kui tema eest palud, kui andestad, kuid vaatamata kõigele oled kindel, et temaga koos olles, oled ka ise parem ja terviklik.

B – BLOGI – olen siin keskkonnas tegutsenud varsti juba kaks aastat. Võtsin hoogu umbes aasta, sest teadsin, et moe või veel hullem kellegi pärast ma kirjutama ei hakka, no ja vabandage väga aga aastas kolme sissekandega blogid on ka naeruväärne nähtus:) Tänaseks on mul selle üle hea meel, et ikka rohkem kui kolm mõtet tuli ning need pole jäänud üksindusse ja leiavad tagasisidet. Loen vahetevahel ka asju minevikust. Lihtsalt selleks, et näha kas ja kui palju on mõtted ja põhimõtted muutunud. Väike progress mõtetes ikka täitsa olemas, põhimõtteid aga naljalt teisele rajale ei suuna:) Mõnes mõttes on see siin ju eneseületus - avaldada suuremale publikule oma isiklikke mõtteid ja kiskuda end alasti ka nende ees, keda elus kohanud pole ja keda elus ka kohata ei soovi. Lõppu sel lool aga ka ei näe, sest nüüdseks on saanud sellest juba üks üsna oluline osa mu elust.

C – CD - autos, toas, tööl, puhkehetkel jne– muusikata lihtsalt ei saa. So DJ play this song all night long:)

D – DELFIINID – minu esmane sümpaatia jääb juba aastate taha, kuid päris sõbraks sain nendega meie reisil. Need vaalaliste seltsi kõige liigirikkama rühma esindajad on ikka geniaalselt targad ja nutikad tegelased, kellest õhkub kirjeldamatut headust.

E – EMOTSIONAALNE INTELLIGENTSUS ehk tundetarkus, mida õpin nii teistelt, kui endalt ja pidevalt. Vaatamata praktikale libastun ja kukun vahetevahel.

F – FOTOGRAAFIA –mulle meeldib käia fotonäitustel ja pildistada – püüda hetki ja inimesi. Jõuluks kingin endale kobeda fotoka ja 2009 aastal astun fotokooli (mitte aga kellegi varvastele). PUNKT!

G – minu nime esitäht. Alati pean seda seletama, et olen G-ga ja nime lõpus i. Ühel koolitusel pidi igaüks leidma oma eesnime tähele vastava lisanime,omadussõna vms (no a la Ville vallatu), siis mulle meenusid vaid kolm G-tähega sõna – gloobus, günekoloog ja geniaalne:) Loomulikult lisasin ma oma nimesildile siis sõna GENIAALNE. Nii saingi endale tükiks ajaks hüüdnimeks Geniaalne Gerli:) Ja seda ma ju kahtlemata olen ka:)

H – HÄSTI – Kui minult küsitakse kuidas mul läheb, siis vastan ma tavaliselt „Hästi!“. Isegi vahel siis, kui hing karjub sees ja tahaks öelda peatage maailm, ma tahan maha. Aga mulle meeldib mõelda ka rasketel hetkedel, et asjad hakkavad olema hästi ja tavaliselt nii ka on. Tõenäosusteooria.

I – ISATA KASVANUD LAPSED– Ka igapäevaselt isata kasvanud lastest võivad saada normaalsed inimesed! Tõestatud:)


J - JULGUS – julgus olla mina ise oma tõelise loomuse otsinguil, näidata välja oma tugevusi ja nõrkusi. Kõige raskem on siis, kui ei suuda end näha kellenagi. Selleks, et avastada oma tõeline loomus, tuleb egomeel puhastada väärarusaamadest ja mineviku mõjutustest. See on vahel paganama keeruline.
K – KALLISTAMINE – asendamatu tegevus minu igapäevaelus. Kallistuses on miski imeline jõud, mis loob mõnusa meeleolu ja paneb tundma turvaliselt. Ma ei kujutaks ette, et ma kohtun oma lähedastega või niisama toredate tegelastega ning tervitan või lahkun neid embamata. Lihtsalt „tsau“ või „tere“ öelda lähedasele ei ole minu stiil. Kui nii juhtub, siis on vastaspoolel põhjust võtta seda kui hädasignaali ja mõelda, mis on valesti läinud.

L – LAPSED – nii siirad, nii kavalad, nii targad, nii rumalad, nii targutavad, nii silmakirjalikud, nii lahked, nii kadedad, nii sõbralikud, nii julmad, nii otsekohesed, nii… Ma armastan neid väga ja saan nendega üle keskmise hästi hakkama. Topeltkogustes naudin neid, kes pole ärahellitatud ja teavad, et vanemad on need, kelle sõna maksab.

M – MERI, METS, MUUSIKA – üks ei asenda teist, kõik kolm peavad olema lähedal.

N – NÖSUMINE (kes teab, see teab, ei selgita!) :)

O – OOTAMINE – ootaja aeg on alati pikk, oota sa siis bussi, palgakõrgendust, ilusat ilma, paremat elu, ühte ja ainust, nädalavahetust, vahetundi, sõpra, kallima telefonikõnet, puhkusereisi, suve, lapse sündi, pulmapäeva jne. Ootaja aeg on alati pikk.

P – PÜHENDUMINE – minu suurim voorus ja samas puudus…

R - REISIMINE – siin ja sealpool piiri. Tegevus mis harib ja kirgastab meeli.

S – 3+1 S-i – seks, sport, sõbrad ja šokolaad. Ilma ei saa, ei taha ja ei kavatsegi oma igapäeva elu elada. PUNKT!
T- TOONEKURE LUGU - Toonekurg otsustab, et läheb sookurele kosja. Läheb siis kosja aga sookurg ütleb ei. Toonekurg lendab koju ära ja siis sookurg mõtleb järele, et ah, krt valestit tegin, et ei ütlesin ja lendab toonekure juurde ja palub, et kle, äkki ikka... ja toonekurg ütleb, et pähh eile sa ütlesid ei, ma täna enam ei taha. Järgmine päev toonekurg mõtleb, et ohh, oleks ju võinud jah öelda ja lendab sookurele uuesti kosja. Sookurg saadab toonekure pikalt ja nii nad käivadki üksteisel kuni tänaseni kosjas. Minule sellised asjad ei istu:(

U – USALDUS – Üks peamine märksõna inimsuhetes. Kui usaldust on kuritarvitatud, on seda keeruline tagasi saada. Vahel vist isegi ei püüta ja vahel ei aita isegi kümme paitust.

V – VESI – ma tarbin seda ohtralt - joon, käin kaua ja tihti dushi all, ujun ja mõnulen veekeskustes:)


Õ – ÕNN - Õnnel ei ole homset päeva, õnnel ei ole ka eilset päeva. Õnn ei mäleta minevikku, ei mõtle tulevikule. Õnnel on olevik ja seegi on hetkeline.

Ä – ÄIKESEVIHM – Kui Vain ühel järjekordsel Pärnu koolitusel palus mõelda tagasi lapsepõlve ilusamate hetkede peale, siis saalis tulede kustudes meenus mulle üks mälestus Võsult. Olin siis umbes 5 aastane, kui suure äikesevihmaga istusime vanaema ja vanaisaga suvilas akna all - mina vanaisa süles, küsimas oma miljonit küsimust. Kaminas põles tuli. Taevas oli hall ja äikest täis, müristas, männiladvad kiikusid tuules hirmuäratavalt. Mäletan kuidas vanaisa rääkis mulle äikesest, vihma tekkimisest ja sellest kuidas lugeda müristamise järel, kui kaugel eemal see kõik toimub. Pole vist möödunud ühtegi äikesetormi, kui ma sellele mälestusele korraks tagasi poleks mõelnud.

Ö – ÖÖ – öös on asju ja tihtilugu juhtub öös väga ilusaid asju…

Ü – ÜRITUSTURUNDUS – my work, my hobby, my pleasure. Ma naudin! Olen õnnelik, et mul oli julgust teha (mõnegi jaoks ebapopulaarne) kannapööre ja mu juht võib südamerahuga usaldada, sest motivatsioonist ja särast mu silmis puudu ei tule;)

Valus jutuvits

You

wanna

make

an omlette,

you

gotta

break

some

eggs

Ajalugu kordub

Igal aastal toimub ühes ja samas kohas, ühel ja samal kuupäeval üks laat, mis tõmbab inimesi kauplema kõigega, mis majapidamises üle ning meelitab ostjaid originaalseid leide tegema ja nii juba alates aastast 1920.

Meie jaoks on see aga viimase kahe aasta eriline avastus, mis annab võimaluse justkui ajas tagasi minna ning nautida kogu seda laadamelu ja häid maainimesi, kes selle laada hing ja süda on.

Väike vanasõna kulub ära

Mis laat see ilma karmoškata on:)

Nagu öeldud, võib kaubelda kõigega alates pottidest pannidest

kuni vanavarani välja

Omal kohal on ka veidi koltunud raamatud, mis lapsepõlve meelde toovad

Švammist leevikest mäletate?
Miks te ei mäleta, see kuulus ju iga nõukogude lapse mänguarsenali:)

Müüa võib nii kasvuhoone klaase, kui maakive

Ave lahedate sloganitega kunstiteoseid

kummikuid ja kuivatatud kala

Paris Hiltoni taskukoeri

ning jänkupoissi

Ja mis õige laat see ilma kukekommi ja õnneloosita oleks?
Kõik on olemas, vaid tule ja naudi.

40 küsimust

Sai siin üks järjekordne ankeet täidetud, mis blogimaailmas ringi liigub

1. Kas sa said nime kellegi järgi? Ei tea küll. Alguses öeldi vanematele, et tegemist on poisiga aga näe sündis hoopis Gerli:)

2. Millal viimati päriselt nutsid? 14.oktoober, taasnägemisrõõmust.

3. Kas sulle meeldib su käekiri? Kui mul aega on, siis enam-vähem, kui kiiruga kirjutan, ei söö siga ka mu teksti:)

4. Millist toitu eelistad? Kala, sushi, kartul, puuviljad ja muidugi magustoit

5. Kas sukad või sukkpüksid? Sukad

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber? Ilmselt isegi oleksin, sest usun, et olen üpris lojaalne ja mul on vastaspoolele päris palju anda ehk kui keegi mu südamesse tee leiab, siis olen pühendunud ja lojaalne semu:)

7. Kas oled tihti sarkastiline? Mina vä? :) Pigem irooniline:)

8. Millal oli 2008.a. ootamatuim situatsioon, olukord, kohtumine? Täna, kell 16.00

9. Kas su kurgumandlid on eemaldatud? Täitsa alles.

10. Kas sooritaksid benji-hüppe? Ei iial. Vabatahlikult kummi otsas üles –alla pendeldada pole my idea of fun. Kõik muu, mis ei ole seotud kõrgusega, on teretulnud.

11. Millised on su lemmikmaisihelbed? Ma ei söö eriti maisihelbeid, selleks ei tea ka ühtegi sorti välja hõigata. Kui üldse, siis olen müsliusku.

12. Milline on ilusaim ja siiraim kompliment, mis sulle tehtud? „Gerli, sa oled kõige siiram inimene, keda ma tunnen“

13. Kas pead end tugevaks? Nii ja naa. Füüsilises mõttes teeks teletupsudele ja Lottele lõdva randmega ära aga mööda kõrvaltänavaid minuga seigelda pole just kõige julgem tegevus. Hingelt olen aga üsna nõrk, kuigi suudan palju kanda. Teised ilmselt vaidleks vastu, sest näevad ehk isegi rohkem minus seda tugevust, kui ma ise, kuigi I´ll do my crying in the rain.

14. Milline on su lemmikjäätis? Ma ei ole jäätisesõber, kui peab valima siis vanilje või šokolaadi. Jäätisekokteili tarbin aga topeltkogustes (eriti ploomimahlaga). Kes teab, see teab ja luristab koos minuga:)

15. Mida märkad inimese juures esimesena? Silmi ja naeratust (kui seda näidatakse).

16. Roosa või punane? Depends. Roosasid riideid ja aksessuaare leiab mu kapist rohkem aga eelistan näiteks punaseid roose.

17. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib? Kärsitus ja see, et ma teiste jutule vahele segan.

18. Milline on ilusaim kingitus, mis sulle 2008 aastal tehtud? Pole kahtlustki – meie megalahe ümbermaailma reis, millele mõeldes suurnurgad taevani tõusevad:)

19. Milline on ilusaim kingitus, mis sulle viimase kuu jooksul on tehtud? Ehtsad pärlid – kõrvarõngad ja kaelakee

20. Mida hetkel igatsed? Aega iseenda jaoks

21. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv? Helesinine

22. Lemmiklõhn? Sügisesed vahtralehed, värskelt niidetud muru, piibelehed, männimetsa lõhn, vihmajärgne õhk, äsjanopitud maasikad.
Kui parfüümidest rääkida, siis Escada lõhnad ja eriline nõrkus on ka meesteparfüümide vastu.

23. Milline oli viimane teatrietendus, mida vaatamas käisid? Draamateater – Lõputu kohvijoomine

24. Su silmade värv? Sinised

25. Kas kannad kontaktläätsi? Ei

26. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga? Pole küsimustki, õnneliku lõpuga:)

27. Suvi või talv? SUVI muidugi ja näpuotsatäis ilusat talve

28. Kallistused või suudlused? Mõlemad ja topeltkogustes:)

29. Mis raamatut hetkel loed? Peep Vain – Kõige tähtsam küsimus

30. Mis plaati viimati kuulasid? Riho Sibul, Raivo Tafenau – Siin on soe

31. Lemmikheli? Lähedaste hääl, mere- ja metsakohin

32. Küünlad? – Jaa, topeltkogustest.

33. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud? Samoa, Vaikses ookeanis.

34. Kas sul on mõni eriline oskus või anne? Olla superudu, unustada ära numbreid ja sünnipäevi. Oman ülihead nägudemälu ja vaimustun lihtsatest inimestest ja asjadest.

35. Ilusaim fraas, mida sulle soovitud on, kui sõbrast, tuttavast, kallimast lahkud? Hoidku Jumal sind oma peopesa kumeruses seni, kuni me taas kohtume.

36. Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus? Jätan enda teada selle nime:)

37. Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine? Ee…naine vist ikka:)

38. Mis on ühist alkohoolikul ja probleemses armusuhtes oleval mehel/naisel? Mõlemad soovivad sellest vabaneda aga ei suuda. Järelikult ei saa ka teised sind aidata, kui sa seda ise päriselt ei taha.

39. Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena? Vikerkaar

40. Miks naiste kehakaal vanusega tõuseb? Vananedes meie, naiste, kehakaal kasvab sel põhjusel, et kogume palju teadmisi oma peadesse:)

See toimib:)

Ootamatult kirju elu

Maailm püsib teatavasti viljateral aga ma ei teagi enam millel ma püsin, sest jõudu juurde andvaid elemente, situatsioone, kogemusi, läbielamisi ja inimesi on viimasel ajal niiii palju, juhtunud on niiii mitmeid asju ja ära on oldud niiii erinevates kohtades. Kõik on ühtviisi tähtis ja millekski kindlasti hea.

Osa infot paiskan millalgi ka blogilehele ja osa hoian kiivalt enda teada...

Kuigi uneaega napib ja keha on füüsiliselt väsinud, seilab vaimne tasand üle pika aja jälle laineharjal. Ja teate sõbrad, on ka põhjust. Ärge muretsege, ma ei ülehinda midagi aga põrgulikult mõnus tunne on ainuüksi juba sellepärast, et kõik stenaariumid pole enam ühesugused nagu neegrid kõrbes:)

Ainult üks asi on miinusmärgiga. Kodu, mis on ilmselgelt solvunud mu peale ja väljendab ennast sellega, et kraanist jookseb esmalt roostes vett, orhidee viskas helelillad õied maha, klaver on mattunud tolmukihi alla ja ust avades mõtlen tihti uksekoodi peale, et ikka õiged numbrid ritta saaks. Lemmikkodumasin on pesumasin ja peamine tegevus asjade lahti ja kokkupakkimine.

Ja nagu minu lemmikfilmi tegelane Forrest Gump ütles "Life is like a box of chocolates, you never know what you're going to get."



PS pildi klõpsasin Seto Talumuuseumi viljasalves:)

Lucky me

Mul tuli siin heade mõtete linnas just praegu üks hea mõte:) Et see hea mõte üksindusse ei sureks ja tulevikus ka realiseeruks, siis hoian keele hammaste taga ja välja ei lobise - teen hoopis mõtte teoks:)

Spontaansus

Ma tegin seda. Seda, millele ma juba tükk aega mõelnud olin. Läksin ja koputasin uksele, millest ma pole aastaid sisenenud. Mulle avati.

Võib-olla poleks pidanud enam aga see kõik juhtus spontaanselt ja ma ju tahtsin. Ja tuli välja, et tema tahtis ka. Sain sellest aru juba pärast esimest silmavaadet ja naeratust, mille siiras näolapp mulle kinkis. See oli spontaanne, armas ja väga emotsionaalne kohtumine.
Lahkusin nutuklimp kurgus, kuid teadmisega, et tegin õigesti, sest ilmselt me ei kohtu enam kunagi.

Inimesed minu ümber…

…on erinevad ja kindlasti ka erinevate eesmärkide peal väljas. Samas üks on kindel – ma eraldan püüdlikult sõpru, tuttavaid, tere-tuttavaid ja kolleege. Vahel juhtub sekka ka olukordi kus tuttavatest ja töökaaslastest saavad sõbrad ja vastupidi, kontakt lihtsalt katkeb ühel või teisel põhjusel. No pole viga, ega ei peagi suhtlema kõigiga jäägitult.

Kui mul oleks vaid 2 sõpra ja 3 tuttavat, oleksin ehk nutuses olukorras ja utsitaksin neid vaikijaid ise ja hoiaksin kõigist kümne küünega kinni. Õnneks on minu ümber neid, kes ilma palumata ja tingimusteta hoolivad ning tahavad koos olla. Selleks ei olegi minul isiklikult vaja korra kvartalis distantsilt piilujaid, oma mõtetes ja urus sügelevaid, pooli valivaid ja noaga selja piirkonnas vehkivaid tegelasi sõbraks nimetada, sest teada, mis on õige, ja seda mitte teha on kõige hullem argus.
Sõber olla ja selleks nii saada, kui jääda tähendab ikka sootuks midagi muud ja nagu igas teiseski suhteliigis on minu jaoks ka siin kaks peamist märksõna - tahtmine ja pühendumine. Kohustus ei pea olema igav. Sõprus ja armastus võivad teha selle ilusaks ja täita eluga.

Ainult sõbrad on need, kellele on antud luba võtmeta siseneda. Sõprussuhtel ei ole aega taandridadeks, tühikuteks, mõttepausideks ja kirjavahemärkideks - kui sa seda elus ei hoia, siis see kustub. Konkurentsis püsimiseks tuleb kätt pulsil hoida. Nii, et sõber kvalifitseerub minu peas ja südames selle järgi, et ta on alati olemas ja tema numbri võin kinnisilmi igas olukorras valida, teades kui palju lähedase inimese hääl tähendab mõlemale poolele.

Suur kallistus ja sõbrapai kõigile, kes ennast ära tundsid ja valehäbita sõbratiitlit kannavad!

Back in business

Kvaliteetaeg on selleks korraks möödas. Maandusin täna reaalsusesse. Pots:)

Aga see kõik juhtus teadmisega, et inimesed on ikka suures osas nii lahked, toredad ja head. Lisainfona silitas mu kõrvu üks massöör, kelle väitel olevat ma tema pikaajalise karjääri jooksul teine klient, kel nahk nii pehme ja sile nagu beebil, et poputamist ei vajagi:) Konkursi pani kinni neegri mees:) Vot daa, mul on veel kuhu areneda! :)

Sügis Pädastes

SügiseKUU

I just love it..

... every second and piece of it ...

"I slept with Georg" on ka vääääääääääga hea nii vol 1, kui vol 2

Ümmargune null

Kuigi minus on kõrgelt arenenud jalgpalli fännigeen, siis sellegipoolest tahaks jälle Salleriga vaielda teemal „jalgpall on parem kui …“:)

Kuum Hispaania temperament tegi platsil oma töö ja eestlastele jäid järjekordselt tühjad pihud aga sest pole midagi, melu oli ikka ja euroopa meistrite jalgadetöö mõjus reaalis sama usutavalt, kui varem läbi helesinise ekraani. Kahju oli ka, nimelt Iker Casillas´est, sest Eestimaa sügisel ikka nii pikalt jutti seista praktiliselt liikumatult värava all, võib lõpuks nina nohuseks teha ja köhapoisid välja võluda nii, et viinasokid ja citrosept oleks ennetusprotsessis abiks:)

See pole mingi klishee beibi, jalgpall on… absofuckingluutselt mega aga see on ka kõik ja mõne muu asjaga ärge seda minu kuuldes võrrelge:))))

Enampakkumine!

Kallid sõbrad ja präänikud,

Ma olen nüüd jälle olemas! :) :)

Homsega lõpeb üks suur tööprojekt, mis mind viimastel nädalatel arvuti taha naelutas ning sundis mõneks ajaks aktiivsemale seltsielule EI ütlema, skypes ja msn-is BUSY olema ja telefonikõnedele vastama „ma ei saa praegu rääkida, kiire!“ Aga tänasest on kõik mõneks ajaks teisti ehk niikaua kuni uued projektid peale tulevad:)

Nii soovingi ma vaba aega efektiivselt ja võimalikult mõnusalt kasutada ja olen igati aldis juba alates homsest startima nädalavahetuseks ja kasutama erinevaid meelelahutuspakette. Sobib nii kino, teater, pidu, sport, kui ka matk loodusesse (eriti äge oleks Soomaa). Igatahes on kõik alkoholivabad ettepanekud teretulnud! Ma ei pirtsuta, peaasi, et see ei ole töö:) Ärge tehke valesid järeldusi, ma endiselt armastan oma tööd, tunnen seda just praegu ka peale lahedat päeva Vihterpalus...

Ühesõnaga I´m back (tahtsin juba öelda, et in business) ja vägagi aldis…;)

Ma juba tunnen nädalalõpulõhna:) Sa ka? Ühineme siis!

Arsti ukse taga

…oodates võib vahetevahel ka naljakaid asju kuulda ja näha. Sedakorda vedas minulgi:) Istun mina rahulikult punasel ebamugaval toolil ja ootan millal saabub päästja koolikell ja arst mind viisakalt ultraheliruumi kutsub. Ootaja aeg on ju alati pikk. Lasen pilgul ahnelt mööda koridore käia ja mõtlen oma miljonit mõtet hetkeni, kuni kõrvalkabinetti siseneb valges kitlis arstionu, kes pealtnäha meenutab endist Modern Talkingu blondi figarot ehk meest who is not my type at all :) Ma muigan teda nähes. Omaette. Mees käib kindlasti juba viiekümnendaid aga on täpselt sellise olekuga, et teab üsna kindlalt oma popist väljanägemisest ja sellest, et plink-plink kuldkell ja geeliga lakutud juuksed võivad sihtgrupi seas plusspunkte tuua:)

Ukse jätab lahti, kuigi publikut peale minu ja ühe juba päris suureks paisunud põllealusega naise koridoris hetkel rohkem pole. Meiegi piilume silmanurgast:) Ta toetab oma kitsaste säärtega teksaste sees oleva tagumiku rahumeeli patsiendi lamamistoolile ja kukub oma udupeene klapiga mobiiltelefoniga sms-ima. Kentsakas naeratus ei lahku järgneva kümne minut jooksul ta näolt. Järelikult on uudised head ja eilne päev võis tuua järjekordse „lotovõidu“, oleks minu tagasihoidlik kommentaar selle enese ja olukorraga rahuloleva näolapi peale:)

Mina ikka ootan oma järjekorda. Õnneks mitte tema vastuvõtule, sest miskipärast ma ei suudaks teda tõsiselt võtta ja mu nõme irve näolt ei jääks punasele ebamugavale toolile minust maha, kui ta mind sisse kutsuks:) Järsku lükkab ta ukse koomale. „Äh hea lõburikkuja“ mõtlen mina, sest arst ei ole siiani mu nime veel hõiganud, kuigi 21 minutit on möödunud ajast, mil ma mantli varna riputasin. Deem, mida ma nüüd vahin ja mõtlen?

Arst hõikab veel 10 minutise ootusaja järel mu nime. Viimane pilt mida ma enne kabinetti sisenemist näen, on see kuidas tõmbetuulega figarost arsti uks lennuga lahti läheb ning ta mõnusalt ennast protseduuriraamile kerra on võtnud ja hommikust uinakut teeb. Nüüd olen ma juba üsna kindel, et eelnev õhtu ja öö olid ilmselt tõeliselt väsitavad ja kaunid hommikused sms-id tõid magusa une. No ja kus sa siis ikka ennast välja magad, kui mitte otse tööpostil riigiraha teenides:) Las patisendid ootavad aga ukse taga, neil aega küll:)